Demokraatia 100: surnud, vigastatud või viiruse kütkes
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste Liidus poliitikateemadega pusiv ALARI RAMMO lohutab, et harjumaks niivõrd pööraselt progressiivse nähtusega nagu liberaalne demokraatia ongi selle sada eluaastat inimajaloo valguses patuselt lühike aeg parema tulemuse ootamiseks.
Olen viimastel aastatel lugenud kümneid raamatuid ja artikleid demokraatiast. Ei soovita, vähemasti vahele võiks kassipilte vaadata, sest õpetlased ei suuda definitsiooniski kokku leppida. Samas on pilt tasakaalus, sest kui skaala ühes otsas kirjutatakse järelehüüdeid varalahkunule, vahele jääb pandeemiline bakterirünnak või keskeakriis (mida saaks ehk ravida), siis teises äärmuses peetakse toimuvat ikka juhtuvaks viirusnakkuseks, mis tuleb lihtsalt kannatlikult oodates ja teed juues välja põdeda.
Ise kipun viimaste lauas arvet jagama, pidades populistide (järjekordset) võidukäiku ühiskondade teismeea kasvuraskuseks, sest kümneid tuhandeid aastaid inimajalugu on toiminud täiesti teistsugustel alustel kui viimased 50–150 aastat – just nii napi ajaga on kerkinud enamik tänaseid küsimusi demokraatia olemusest ja liberalismi tulevikust. Järgnevalt väike lihtsustav vaade ajalukku sellele, mis kõik veel on vähem kui sajand vana, et mõista uuendustega harjumise kimbatusi ja seda, kui paljut me valesti dateerima kipume.
Kiluleivad ja faktid
Alustuseks (rahvus)riigid. Just, ei ole nad üldjuhul vanemad kui sajandike. Võime ju kiluleiva juures õhata, et Eesti ja eestlased on oma keele ning kultuuriga kui mitte 8000, siis vähemalt 800 aastat uhkelt eksisteerinud, lihtsalt 93% ajast äpardustejada tõttu võõra ikke all. Faktiuksele koputades selgub, et 150 aastat tagasi polnud õieti eesti või eestlaste mõisteidki käibel, ammugi rahvuskultuuri või -identiteeti. Ja see meie ürgne salakeel – taas ei, saja aasta eest ei saanud meie põhja ja lõuna pool elavad inimesed teineteisest arugi, kuni ühiskeelt juurutama, uurima ja arendama hakati.
Eestikeelne kõrgharidus tuli – see ei ole väga keeruline viktoriin – 100 aastat tagasi. Asjaajamine käis suuresti ikka vene ja saksa keeles ning palju omaks peetavast kultuurist, toitudest püha laulupeoni välja, on meile rohkem või vähem sunniviisiliselt laenanud põlatud okupandid: sakslased, rootslased, venelased. Võõrad õpetasid meid tule ja mõõgaga ka lugema, kirjutama (st meie keelt arendama) ning käsi pesema.
Hüva, kätepesu tuli isegi hiljem. Esimene võitlus progressiga käis peldikute vastu talude juures, mis ei tekkinud ikka üldse Andrese ja Pearu hügieeniharidusest, vaid sest sakslased käskisid ja taas, kõigest 100 aastat tagasi. Oi, kuidas me panime vastu, alles 1960ndatelgi käidi protestiks vao vahel kükitamas, sest nii oli loomupärasem ja õigem. Lohutuseks, et loll polnud vaid mats – kõrgelt haritud kirurgidki ei saanud veel 50 aastat varem aru kätepesu vajadusest ja pidasid seda idiootseks (euronõudeks).
Inimajule on lihtsalt omane mõelda, et tuttav on parem, vanasti oli ilusam, iga uus asi on enneolematu ja kõlvatu, millele tuleks igaks juhuks vastu seista. Teine mõtlemisviga töötab vastupidi ja laseb unustada, et palju uuena tajutavat on tegelikult juba mingil moel olnud, mitte ohtlik trend. Iga jumala sajandit on peetud tormiliste muudatuste ajastuks, ent hirmu teadmatu tuleviku ees aitabki leevendada tagasi vaatamine, ajaloo tundmine.
