Chris Holtby: kui eestlane ütleb, et ta teeb midagi ära, siis ta päriselt ka teeb
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ANDREI LIIMETS palus Chris Holtbyl vaadata tagasi neljale ja poolele aastale Briti suursaadikuna Eestis. Kahju on minna ja andke endale aega, on tema põhilised sõnumid. Teemasid, mis Suurbritannia suursaadikul Chris Holtbyl silmad põlema panevad, jagub – haridus, tehnoloogia, poliitika avatus või sport.
Ametiaja lõpusirge lubab teha kokkuvõtteid ning püüan temalt uurida Eesti kodanikuhariduse ja aktiivsuse teemadel, kuid ikka ja jälle jõuame ta gasi suurte küsimusteni, ühiskonna põhiväärtustest põlvkondade vahetumiseni.
Teie aeg praeguses ametis hakkab lõpukorrale jõudma. Kuidas need neli ja pool aastat kokku võtate?
On olnud väga huvitav ja põnev aeg. Mul pole mingit tahtmist Eestist lahkuda, kuna ma ei kujuta ette, kust leida sama põnev kombinatsioon väljakutsetest, loovusest ja positiivsetest inimestest, kes soovivad muutustes osaleda. Ka saatkond on püüdnud positiivseid asju teha ja rohkelt kontakte luua – et me poleks siin lihtsalt poliitiline esindus, vaid oleksime kaasatud kohalikku ellu ja otsiksime, kus just meie saame panustada.
Milliseid positiivseid asju te silmas peate?
Oleme tegelenud väga paljude projektidega, mis on seotud võrdsete võimalustega – soolise võrdõiguslikkusega, puuetega inimestega, kurtidega. Mõlemad mu vanemad on kurdid, mistõttu see on minu jaoks eriti lähedane valdkond. Palju oleme tegelenud ka noortega, eriti vähemate võimalustega noortega, kellega töötamiseks soovime jagada Suurbritannia kogemusi. Aga püüame anda edasi ka muid oskusi, näiteks just hiljuti oli siin nädalaks koolitaja Suurbritanniast, kes rääkis Narvas, Tartus, Pärnus ja Tallinnas sellest, et avalik kõnelemine pole nii raske, kui arvatakse, ja et tegu on olulise oskusega, mis aitab saavutada edu äris, poliitikas, õpetajatöös ja paljudes muudes ettevõtmistes.
Millised on olnud negatiivsed üllatused?
Eks seda peegeldavad paljud saadikuna tehtud algatused. Ebavõrdsus oma mitme tasandiga on probleem. Ma arvan, et eestlased arvavad, nagu britidki, et usuvad demokraatiasse, võrdsusesse, inimõigustesse. Aga kui vaadata praktikat, siis on Eestil on suuri väljakutseid näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja vähemuste õiguste, puudega inimeste rolli osas, aga ma usun, et need on asjad, mis nõuavad ennekõike aega. See on ka ajaloolise pärandi küsimus. Põlvkonnad vahetuvad, aeg möödub, pal jud neist muredest saavad korda. Aga siin ja praegu on paljudel kindlasti keeruline.
Eestlastele meeldib mõelda endast kui kiirelt arenevast ühiskonnast. Kas teie siin oldud aja jooksul olete mingeid trende või arengut märganud?
Selle lühikese aja jooksul on pandud üha rohkem rõhku erinevatele ühiskondlikele algatustele, sotsiaalsele ettevõtlusele ja kodanike initsiatiivile tegelda sotsiaalsete probleemidega ilma, et loodetaks üksnes valitsusele. Ma olen näinud ka kasvavat heategevust, abivajajatele anne tavad nii indiviidid kui ka ettevõtted – tõsi, endiselt mitte piisavalt palju. Minu seisukoht on teada: oleks hea, kui valitsus võtaks neid küsimusi maksusüsteemis arvesse. Suurbritannias annetatakse heategevuseks rohkelt ja seda osaliselt põhjusel, et maksusüsteem soosib heategevust. Pole minu asi siinsesse valitsemisesse sekkuda, kuid selline on meie kogemus. Aga positiivne trend on Eestis olemas ja selle hoidmiseks on vaja valitsuse tuge.
