Eesti ilma Riigikoguta – kas esindusdemokraatia aeg on läbi?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Paide Arvamusfestivalil arutati suvel Riigikogu olemuse ja tuleviku üle. MARGO LOOR kirjutab võimalikust nägemusest tuleviku tarbeks.
Poliitilised sündmused maailmas on tekitanud demokraatiaga seoses ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumit.
Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ja näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, eri poolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu loosungeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel osalema.
Otsedemokraatia tondi tõid arutelus osalejad lavale ka Paides ning asetasid selle binaarse valikuna parlamentaarse esindusdemokraatia kõrvale. Pilti selliselt esitades ei olnud loomulikult vaja väga pikka aruteluaega järeldamaks, et kaalukauss langeb ka edaspidi esindusdemokraatia kasuks ja et Riigikogu ei kao kuhugi. Elu läheb aga alati põnevamaks, kui uurida põhjalikumalt, kas binaarsed valikud on ikka nii mustvalged, kui meile näidatakse. Ja kui ei ole, siis mida põnevat võib leida nende skaala otspunktide vahelt?
Vahemehed välja
Kuivõrd antiigilik vabade meeskodanike keskväljakul debateerimine ja hääletamine ei olnud ühel hetkel enam linnriikidest suuremal skaalal teostatav, arenes demokraatia üsna loomulikult esindajate valimise ja hiljem nende professionaliseerumise suunas – sealt siis parteid ja karjääripoliitikud. Nüüd, infotehnoloogia tuleku ja selle laialdase kättesaadavusega ühiskonnas on meil vähemalt tehniliselt uuesti võimalik kõikide kodanike osalusel ühiskondlikke küsimusi läbi arutada ja ühiselt otsustada.
Teiste sõnadega – tehniline vajadus teha asju esindajate kaudu kukkus esmalt ära majanduses, kus vahendajad lõigati väärtusahelatest välja, ja on nüüd jõudmas riigijuhtimisse. Küsimus on, milline saab olema kodanikele ühiskondlikule otsustamisele otsesemat ligipääsu võimaldav mudel.
Teine huvitav küsimus on võrdlus majandusega: kui seal on tehnoloogia aidanud oluliselt kaasa globaliseerumisele, siis kas sama toimub valitsemises? 20. sajandi teisel poolel pöördus iga reisida sooviv inimene oma kohaliku reisibüroo või -agendi poole, kes ostis lennupiletid, broneeris hotellitoad ja korraldas kõik muu vajaliku. Tänapäeval läheb nii inglane, eestlane kui ka indoneeslane ise Expediasse lennupiletite järele ja broneerib Bookingu kaudu toa. Kohalike reisibüroode kui esindajate või vahendajate äri on kõvasti vähenenud. Demokraatia ja valitsemine näevad hetkel veel eri riikides väga erinevad välja, ühte domineerivat mudelit või platvormi selleks tekkinud ei ole, aga töö selles suunas on alanud.
Paides toimunud arutelu kuulama minnes lootsin just selle mudeli otsingut, valitsemissüsteemide skaala kammimist asjaga kursis olevate ja väga intelligentsete inimeste poolt. Paraku läks nii, nagu sellisel puhul sageli – tänase mudeli praktiseerijad alahindavad muutuste olulisust ning otsivad viise, kuidas muutusi väiksemate korrektiivide tegemiseks ära kasutada.
Arutelu oli põnev, aga rääkis valdavalt sellest, kuidas parlament saaks oma tööd infotehnoloogia abil efektiivsemalt teha. Kui Uberi ja Airbnb näited on meile aga midagi õpetanud, siis vahest seda, et inimesed ei otsi uuest tehnoloogiast sageli asjade marginaalselt paremini tegemise viisi, vaid hüppelist muutust. Kasutajad ei tahtnud äppi, mis aitaks neil dispetšeriga veidi paremini suhelda, nad tahtsid dispetšeri vahelt välja jätta ja ise näha, kus autod liiguvad ja millist tellida saab. Võibolla ei taha me ka kodanikena äppi, mis aitab meil parlamendiga natuke paremini suhelda.
Riigikogu ja rahvakogu
Mismoodi võiks Eestis välja näha kogukondade ja ühiskonna demokraatliku valitsemise mudel, mis ei oleks lihtsalt veidi efektiivsem Riigikogu ega tähendaks ka lihtsalt palju enamaid meile kuulsust toonud e-valimiste süsteemi kaudu korraldatud referendumeid, vaid oleks midagi nende vahel või kõrval?
Eespool toodud ärimaailma platvormide näited juhatavad seejuures võimalikku suunda, kuid neid ei tohiks idealiseerida. Oleme teadlikud paljudest probleemidest, mis nende platvormidega on kaasnenud. See aga loob meile võimaluse õppida ja paremini teha, kui meie kogukondade ja ühiskondade demokraatlik valitsemine e-keskkonda kolib. Teame juba praegu, et kogukondliku otsuse tegemine Facebooki grupis ei ole hea mõte.
Eestis on mõned korrad toimunud rahvakogu. Rahvakogu mudel on iseenesest lihtne.
- Esmalt tuleb püstitada küsimus või valdkond, näiteks erakondade rahastamine või väärikas vananemine, ning selle kohta veidi taustinfot anda.