Naastes demokraatia juurde, pole tänane õigusriigi aluste saagimine või rändele vastandumine midagi, mida hiljutiseni viisakate demokraatiate (USA-st-UK-st alustades) juhid pole ikka ja jälle ajaloos viljelenud. Möödunud sajandi alguse kuldaeg (meil õnnis Rootsi või Pätsu aeg) kummalgi kontinendil on pehmelt öeldes romantilis-absindihõnguline liialdus.
Tohututel kiirustel ja hulgakaupa info vahetamine ei alanud 1990ndatel interneti, vaid 15. sajandil trükipressi leiutamisega. Üksnes mahud kasvavad nüüd eksponentsiaalselt. Üksteisega ebaviisakalt rääkimist ei normaliseerinud 2015 EKRE, vaid me see selgus avalikus ruumis 20–30 aasta eest kanalite paljunemisega: interneti jutukates, kommentaariumis, foorumis. Ei ole õnnestunud netis kogu selle aja rahulikult argumenteerida, nüüd on inforuum lihtsalt veel rohkem killustunud, täis valesid, sümboleid ja endale sobivaid definitsioone.
Polariseerunud on ühiskonnad alati, harva on kusagil valitsenud meeletu vabatahtlik üksmeel. Demokraatiagi juures räägime justkui samast asjast või eesmärgist (kasu Eestile), aga lisades mingi klausli. On ju vahe, kas lause „Demokraatia on enamuse võim …“ lõpeb klassikalisemalt punkti või liberaalsema aga’ga: „… mitte diskrimineerides vähemusi“. Rääkides järjekordselt müütilistest euroopalikest või kristlikest väärtustest, paneb igaüks nagu Rootsi lauas kokku endale sobiva sekseri, kas humanistlikuma või korra- ja hirmukeskse.
Maitse asi, justkui. Eesti põhiseaduses tähendab demokraatia siiski üheselt liberaalset, inimese vabadustel ja õigustel põhinevat, ent põhiseadustki tõlgendatakse juba nõnda, et kõigepealt keele ja kultuuri kaitsmine poolautomaatrelvadega ja isikuvabadused võibolla natuke hiljem, kui suits hajunud ja valed inimesed maetud.
Relvad ja kaitsmine on meile küllap geneetiliseltki lihtsalt tuttavamad, sest maailmarahu (kus riigid üldiselt omavahel ei sõdi) oleme maitsnud vähem kui … trummipõrin … sada aastat. Isikuvabadustest inimõiguste nime all saame rääkida 60 aastat, mil nii ÜRO-s kui ka Euroopa riikide vahel lepiti kokku ühistes humanistlikes väärtustes. 1950ndatest tänaseni on paljud seni diskrimineeritud grupid oma kirjapandud õigusi varasema allasurutuse tõttu pulbitseva raevukusegagi nõudnud ja laiendanud, mis ilmselt põhjustas osalt senisel jõuvektoril vastureaktsiooni.
Tolle saja aastaga on tekkinud muudkui uusi õnnetumaid gruppe, kes on näiteks saastava kaevanduse või tööstuse sulgemise tõttu töökoha kaotanud. Ja olemegi vähemuste omavahelistes lahingutes, kus piltlikult kaevuritele tundus, et nüüd eelistatakse järsku ausate töömeeste heaolule geide oma (kuigi kauni koostöönäitena korraldasid just need grupid koos 1984. aastal esimese Pride’i).
Kadedustki tuleb mõista: kui oled ikka grupist ja edust kõrvale jäetud, on kerge tekkima vimm, et kui ei saa mina midagi, ärgu saagu ka tema. Kuigi ei geid ega sõjapõgenikud nõua ega saa erilisi õigusi, vaid just võrdsust teiste gruppidega. Sama naistega, kelle õigused on järjekordne uskumatult moodne ja viimase sajandi teema, kohati siiani arusaamatu ideegi tasandil.