Mulle tundub, et Eestis on suureks arengutõkestajaks väikese riigi kohta hämmastavalt rohked suhtlusbarjäärid sektorite vahel. Riik ajab oma asja, erasektor oma, vabakond oma, sageli ei räägita soove ja plaane piisavalt läbi. Kas nõustute selle hinnanguga ja kui, siis kuidas olukorda muuta?
On ka näiteid, kus sektoriteülene koos töö töötab väga hästi. Üks hea näide on Toidupank, mille peamine eestvedaja on kolmanda sektori organisatsioon, aga kes töötab koostöös kohaliku omavalitsuse, ettevõtete ja vabatahtlikega. Ka saatkond on Toidupangaga rohkelt koostööd teinud. Ma ei tea, kuidas lood mujal on, aga eeskujud on olemas. Ma arvan, et ma näen olukorda natuke optimistlikumalt.
Hea kuulda. Kui ma ütlen “Eesti kodanikuühiskond”, siis mis teie jaoks esimesena pähe tuleb?
Üks statistilisi näitajaid, mis mulle enim muljet avaldab, on kandidaatide arv kohalike omavalitsuste valimistel: tohutult suur hulk inimesi tahab osaleda Eesti juhtimises. Eestis on ka väga elav meedia, elanike arvu kohta on teil tohutu hulk lehti ja meediat, kes ühiskonnas toimuvat kriitiliselt jälgib. Meedia on vaba ja survestab ka otsusetegijaid ja see on väga oluline. Raske on käsitleda kodanikuühiskonda kui tervikut, aga oluline on see, et on palju inimesi, kes on kriitilised ja esitavad häid küsimusi.
Kui erinev on teie kirjeldatu Suurbritannia kodanikühiskonnast?
Sarnasusi on päris palju. Kui vaadata valijate hulka poliitilise huvitatuse indikaatorina, siis numbrid on üsna sarnased. Öeldakse, et Suurbritannias on paljud poliitikast kaugenenud – ja paljud ongi –, aga ma arvan, et seis on Eestiga üsna sarnane. Meil on väga palju rohkem supikööke ja kohaliku tasandi probleemidega tegelevaid organisatsioone, selles on britid aktiivsemad. See võib olla põlvkondlik küsimus – näiteks on meil olnud 100 aastat, et keskenduda naiste õigustele. Eesti alles areneb, aga üha rohkem häid algatusi jõuab ka siia.
Seega küsimus on ajas, et Eesti väärtussüsteem pikema traditsiooniga demokraatiatele järele jõuaks?
Ma usun, et fundamentaalsel tasandil on väärtused üsna sarnased, aga ühiskondlikul tegelikkusel läheb aega, et väärtustele järele jõuda. Teie võrdõiguslikkust puudutav seadustik võib olla samasugune kui meil, ent tegelikkus on ikkagi erinev.
Kuidas on kodanikuosalusega – kui ma ütlen “Eesti kodanik” ja “Suurbritannia kodanik”, siis ilmselt kangastub teil silme ees kaks pilti. Kui erinevad või sarnased need on?
Tunnetuse osas, kuidas kodanikud ühiskonnaga suhestuvad, kuidas end tunnevad, on need kaks ilmselt üsna sarnased. Britid on tõenäolisemalt enam valmis tänavatele tulema ja oma häält valjult kuuldavaks tegema kui eestlased. Eestlased on samas aktiivsed sotsiaalmeedias ja teistes kanalites oma arvamust avaldama. Paljud eestlased tahavad osaleda ja aktiivsed olla, olgu kogukonnas või seadusandlikul tasandil. Võrreldes Suurbritanniaga on väga palju inimesi, kes kirjutavad meedias, kodanikuühiskonna hääl on seal valjem.
Kas eestlased peaksid rohkem tänavatele tulema?
Ma ei kutsu üles kodanikuallumatusele! Ühiskonnad on erinevad. Kui ma käin mööda Eesti koole ja vestlen noortega Eesti arengusuundade ja Suurbritannia rolli üle, siis nad on sama julgete seisukohtadega ja valmis väljakutseteks kui noored britidki. See on põlvkondlik küsimus ja ma usun, et 20 aasta pärast ei pruugi olla rohkem inimesi tänavatel, küll aga rohkem neid, kes tahavad aktiivselt osaleda ümbritseva keskkonna kujunemises.
