Daniel Hardegger: Tuleb õppida rääkima kõigiga ja kõigest
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Juuni alguses külastas Eestit Berliini mõttekoja Polis180 kaaslooja, konsultant ja ajaloolane DANIEL HARDEGGER. Tartus kümnendat korda toimunud Changemakers Summiti avaesinejana rääkis ta demokraatia tulevikust, muutuvast avalikust ruumist ja uue põlvkonna juhtidest. Andrei Liimets küsis Šveitsi päritolu visionäärilt nimetatud teemade kohta lähemalt.
Kuna ürituse peateema on muutuste juhtimine, siis mis on teie meelest peamised oskused, mis järgmisel juhtide põlvkonnal peaks kindlasti olema?
Ma pole kindel, et muutuste eestvedajad vajavad niivõrd kindlaid oskusi, pigem teatavat mõtteviisi. Küsimus pole selles, kas sa oskad koodi kirjutada või raporteid kirjutada, vaid teadmises, et läbikukkumine on normaalne. Minu jaoks on see üks olulisemaid asju. Ära ürita teha kõike täiuslikult, sest täiuslikkust ei ole olemas. Samas tuleb teiste arvamustele avatud olla. Suurepäraste ideedega inimesed ootavad, et teised neile järgneks, aga hetkel, mil oma ideed jagad, see idee ka muutub. Seda muutust tuleb osata oodata ning hinnata. Tuleb osata teha esimene samm ja samas mitte teisi maha jätta. Seega, mis on peamine: läbikukkumine on normaalne; tehke seda ühiselt.
Näitasite videot algatajatest ja järgijatest, kus üks inimene hakkab veidral viisil tantsima ning teised järgnevad talle ühekaupa. Mida sellega öelda soovisite?
Kõik suured liikumised ja organisatsioonid koosnevad rohkem kui ühest inimesest. Saavutame kõike seepärast, et teeme koostööd. Ettekujutus suurest mõtlejast, kes istub üksinda oma toas ja jõuab lahendusteni, ei peegelda tegelikkust. Isegi ajalooliselt pole see lihtsalt tõsi. Kõige imelisemad ideed, mis inimestel on olnud, tulenevad arvamuste, kogemuste ja teadmiste vahetamisest. Kui sa tahad midagi teha, luba teistel endaga liituda, luba neil sellest osa saada, hinda nende ideid.
Mulle tundub, et minevikus pandi rohkem rõhku vertikaalsetele struktuuridele ja nende tipus olevatele juhtidele. Nüüd räägitakse sellest, et igaühel tuleb olla juht.
Selle küsimuse üle on palju vaidlusi. On inimesi, kellele meeldib, kui keegi teine vastutab, et nad ei peaks seda ise tegema. See on miski, mille pead enda jaoks selgeks saama – kui oled juht, on sul vastutus nende ees, kes sulle järgnevad. Kui sul on ettevõte või mittetulundusühing ja sul on 20, 50, 500, 5000 töötajat või liiget, siis oled nende eest vastutav. Juhtimine tähendab vastutust ja ma ei usu, et igaüks tahaks seda vastutust. Pigem on sotsiaalmeedia tõttu muutunud arusaam juhtimisest. Levinud on ettekujutus, et kui oled Instagramis või Twitteris ja sul pole tuhandeid järgijaid, ei ole sa tähtis. Ma arvan, et palju olulisem on see, mis sind sütitab, mida sa tahad saavutada, kus sa tahad aasta või viie pärast olla. Kas sa tahad olla ettevõtte juht või tunned end pigem mugavalt taustal kõike korraldades, sest selline sa oled? Pole niivõrd oluline juhtida teisi, vaid juhtida omaenda elu ja panustada muutustesse, mida näha soovid.
Sotsiaalmeedia näib süvendavat ühiskondade polariseerumist. Kas näete uut juhitüüpi, kes suudaks neid lõhesid ületada?
Ma ei arva, et vajaksime juhti, kes suudaks kõiki ühendada. See ei toimi. Meil on vaja suutlikkust rääkida ühiskonna ees seisvatest probleemidest ja me peame olema valmis tõdema, et vahel me eksime. Eksimine on normaalne – poliitikutele, kõigile. Mõnikord eksivad kõik. Vajame sellist muutust oma mõtteviisis. Me peame kõigiga rääkima ja me peame leppima, et – kui tuumikväärtused nagu inimõigused kõrvale jätta – kõigest võib rääkida. Näiteks kliimamuutused on tegelikkus, sellega tuleb tegeleda. Küsimus on, kuidas. Siin tuleb jõuda avatud ja mõistliku diskussioonini. Ja me peame leppima sellega, et me ei nõustu kõiges. Siis tulevad valimised või hääletus ja meil tuleb otsustada ning tulemustega leppida, nõustume me nendega või mitte. See ongi demokraatliku poliitilise süsteemi juures oluline – demokraatia tagab meile poliitikud ja poliitika, mida me väärime. Mis tähendab omakorda, et kui midagi läheb nässu, on meie vastutus see ära parandada. Ei saa alati poliitikuid süüdistada, peame ka iseenda poole vaatama.