Appi tõttab ikka pilk ajalukku: aastatuhandeid hinnati naised väärtuselt kusagile hobuse ja koera vahepeale, kel polnud ühtki õigust oma elu üle otsuseid teha, vara omada, tööl või koolis käia. Või abielu, väidetavalt meile loomuomane institutsioon. Looduses on aga monogaamiagi väga harv nähe, sest ühele partnerile panustamine on jõle riskantne, seevastu polügaamia andis tugevamad geenid. Tänapäeval kärgperede või partnerivahetuste kasvu vaadates on ka inimliik lõpuks samale tõdemusele jõudnud kui meie lähisugulased ahvid, kes elavad turvaliselt gruppides. Julm tõde, aga monogaamiani on evolutsioon meid viinud eelõige suguhaiguste vältimiseks ja nähtusena on seegi hiljutine (okei, seekord 10 000, mitte 100 aastat).
Abielu hakkas umbes samal ajal arenema, ent pühal sakramendil polnud vähimatki pistmist kahe inimese armastuse või lastega, vaid mitu aastatuhandet oli tegu majanduslikke huve kindlustava lepinguga, mille sõlmimise monopoli hõivas mõneks ajaks kirik. Sealjuures ei teinud liitumislepingu otsust isegi peig, vaid mõlema isad, et varandus ja võim perekonda jääks, lubades viimases (raha)hädas suisa intsesti. Viimast üritas kirik siiski keelata.
Loomuseadused on ühed naljakad asjad, mis kummitavad meid ajaloost siiani ja on malakaks igas kaevikus. Looduses paljut väidetavast ei esine, vaid evolutsioon tähendab pigem ikka kohanemist. Inimeste seas ütleb aga üks, et loomulik on omada nii palju vabadusi, kuni need hakkavad piirama teiste samaseid vabadusi. Teine vastu, et loomulikud saavad olla vaid kindlad hierarhiad ja rollid ühiskonnas, kus näiteks soorolle ja peremudeleid defineerivad tänapäevased preestrid. Dialoog poolte vahel on üsna võimatu.
Piirid, tarad ja müürid
Aga dialoog ja avatud arutelu valikute üle peaksid siiski olema ju demokraatia alus? Ah, ei olnud ka Platoni demokraatia ligilähedanegi tänastele valikutele. Tema demokraatias kehtis justkui rahva võim, mis ei tähendanud kohe kindlasti kõiki inimesi, kes 16 või 18 täis, vaid üksnes rikkaid mehi, sest kes on vaene ja loll (mis hõlmab juba kõik naised), sel pole ju esindatust vajagi, sest tal pole huve, mida kaitsta.
Naljakas fakt koolitunni meenutuseks: ateenlased täitsa püüdsid populistide või türannide teket ennetada ostrakismi meetodiga: kui keegi sai liiga populaarseks, võidi korraldada hääletus ja ta põlu alla panna – kümneks aastaks linnast välja saata. Ühel hetkel lõpetati see võluvana näiv otsedemokraatia pull ära, sest meetodit hakati kuritarvitama ja riigipöördeid üritama. Tänapäevasedki näited otsedemokraatiast paistavad oma eesmärgile pigem vastu töötavat ning demokraatiat ja inimeste heaolu vähendavat.
Heaks näiteks on Brexit, mille käigus püüti oma rahvust ja saart kõigi trendide kiuste uuesti Euroopast eraldada. Sama üritavad mõned tänases Eestis, justkui midagi põlist taastades. Ent ei olnud meiegi iidne vastupanusaar, mis saja aasta eest lõpuks vabanes. Enamik rahvusriike tekkis ühel ajal, jopates esimese ilmasõja järellainetele. Sealjuures suures osas Euroopast ei arvestatud rahvaste paiknemisega, vaid sellega, kuidas parasjagu sobis otsustajatele endised kuningakojad ära jagada. Vähe on Euroopas riike, kus piirid poleks tõmmatud suvaliselt läbi ühe rahva eluala. Näiteks Belgia oma kuue parlamendiga. Absurd.