Mis on kodanikuaktiivsuse osas suurim õppetund, mis Suurbritannial Eestile anda ja vastupidi?
Teil on paremad koolitulemused kui meil, seega tuleb olla kriitikaga väga ettevaatlik. Mida aga briti koolid annavad, on teatav riskivalmidus: julgus vigu teha ja riskida, tahtmine oma arvamusi avaldada. Siinset haridussüsteemi edendatakse ülevalt alla, Suurbritannias aga alt üles. Eesti õpilased kardavad seetõttu eksida ja see on teatavale ühiskonna arengustaadiumile sümptomaatiline – inimestele ei meeldi suuri riske võtta. Samal ajal ütleb ettevõtjate ja idufirmade õppetund, et jah, sa põrudki kolm-neli korda. Läbikukkumist on raske vastu võtta.
Teie valitsus pole võlgades, teil on ettevaatlik lähenemine, see on imetlusväärne, aga eriti ettevõtluses tuleb riskida. Ja ma saan aru, et teie ajaloolise kogemuse tõttu on palju inimesi, kes ei taha riske, kes tahavad olla võimalikult rahul sellega, mis juba on.
Suurbritannia kogemus hoiatab siinkohal: me ei ole enam majanduslikult kõige konkurentsivõimelisemad, tehaseid jääb üha vähemaks, kuid meie edu toetub innovatsioonile ja keskendutakse kõrge lisaväärtusega tootmisele. Traditsioonilisest mugavustsoonist tuleb liikuda uutesse valdkondadesse, sest nii säilib konkurentsivõime, aga see on tohutu väljakutse. Suur osa taandub just riskivalmidusele, loovusele, innovatsioonile, ja neid ei pruugi ühiskond alati toetada, nõudes konformismi või kuulekust omaenda ideede julge avaldamise asemel.
Teil on olnud võimalus vaadata kõrvalt ka kaht suuremat lõhet Eesti ühiskonnas, mis meil on iseseisvusaja jooksul olnud – kooseluseaduse ja pagulaskriisi juures. Kuidas on Ühendkuningriik suutnud nende teemadega hakkama saada?
Ega meilgi kerge ole. Paljud inimesed on nende teemade tõttu rahulolematud. Taas, tegu on osaliselt aja küsimusega, näiteks integratsiooni puhul – oleme ju näinud immigratsioonilaineid viiekümnendatest saati, nii väljastpoolt Euroopat kui ka Euroopa seest. Üleüldiselt oleme ikkagi tolerantne ühiskond, mis ei tähenda, et meil probleeme poleks. Näeme vaeva, et säilitada oma põhimõtteid, et kõigil peavad olema võrdsed võimalused. Aga näen ka siin üha enam, et aeg läheb edasi ja eri etnilise taustaga inimesed teevad üha enam koostööd, kasvõi samas kontoris, kus neil on ühised eesmärgid. Küsimus on selles, kui palju on ühendavaid asju väljaspool töökohta. Kui koos üles kasvatakse, koos töötatakse, koos õpitakse, siis seda enam veedetakse ka aega koos. Tallinnas on tulemusi juba näha, mujal Eestis läheb aega.
Sport on siin põnev näide, teie jalg pallivõistkond on tugevalt integreerunud ja näitab teed. Mõned organisatsioonid veel – näiteks skautide hulgas on nii eestlasi, venelasi kui ka muudest rahvustest liikmeid, kes saavad ühtsete väärtuste ja eesmärkide all kenasti läbi.
Läbivaks niidiks teie jutus on aja möödumine. Nõukogude perioodi lõpus oli ütlemine, et sööme kasvõi kartulikoori, kui saame oma vabaduse. Tänaseks on paljud aga väsinud, osa ühiskonnast on küll väga ettevõtlik, osa peab aga endiselt kartulikoori sööma. Sellise kihistumise tulemusi näeme ju kasvõi suhtumises globaalsetesse küsimustesse nagu pagulaskriisi puhul. Kuidas siin üldse dialoogi luua?