Vastuväide oleks vist see, et nagunii on palju räägitud, aga tegusid on probleemide puhul, nagu kliimamuutused või sotsiaalne kihistumine, vähe. Kuidas jõuda arutelust tegutsemiseni?
Noored peavad minema poliitikasse ja tegutsema! Mind paelub, et inimesed ütlevad sageli asju, nagu “Jah, oleme kümme või viisteist aastat arutanud, aga muutusi ei ole”. Ole siis see muutus! Mine ja muuda olukorda. Kui poliitikud seda ei tee, saad ise poliitikasse minna. Igaüks saab aktiveeruda ja poliitilise süsteemiga liituda. Tuleb aus olla. Muidugi, poliitikutel on kergem öelda: annan teile kõik, te saate rikkaks. Elus ei käi asjad nii. Mulle meeldiks pigem poliitik, kes ütleks sarnaselt Churchilliga, et saame näha verd, higi ja pisaraid. Või kui tsiteerida Kennedyt: “Meie valik on minna sel kümnendil Kuule ja teha muid asju mitte seepärast, et need on kerged, vaid seepärast, et need on rasked.”
Mis poliitikud ausamad ei ole?
Ma arvan, et suurem osa tegelikult on, aga me ei taha seda kuulda. Ausus ei ole lihtsalt lõbus. Kui ütled, et pensionisüsteem ei tööta, peame tõstma pensionile mineku iga, siin on vastavad numbrid, või et lendamine tuleb kallimaks teha, siis see ei meeldi inimestele. Euroopas on olnud ridamisi kriise majanduskriisist pagulaskriisini ja palju on hirmu, et kohe juhtub midagi veel ohtlikumat. Teisalt, Saksamaa endine rahandusminister küsis, viidates pagulaskriisile: kes teenib Saksamaal tegelikult vähem raha kui enne kriisi? Mitte keegi. Majandus õitseb endiselt. Oluline on aus olla: loomulikult on meil väljakutseid, aga me saame nendega hakkama.
Enam ja enam hääli läheb antidemokraatlikele poliitikutele. Kuidas populismilainele vastu seista?
Tuleb minna inimeste juurde ja nendega rääkida. Külades, tänavatel, pubides, avalikkuses. Rääkige poliitikast ja poliitikutest. Kui su sõbrad ja kolleegid ei lähe valima, küsi, miks. Kui nad hääletavad populistliku erakonna poolt, küsi, kas nad on valimisprogramm lugenud, sest seal leiduv on hullumeelne, aga suur osa inimesi lihtsalt ei tea seda. Kui nad teada saavad, hakkavad nad mõtlema. Me peame iga häält tõsiselt võtma, sest iga hääl loeb. Paljud näevad inimesi enda ümber, kellel on edukas karjäär, rohkem raha, ja tunnevad end mahajäetuna. Siin tulevadki populistid mängu.
Tundub et päriselt kokku saamiseks on üha vähem ja vähem viise. Me ei näegi inimesi, kes on meist endast erinevad.
Ajalooliselt olid olulised turud ja nurgapealsed pubid, kohvikud, teeaeg, kirik, Ameerika Ühendriikides grillimine pärast kirikut – rituaalid, mis täitsid sotsiaalseid vajadusi. Turud olid olulised, kuna seal kohtas inimesi. Me oleme seda kaotamas, sest me püüame kõike reguleerida ja kardame kontrolli kaotada, aga sellised kohad vajavad teatavat kaost. Üks kuulsamaid turge asub Istanbulis ning on täielik kaos, aga see on imeline. Me peame seda kaost pisut enam väärtustama. Seda, et igaüks on teretulnud, ükskõik kuidas sa välja näed või kes sa oled. Sellised kohad on muutumas üha kommertslikumaks. Berliinis oli palju väikesi pubisid, mis töötasid piirkonna sulatusahjudena. Läksid sinna ja kohtusid huvitavate inimestega, kellega muidu kokku ei puutuks. Šveitsist pärit õppejõuna oli mul võimalus kohtuda Saksamaa ehitajaga, rääkida elust ja poliitikast. Tänaseks on hinnad kallid ja mina saan neid ehk lubada, nemad aga mitte, seega nad enam ei käi seal ja ma tunnen neist puudust. Muusikafestivalid on sarnased. Alguses oli tegemist noorte korraldatud revolutsiooniga, praegu maksad sadu eurosid. Festivalid on muutunud palju kallimaks ja on väga palju enam reguleeritud, mida seal tohib või ei tohi teha. Seega lükatakse eemale inimesi, kes tulevad vabadust otsima. Peame olema väga ettevaatlikud, et sellist ruumi mitte kaotada.