Aafrikast rääkimata, kus kaardiltki näeb, et piirid tõmmati Londoni või Pariisi suitsuses toas kaardi peal joonlauaga, ilmselt kohalgi käimata. Noil õnnetuil riikidel läks veel mõnikümmend aastat, et iseseisvuda, ja stabiliseerunud on väga vähesed kolooniad. Aga no kes endisest NSVL-ist stabiilne demokraatia on? Eesti, khm. Idablokis? Endine Jugoslaavia? Ungari? Ha-ha.
Nõnda kiiresti kui nõndanimetatud rahvusriigid tekkisid, said nad aru, et tegelikult oleks ikkagi parem äsja joonistatud (tihti mägesid-jõgesid, mitte inimesi pidi) piirid uuesti maha kiskuda. Lõplikuks otsuseks läks küll uut ilmasõda vaja, aga olgem selle õppetunni eest Hitlerile natukegi tänulikud. Riigid mõistsid nimelt kärmelt, et aastatuhandeid vallutuste kaudu toiminud maailmakord on ikka ropult kallis ja rahu on mitmes aspektis isegi meeldivam (elus maksumaksja vs surnud maksumaksja). Nii tekkisid mõnekümne aastaga turbokiirusel rahvusvaheline õigus, riikidevahelised koostööorganisatsioonid, nagu ÜRO, WTO, NATO, Euroopa Liit, ja ongi olukord lähim võimalik maailmarahule.
Pärast 1960.–70ndaid on kohe eriti rahulik olnud, rahvusvaheliselt eelistatakse igal juhul igal sammul koostööd teha ja suurimad probleemid, nagu kliima või korporatsioonide maksustamine, ongi üksnes globaalselt lahendatavad. Ühtlasi on piiride kadumine turgude vahel objektiivselt majandusele kasulik, millele järgneb inimeste heaolu, sealhulgas universaalsed humanistlikud õigused. Inimesedki hakkasid nautima piiride kadumist (Soome viisat mäletate?), mistõttu sai Brexiti üheks sõlmküsimuseks tollitariifide asemel kõigile arusaadav Iiri piiri taastamise košmaar.
Või kas sai? Piiridest, taradest ja müüridest kuuleb üha enam, sest kogu ses virvarris on midagi olulist just nagu kaduma hakanud. Me ei ole enam järsku kindlad, kes me ise oleme, kui aastatuhandeid püsinud patriarhaat laguneb ja meil kästakse mitte üksnes tolereerida, vaid lausa austada igatsugu tundmatuid, kel on teistsugune keel, kultuur, nahavärv, harjumused või lihtsalt veider väljanägemine.
Kodumaja vanamutt jooksis mind hiljuti hoovis pikali küsimusega “Kas sa ikka tead, KES su kõrval elavad?”. Naabripoiss oli vastu tulnud värvitud küünte ja näoga. Üsna tavaline meie netomaksja Berliini tänavapildis, kus mutt pole ilmselt käinud, küll aga külastas ta suvel Oxfordis õppivat lapselast, naastes jutuga, et Euroopa Liidust pole meile ikka mitte midagi head tulnud. Ilm oli ka halb.
Ärme, jällegi, imesta. Sajandi eest oleks mutt sama võõristavalt suhtunud pesumasinasse, mille naisi vabastavat toimet on tagasivaates raske üle hinnata. On igati inimlik, geneetilinegi, võõrast tõrjuda, sest isegi oma naabrimees on kõik need vallutuslikud aastatuhanded üksnes ohtlik olnud.
Järgmine viktoriin: nimeta ühiskonnas või olmes olulisi muutusi, mida me oleks kunagi ühiselt kahel käel tervitanud. Võõrad ja vastumeelsed, ebaloomulikud ja labased on tundunud ikka enamik asju: jalgratas, elekter, külmik, margariin, traktor, auto, nüüd autoomanike jaoks uuesti jalgratas, logode ja pakendite muutmine ja nii edasi.
Pidevad revolutsioonid on toimunud sadu aastaid. Ent isegi päris mitusada aastat tagasi toimunud teadusrevolutsiooni võib pidada läbikukkunuks, vaadates inimeste tagasilibisemist usupõhisesse ellu. Toda isegi mitte 1500-2000 aasta taha, mil kristlus ja islam idanesid, vaid iidsemasse, animismi, uskudes jälle puude, kivide või kloori ravitoimetesse.