Ka Suurbritannias on sarnaseid probleeme. See on tähendanud liidrirolli võtmist valitsuse poolt, et välja öelda – jah, meil on sellised väärtused. Et kui me usume võrdõiguslikkusesse, siis tuleb kõigile tõesti samad õigused ka anda. Osa inimesi on seetõttu õnnetud, kuigi vaid vähesed ei nõustu, et inimesed on võrdsed. Ja igaühel on õigus oma arvamusele, aga kui meil on õiguslik kohustus võrdsuse tagamiseks, tuleb sellest lähtuda. Mõned ei nõustu ka nende põhiliste demokraatia ja võrdsuse printsiipidega, mis on Euroopa alustaladeks.
Eesti poliitikuid kritiseeritakse tihti, et neil pole piisavalt selgroogu sarnast liidrirolli võtta, kuidas teie olukorda hindate?
Ma usun, et juhtimisvõimekus on täiesti olemas. Kasvõi kooseluseaduse vastuvõtmine on hea näide. Ka pagulaskriisi küsimuses on nii peaminister kui ka president valikuid ja hetkeolukorda põhjendanud. On tehtud õigeid otsuseid. See on ka väljakutse kodanikuühiskonnale ja Vabaduse väljakul toimuski Sõbraliku Eesti toetuskontsert. Seal oli ka inimesi, kes piketeerisid vastupidise nimel. See kõik ongi osa demokraatiast. On tarvis põhimõttekindlust nii poliitikutelt kui ka kodanikuühiskonnalt, et öelda välja, millised on põhjused meie otsuste taga: võrdõiguslikkus, inimlikkus. Kui vaadata, mis Süürias toimub, siis on küsimus, kas me peaksime aitama, ja see on ühiskonnale suureks väljakutseks. Paljud ütlevadki: ei, pole meie asi. Aga alati kerkib vastupidine küsimus: kui tegu oleks meie probleemiga, kas me tahaksime abi?
Kokkuvõtteks: see ongi demokraatia väärtus, et inimesed võivad olla nii poolt kui ka vastu. Aga iialgi ei tohiks taanduda vägivallale või sellele üles kutsuvale vihakõnele, ja kahjuks oleme mõlemat näinud. Need on muidugi terve Euroopa jaoks suured väljakutsed, sest on tõsiasi, et maailm on ebastabiilsem kui eelmisel aastal. Ma kahtlustan, et järgmisel aastal on ta veel ebastabiilsem ja kui me ei tegele nende probleemidega praegu, kasvavad need ainult suuremaks ja rebestavad ühiskondi veel enam. Ja kui me samas ei suuda aidata neid, kes abi vajavad, siis mida see meie kohta ütleb?
Võtame kitsamalt. Tuttav rääkis, kuidas Londonis ehitati kortermaja kõrvale uut hoonet, mis varjanuks vaadet. Juba hulk aega enne ehitust saadeti postikasti täpne info arenduse kohta, kuidas see erinevate nurkade alt välja nägema hakkab, mis millal toimub, kuidas
sõna sekka öelda saaks. Tallinnas kritiseeritakse kohalikku omavalitsust sageli hilise kaasamise või selle puudumise pärast – et kohalik kogukond saab plaanidest piltlikult väljendudes teada alles siis, kui hoone juba valmis on. Mida Eestil siinkohal õppida on?
Ilmselt oleks teil vaja 700-aastast õigussüsteemi arenguprotsessi. See on meie jaoks nii eeliseks kui takistuseks. Teil on olnud võimalik oma institutsioonid lühikese ajaga üles ehitada. See tähendab, et ühelt poolt pole teil varasemat koormat ja olete saanud vaadata, kuidas mingeid asju mõistlikult teha – siit tuleneb ka e-riigi edulugu. Samal ajal pole teil kogemust, kuidas kodanikud ja kodanikuühiskond saaksid osaleda.
Kui küsida brittidelt, kumba süsteemi nad eelistaksid, siis võibolla valiksid nad lihtsama ja vähem bürokraatliku Eesti variandi. Aga tasub meeles pidada, et sellest ei piisa, et oled millegi vastu või poolt. Peab olema kvaliteetne, aus ja läbipaistev huvigruppide hääle arvestamise süsteem, mille alusel öelda, kas mingi väide on probleemi puhul adekvaatne või ei ole. Üleüldiselt arvan ma, et valitsemine Eestis ka on läbipaistev. Muidugi mitte alati ja siin on kodanikuühiskond ka valjult häält teinud, aga see tähendab ühtlasi, et meedial ja kodanikuühendustel on võimalik neid probleeme leida ja neile tähelepanu juhtida, ja sellist võimalust pole sugugi mitte igal pool maailmas.