Kas inimesed on demokraatiast väsinud?
Ei, ma ei arva nii. Näiteks viimastel Euroopa parlamendi valimistel tõusis valimisaktiivsus Saksamaal oluliselt. Euroopas on palju uusi erakondi. Paljud noored inimesed liituvad erakondadega. Vaata näiteks En Marche’i edu Prantsusmaa presidendivalimistel. Inimesi huvitab poliitika, aga nad tunnevad mõnikord, et neid ei võeta tõsiselt. See on kõige hullem, mis saab juhtuda. Me peame olema ausad ja ütlema neile, et meie probleemid ei lahene aasta ega kahega, nad vajavad suurt pingutust. Šveitsis, kui me ehitasime läbi Alpide suured tunnelid, ütlesid juhid, et sellest saab terve põlvkonna projekt, mis vajab 10–15 aastat. Läks veel kauem, aga saime hakkama, sest poliitikud olid algusest peale ausad, et see ei saa olema kerge, see läheb kalliks maksma, meil tuleb probleeme. Küsimus oli: kas me oleme valmis sellesse ühiskonnana investeerima? Ei loe, kas sa oled liberaal või konservatiiv, vasakpoolne või parempoolne – tuleb olla aus, et sellised algatused ei ole lihtsad.
Eestis tuuakse Šveitsi mõnikord otsedemokraatia eeskujuks. Populistidele meeldiks kasutada otsedemokraatiat oma eesmärkide saavutamiseks, näiteks vähemustelt õiguste äravõtmiseks. Mida on Šveitsi demokraatiast eeskujuks võtta ja mida mitte?
Ma arvan, et populistid ei saa päriselt aru, kuidas otsedemokraatia Šveitsis toimib, sest meie põhiseadus sätestab vähemuste kaitse ning see on osa meie väärtustest. Saksa keelt rääkiv osa Šveitsist on palju suurem kui teised osad ja puhtalt enamuse põhjal võiksime otsustada saksa keele terve riigi keeleks muuta. See ei toimi aga nii. Tuleb leida lahendus, mis töötab kõigi jaoks, isegi nende jaoks, kes kaotavad. Vaja on ühiseid väärtusi, millega kõik nõustuvad. Šveitsis oleme kokku leppinud, et meil on hääletused ja me kaasame diskussiooni kõiki, sest see on ainus viis tagada, et isegi need, kes lõpuks kaotavad, nõustuvad tulemusega. Kui vaadata viimaste aastate hääletusi, siis enamik rahvalt tulnud algatusi ei töötanud. On valearusaam, et võid otsedemokraatiaga teha, mis aga pähe tuleb. Inimesed on mõistlikumad, kui esmapilgul arvata võiks.
Ma olen suur otsedemokraatia austaja, sest see loob vastutust, ja kui soovid otsedemokraatia võimalusi poliitilises süsteemis rakendada, lase käia, aga keskendu protsessile – algata avatud diskussioone, vaata fakte, vaata numbreid, astu populistidele avalikult vastu, sest sageli ei ole neil mingit aimu, millest nad räägivad. Vaata, et sul oleksid turvavõrgud, nagu Euroopa inimõiguste konventsioon, mille osalisriik Šveits on. Me ei saa kõike muuta, isegi kui keegi nii soovib.
Ma arvan, et see on pisut idealistlik nägemus, kuna meie ümber on nii palju valeinformatsiooni. Inimesed ei ela isegi samas informatsioonilises tegelikkuses, mistõttu on diskussiooniks ühist pinda keeruline leida.