Hakka või vastukaaluks kristlust igatsema, kust pärineb – küll pimedaks keskajaks tembeldatuna – suur osa haridusest ja teadusest. Siiski ei saa öelda, et religioonid tekkinuks niivõrd tavainimeste soovist hirmsalt targemaks saada, leida oma elule pidepunkte, reegleid või lunastust. Jumalad leiutati ikka nõnda, et hajali hõimudena elanud inimesed hakkasid suuremate hulkade kaupa kokku kolima (jah, linnastumine ei alanud NSVL-i lagunemisel või EL-iga liitumisel) ja neid oli vaja tõhusamalt kontrollida. Enam ei piisanud mõistmisest, et vihma saab trummi tagudes ja lambaid veristades välja loitsida, vaid tarvis oli ähvardust, et põud on karistus taevaisale allumatuse eest (tänapäevalgi arvab mõni, et tormid on karistus geide pärast).
Religioone ei saa üksnes võimumänguks pidada. Alati on vaja mingisuguseid ühiselu reegleid, mis meile lootuse annavad: jumal, teadus, auto, liha. Demokraatiale võiks aga olla omane, et need reeglid lepivad kokku inimesed arutelus ja vabadel valimistel, mitte et kusagil on vahemehed (ja kindlasti mitte naised), kel on kõigeväelise isiklik meiliaadress, kust alamateni saabuvad otse taevast universaalsed loomuseadused. Siis kisub kahtlaseks, läbipaistmatuks.
Ühiselu reegleid oleme kohandanud aastatuhandeid. Viimane näide: erivajadusega inimesed, keda pole mitte kunagi ajaloos peetud inimesteks, vaid puudega lapsi pidi häbenema, varjama. Õnneks nad surid tihti kähku. Alles viimastel aastakümnetel oleme juurutanud humanistlikumat vaadet, kus igal elul on väärtus, isegi töösuude, aga nüüd on selgunud, et vanad hoiakud tundmatut tõrjuda pole kuhugi kadunud. Naabrid koguvad allkirju, et hooldekodud või isegi lasteaiad nende kodu lähedale ei tuleks, soovimata kuuldagi, et tegu pole ohtlike hulludega. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Mis teha, see kõik on piiride hajumisega kaasneva ülikiirena tunduva arengu paratamatus. Saja aasta eest õieti polnud niisugust nähtustki nagu turism, lõbu pärast reisimine. Kusagile kaugemale minna oli kas üldse keelatud (samas riigiski elukohta vahetada) või igal juhul ohtlik, sest mujal olid vaenlased. Nüüd on rahvad sajandi üsna vabalt rännanud, sajad miljonid saavad vabalt kolida linna või reisida paljudesse riikidessegi hirmu tundmata. Mis meeldib liikujaile, aga mitte mahajääjaile.
Viimasile tundub, et muutused on neile üksnes halba toonud – maaelu sureb välja ja see protsess on maailmarahu ehk Euroopaga ühinemisega üksnes hoogustunud. Teisalt on maapiirkondadesse sadu miljoneid sakslaste raha toodud ja ilma tähelogota objekte naljalt ei leia. On’s see kõik hea või halb? Palun lihtsat vastust, mitte mingit keerutamist!
Kes kurat me oleme / ei ole?
Lihtsate vastuste iha ongi demokraatia paeluss. Me usume (just nimelt Usume), et lihtsad vastused keerulistele probleemidele on siiski kusagil olemas ja nagu tellitud, populistid neid pakuvadki. Teadmistehimu asendumine või lausa blokeerimine hirmuga võib olla demokraatia üks suuremaid ohtusid.