Olete Eesti kodanikuühiskonnaga seotud päris mitme vabaühenduse ja algatuse toetamise kaudu. Mida teie meelest organisatsioonid hästi teevad ja kus on puudujäägid?
Ma arvan, et teil on hea organiseeru misvõime ja üha rohkem pealehakkamist, kasvõi vabatahtlike kujul. Aga väljakutseks on kahtlemata ressursside, nii inimeste kui ka raha nappus. Palju on ka inimesi, kes on valmis panustama oma ajaga, kuid mitte rahaga. Valitsus on omakorda kulutustes väga ettevaatlik, samas üpris paljut juba ühes kodanikuühendustega ka tehakse. Taas ei ole ma ülemäära kriitiline, kuna näen väga palju positiivseid tendentse. Olete ju ikkagi võrdlemisi noor ühiskond ja suured muutused on alles ees, kodanikuühiskond kasvab tugevamaks ja tugevamaks ning ühiskond muutub ka jõukamaks, mistõttu leitakse üha uusi võimalusi olukorda parandada. On rohkem vaba aega, elustandard paraneb, eluiga pikeneb, inimesed teevad rohkem ka vabatahtlikena. Suurbritannias on meil näiteks väga aktiivsed pensionärid, kes ei olegi päriselt pensionile läinud ja lükkavad suurt osa kodanikuühiskonnast edasi, Eestis see seni veel sisuliselt puudub.
Seega küsimus on majanduslikus jõukuses?
See loomulikult aitab, aga küsimus pole ainult jõukuses, vaid üldises arengus, kasvõi suhtumises võrdsusesse. Rääkisime soolisest võrdõiguslikkusest, vähemustest, suhtumisest puuetega inimestesse, aga ühiskond kohaneb, areneb, muutub, küsimus on ka hariduses. Ja kui sellega käib kaasas ka majanduslik areng, on rohkem aega ja ressursse, areneb ka kodanikuühis kond. Midagi pole teha, küsimus on ajas. Aeg ja tugev juhtimine on suurepärane kombinatsioon ja raha aitab alati kaasa.
Et isiklikul tasandil kokku võtta – mis on kõige olulisemad kogemused, mida siit kaasa võtate: kõige ägedamad inimesed, kõige lõbusamad lood?
See on diplomaadi jaoks kõige kee rulisem küsimus! Pean lihtsalt andma diplomaatilise vastuse ja ütlema, et ma olen kohtunud väga paljude suurepäraste inimestega, kes tegelevad kogukonnas imeliste asjadega. Ennekõike jäävad meelde noored inimesed, kes püüavad maailma paremaks muuta, kes ei karda erineda ja asju teistmoodi teha. Palju on inimesi, kes on ilma välise toetuseta suuri asju korda saatnud.
Üks asi, mida siia tulevatele brittidele alati räägin, on et kui eestlane ütleb, et ta teeb midagi ära, siis ta päriselt ka teeb ära. See võtab kokku parima Eestist: inimestel on pealehakkamist, nad tahavad midagi saavutada, muutusi luua. Ja jah, kogu riik ei ole selline, kõigil ei ole võrdselt ettevõtlikkust, aga neid inimesi on väga palju, väga palju on innustavaid eeskujusid. Kui käia koolides, siis noored teavad, mida tehakse, nad tahavad olla järgmised Taavetid või Kristod (Hinrikus ja Käärmann) või järgmine Hardi Meybaum. Mitte selles mõttes, et tahetakse olla rikkad, vaid nad tõesti tahavad olla ise ettevõtlikud ja maailma oma näo järgi kujundada. Ja meil on selliseid inimesi tohutult vaja. Paljud kodanikuühendused pakuvad samasugust inspiratsiooni, et me tahame asju muuta.
Ilmselt kõige imelisem asi, mida ma siin oleku ajal tegin, oli laulupeo külastamine. Mu naisel oli õnn kooris laulda, mina lihtsalt vaatasin. Aga kui selles osaleda ja ajaloolist konteksti mõista, siis see oli minu jaoks mikrokosmoseks Eestist. Briljantselt loov ja samas ühiskonnale suunatud – inimesed tahavad koos olla ja laulda, et näidata, kui vägev saab millegi koos tegemine olla.