Seetõttu ma ütlesingi, et tuleb minna kohtadesse, kuhu pole nii kerge minna, kus inimesed ei ole haritlased. Kus inimesed on põlluharijad ja ehitajad ja töölised, teevad rasket tööd ja neil pole palju vaba aega. See, et meie siin ideede kallal töötame, on puhas luksus. Paljud inimesed ei saa seda endale lubada, nad peavad terve päeva tööd tegema. Neilt, kellel see aeg on, ootavad nad selgitusi, millised on probleemid ja millised on võimalikud lahendused probleemidele. Tuleb neile öelda, nagu on. Öelda, et kui me tahame rohelist majandust, on see keeruline, maksab palju, aga see on seda väärt, on võitlemist väärt. See on väärt meie laste jaoks, väärt meie enda jaoks, väärt looduse jaoks, väärt tuleviku jaoks, väärt isegi majanduse jaoks. Me sõltume gaasiekspordist Venemaalt, Lähis-Idast tulevast naftast. Kujuta ette Euroopat, mis ei sõltuks neist. Meie välispoliitika ja sisepoliitika võimalused muutuksid täielikult, me oleksime maailmas palju mõjukamad. Tuleb inimeste juurde minna ja neile seda öelda. Olukorra muutmine on raske, see võtab viis aastat, 10 aastat, 20 aastat, tõenäoliselt rohkemgi, aga pingutus on seda väärt. Tuleb minna ja inimestega rääkida. See pole kerge, aga me peame seda tegema. Ja inimestega tuleb rääkida viisil, et pärast seda saad nendega ikkagi joogi võtta, ükskõik kas nõustute või mitte.
Kas te ei leia, et on üsna üleolev, kui intellektuaalid tulevad linnast, et öelda inimestele, kuidas asjad tegelikult on?
Ei. Sõltub sellest, kuidas seda teha. Kui lähed ja ütled, et vaadake, ma olen intellektuaal ja ma nüüd ütlen teile, kuidas asjad on, siis jah, loomulikult. Aga kui lähed ja ütled, et ma olen kodanik nagu teie, mul on samad probleemid nagu teil, ma rabelen ka maksude tõttu, rabelen kinnisvara hindade tõttu, siis näevad inimesed, et sinu ja nende probleemid ei ole nii erinevad. Sageli me ei näe seda, sest meil pole aega selle peale mõelda.
On teil häid näiteid nende lõhede ületamisest?
Šveitsis on imeline see, et iga kolme kuu tagant on meil eri küsimustes hääletused, mistõttu on raadios, televisioonis, igas linnas, igas külas alati avalik diskussioon. Inimesed tulevad kokku ja räägivad poliitikast, kogu selle diskussiooni eest on võimatu pageda. Saksamaal on palju organisatsioone, kes käivad külades. Nad korraldavad regulaarseid kohtumisi, et arutada poliitiliste küsimuste üle mõistlikus ja toetavas keskkonnas. Mida rohkem nad seda teevad, seda rohkem hakkavad inimesed päriselt mõtlema selle üle, mis toimub. Ühtlasi on oluline rääkida nende inimeste keeles. Kui tuled ülikoolist, on sul terminoloogia, millega teised ei pruugi harjunud olla. Tuleb rääkida viisil, mida mõistetakse. Ja esimene asi, mida teha, on kuulata – kuulata, mida nad mõtlevad, milles nende mured seisnevad, mida nad ette võtta soovivad. Võibolla on sul samad mured ning te saate koos töötada. Maapiirkondade inimesed tunduvad sageli jäärapäised, aga nad on inimestena suurepärased. Kui neid kuulata, kuulavad nad ka sind. Võibolla peavad nad sind hulluks tüübiks linnast hullude ideedega, aga nad austavad sind juba selle eest, et tulid ja kuulad. Populistid teevad seda. Nad lähevad ja nad kuulavad. Meie peame sama tegema.
Paljud noored inimesed tahavad poliitikas osaleda, aga neile ei meeldi vanad osalusmehhanismid. Millist nõu annaksite oma liikumise algatamiseks ja muutusteni jõudmiseks?
Esiteks, erakonnad peavad muutuma. Nad peavad muutuma avatumaks, et kaasata noori inimesi ja teistsuguseid vaatepunkte. Nad peavad saatma noortele sõnumi, et te olete teretulnud, me tahame teie teadmisi, me ei vali oma kandidaate üksnes erakonnas veedetud aja põhjal, vaid vastavalt talendile ja huvidele. Noortele endale on olulised kaks asja. Esiteks, me kõik oleme poliitilised inimesed, ja kui sa oled motiveeritud, mine poliitilistele üritustele. Olgu selleks diskussioon, mõne mõttekoja töötuba või üritus nagu see siin. Tutvu uute inimestega, räägi uute inimestega, arenda uusi ideid, ja kui sa tahad teha järgmise sammu, korralda omaenda üritus. Kui sulle ei meeldi, lahku ja tee midagi teisiti. Proovi erinevaid asju. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Õpid omaenda läbikukkumistest. Teiseks, iialgi pole liiga hilja osaleda ja mitte lihtsalt otsustusprotsessi mõjutada, vaid ise muutuste elluviija olla.
Polis180 on rohujuuretasandi mõttekoda, mis töötab Euroopa sise- ja välispoliitikaga. Mõttekoja sihiks on leida kaasavaid ja innovatiivseid osalusmeetodeid, mille kaudu tuua poliitilisse arutelusse rohkem erinevaid hääli.