Eelarvamusega elamine teadmise asemel on ju lihtsam, enda veendumuste muutmine üliraske. Ma oleks nii ju nõrk, kindlasti mitte mehelik. Ja alati pole need eelarvamused valedki, kuid põhjuse ja tagajärje seos võib sassi minna. Võtame mustanahalised, inetult üldistatuna. Uuringute järgi ongi nende IQ ehk pisut madalam, nad on (USA-s varem, Aafrikas siiani) tõesti harimatumad ja räpasemad. Aga seda ei põhjusta nahavärv, vaid kui sind on pikalt koloniseeritud, orjastatud, rassiliselt profileeritult kinnimajja topitud, võimaldamata haridust ja normaalseid elutingimusi, pole tarkus ja hügieen ju areneda saanudki.
Valged inimesed ei alustanud kuidagi paremalt positsioonilt ja geneetiliselt võib eestlane olla sarnasem mõne musta hõimu kui teise eurooplasega. Unuma kipub, et valged ei tekkinud jumalast antuna targemate ja väärikamatena, vaid omal ajal Aafrikast välja rännates oli meil vaja pimedamas keskkonnas D-vitamiini kätte saada ja kahvatus on evolutsiooni tagajärg.
Mullu Paides üritasin viimase, enda arust ilmselge faktiga rahvuslaste ees esineda. Tembeldati valetajaks, sest polla lihtsalt võimalik, et me kõik olime kunagi neegrid, kusagilt Etioopia kandist. Sealt, kus meie kaunid sookured talvituvad. Või on need hoopis etiooplaste kured, kes Eestis suvitavad? Teist teadusel põhinevat faktikest, et eestlased pärinevad kusagilt tänase Moskva tagant, ei julgenud ma mainidagi … neegrid JA venelased!
Niisiis – kes kurat me oleme? Kes on õige eestlane, britt või ameeriklane? Rahvad on alati rännanud ja oma identiteete aastasadadega ehitanud, teistega segunenud. Pelgame võõramaalasi, halame maaelu kärbumise üle, aga kas üks aus Eesti küla võtaks üldse rõõmuga vastu Tallinnast tulnud valge eestikeelse uussisserändaja? Või poleks ta ikkagi see õige muhukas, mulk või võrokene? Olgugi et õigeks mõeldud põliselanik võib olla ise ka vaid 20 aastat peamiselt suviti kohal käinud. Sestsaati, kui vanaema lehm lõpuks ära suri ega enam lapsi hirmutanud. Nüüd saab suvilat isamaaliselt silmi pööritades isataluks brändida.
Tehnoloogia areng kui pealtnäha progress tekitab ka rohkem või vähem sümboolseid dilemmasid. Meil pole enam tarvis rügada põllul või tehases, mis peaks ju hea uudis olema. Kui aga sada aastat püsinud töökohad (või sünnitusosakond) kaovad, tahaks nagu tagasi … midagi. Mis see täpselt on, ei tea, sest mõistus ja tunded läksivad taas riidu.
Identiteedikriisile kogu demokraatiakriis mu meelest taandub. Eeldusele, et kusagil on õiged inimesed oma puhtuses, kellele eliit tahab halba. Eliidi suudame ehk kuidagi määratleda, näiteks riigi ja Euroopa juhid, aga puhast rahvast on juba tsipa raskem defineerida. Neis raskustes valime taas lihtsama tee: me teame, kes me EI ole ja mida me ei taha. Alustuseks piisab liiga agressiivsetest võrdõiguslastest, sealhulgas mustadest, moslemitest ja geidest, kes paistavad olema kolm ilma suurimat probleemi.
Uuringute järgi demokraatia meile samas meeldib, rahu ja vabadused ja see värk. Küll aga kargab esile üks anomaalia: me soovime pigem karmi käega juhtimist kui lõputuid arvamusfestivale ja rahvakogusid. Mis tähendab, et ebademokraatlik eliit tuleb asendada … veel ebademokraatlikuma eliidiga? Võta kinni.
Mõned mõtlevad, kas Eestile või liberaalsele demokraatiale oleks abiks uue suure narratiivi arendamine, mis rahvast ühendaks ja mis ei põhineks vaenlasel ega vastandamisel. Sarnaselt nagu Ameerika ühendajaiks pärast kodusõda peetakse pesapalli ja tänupühi. Kahtlane siiski, et info üleküllasuse ja kanalite pihustumise keskkonnas ükski riiklik propagandaplaan kuhugi jõuaks või mõju omaks. Kuni ajakirjandus vaba on. Või kas on?
(Era)meediatööstus – kutsugem seda õige nimega – pole ühiskonna sidususest ülemäära huvitatud, sest siis poleks millestki kirjutada. Nende asi on konfliktidele puid alla panna, polariseerumist suurendada. Sotsiaalmeedia toimimisest ei saa me õieti arugi, sest platvormide huvi on kõik inimesed enda juurde tirida ja teistele kaupmeestele nende elud edasi parseldada. Sisust on saanud pakend, kõik on pahupidi pööratud, ja me ikka usume, et meil on vaba tahe internetis käia ja mängu kontrollida. Ei pea vist meenutama, et sajandi eest süüdistati meediat täpselt samades asjades, kolletumises, pealiskaudsuses.
Lõpetuseks oleks viisakas lahendustest rääkida? Ükski loetud autor neid väga pakkuda ei osanud, ega hakka minagi üritama. Ettevaatlikult mainitakse vaid üht liialt pika vinnaga nähtust: kodanikuharidust. Võib vaid nõustuda. Kui me oleks kõik natuke targemad (ja üksteisega viisakamad), väheneks valede võimalused kolinal. Kehv uudis on jällegi, et põhiagendid ehk meedia ega parteid pole targemast valijast või argumenteeritud arutelust üldsegi huvitatud. Valede levitamine on ärile parem. Umbes nagu lõhnakuusk autos – on rõve küll, aga selleta tunneks me ju omaenda haisu.
Riiki tüürida püüdvad ametnikud ja vabaühendused näevad üsna sarnast lahendust, aga nad kutsuvad seda kodanikuhariduse asemel kommunikatsiooniks. Tuleb lihtsalt rohkem kõike selgitada. Printsiibis nõus, aga kindlasti mitte pressiteate, “Ringvaate” intervjuu või reklaamikampaania abil. See lihtsalt ei tööta ja PR-is levinud tuim kajastuste kokkulugemine ei anna mingit aimu, kas kellegi suhtumine või käitumine ka muutusid. Ega ilmselt muutunudki.
Tarvis on kõvasti nutikamaid viise, kuidas inimesi kõigepealt kuulama õppida, õiged meetodid valida, ja mitte hakata selle käigus ise demokraatiat ja sõnavabadust vihkama, kui kaks trolli su rahvaga kohtumise kauni ürituse ära rikuvad. Negatiivsemad inimesed on alati agaramad ja demokraatlikumalt meelestatud püsivad vait, sest nemad ei tunne end sedavõrd ohustatuna ja kipuvad teisi rohkem usaldama. Jällegi riukalik inimloomus, mis teha.
Ei alga ju tegelik demokraatia põhiseadusse raiutust, vaid enese ja ümbritsevaga rahul olemisest ehk turvatundest, aga ka – jah, ikka see “jah, aga” tingimus – suutest tunnistada, et ma ei tea päris kõike ja vahel eksingi. Et ma ei pea end teisest inimesest paremaks ega pürgi selle poole, vaid oskan teist kõigi ta veidruste juures eelkõige inimeseks pidada ja vajadusel aidata. Ka siis, kui ta on enamusse kuuluv, paljusid igipõliseid positsioone kaotav valge keskealine heteromees.
Ideaalne demokraatia toimiks suurte vaenlaste ja loosungiteta, kus keegi ei ürita teisi võrgutada ega vägistada. Selline rahulik nikerdamine, üheskoos otsustamine ja tegemine. Demokraatia õnnetuseks on ta oma täiuses surmigav, nii et kogu ajaloo juures tundub pigem ime, et me demokraatiat aeg-ajalt üldse kogenud või talunud oleme. Rahu ja vabadustega harjumine ning vajalikuks pidamine nõuab ikka palju rohkem aega ja meelekindlust kui sada aastat.
Ilmus Hea Kodaniku demokraatiateemalises sügisnumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