- Järgneb avatud ideekorje, kus kõikidel kodanikel on õigus esitada ettepanekuid asjade paremaks korraldamiseks ning juba esitatud ideede üle avalikult arutleda ja neile toetust avaldada. Järgmisesse faasi liiguvad ainult piisava toetuse kogunud ideed.
- Kolmanda sammuna tuleb ideed sorteerida ja grupeerida ning toimunud arutelu pinnalt ettepanekud selgelt ja täpselt sõnastada.
- Nüüd tuleb Šveitsiga analoogne samm, kus ideede taha tuleb luua taustinfo ja argumentatsioon, millised oleksid ühe või teise lahenduse kasutusele võtmise eelised ja puudused. Esimese rahvakogu puhul tegi seda näiteks mõttekoda Praxis.
- Seejärel kutsutakse kokku hääleõiguslike kodanike hulgast juhuvalimiga valitud esinduslik rahvakogu. “Kokku kutsumine” ei pruugi praeguste tehnoloogiliste võimaluste puhul tähendada füüsilist kogunemist, vaid näiteks sisselogimisõigust arutelukeskkonda.
- Rahvakogu arutleb ettepanekute üle ning lõpuks hääletab ettepanekud kas maha või seadusloomesse.
Meie rahvakogud on seni olnud ühe valdkonna kesksed ja ajaliselt ühekordsed. Rahvakogu toetuse saanud ettepanekud on edasi liikunud Riigikogusse, kuna rahvakogul kui sellisel ei ole Eesti põhiseadusliku korra järgi seadusloomes kohta.
Kujutame nüüd aga ette teistsugust olukorda. Teeme esimesena sellise muudatuse, et anname rahvakogule päriselt seadusloome õiguse ehk rahvakogus toetuse saanud ettepanekutest saavadki seadused või seaduste muudatused. Seaduse teksti koostavad endiselt loomulikult oma ala asjatundjad.
Teise muudatusena kutsume rahvakogu kokku mitte konkreetse teema arutamiseks, vaid konkreetseks ajaks, näiteks pooleks aastaks. Rahvakogus osalemine on tasustatud kodanikupalgaga, sellest keeldumine on lubatud ainult teatud mõjuvate põhjuste korral. Tegemist oleks samasuguse kodanikukohusega, nagu on USAs vandekohtunikuna tegutsemine. Millised võiksid sel puhul olla tõstatuvad küsimused?
Inimesed ju ei saa osaleda, neil on vaja tööl käia. Kui on vaja minna kaitseväe kordusõppustele, siis tasub selle aja eest kodanikule riik ning tööandjal on kohustus ta kordusõppustele lubada. Loomulikult on tegemist palju lühema perioodiga, aga midagi pretsedenditut ega võimatut selle juures ei ole. Pealegi ei vaja rahvakogus osalemine füüsilist eemalviibimist, kuna töö käib citizenos.com-i või rahvaalgatus.ee laadse online-keskkonna kaudu. Samuti ei võta aruteludes osalemine pidevalt sadat protsenti inimese ärkveloleku ajast.
Inimesed on ju rumalad, hääletasid Brexiti poolt. Eesti esimese rahvakogu eel olid kõik kindlad, et rahvakogul leiab toetust presidendi otsevalimise ettepanek. Selgus aga, et kui inimestele kirjeldada nende ühte- või teistpidi otsustamise tagajärgi, selgitada ausalt lahti otsuse sisu ja anda neile reaalne vastutus tehtava otsuse eest (erinevalt näiteks arvamusküsitlusest, kus mingit vastutust ei ole), siis on ka juhuvalimiga kokku kutsutud inimesed võimelised tegema ratsionaalseid ja argumenteeritud otsuseid. Eelduseks on korralik taustatöö, professionaalne arutelujuht või -keskkond, isiklik vastutus ja võimalus süveneda. Riigikogu liikmele suudame selle kõik tagada. Ka kõik parlamendiliikmed ei ole kaugeltki avaliku valitsemise professionaalid, vaid valik väga kirju haridus- ja kogemustaustaga inimesi.
Riigikogu teeb väga palju otsuseid, aga rahvakogus ei ole keegi täiskohaga tööl ja see ei jaksa nii paljude küsimustega tegeleda. Esiteks ei pruugi Riigikogu ära kaduda. Me võime tuua sinna kõrvale nii-öelda teise kojana rahvakogu ning anda põhimõttelisemad otsused ja rahva käest tulnud algatused aruteluks sinna, samal ajal kui Riigikogu tegeleb tehnilisemate küsimustega (näiteks “Eesti Vabariigi valitsuse ja Jaapani valitsuse vahelise töötamisõigusega turismi kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu”). Teiseks ei ole kindel, et nii palju seadustloovat tegevust üldse vaja läheb kui Riigikogus praegu. Liigse seadusloome probleemile Eestis on juhtinud tähelepanu teiste hulgas näiteks õiguskantsler Ülle Madise jai riigikontrolör Janar Holm.
Esindajateta tulevik
Regulaarselt roteeruv rahvakogu, kui see toimiks Riigikogu asemel, mitte selle kõrval, kaotaks ära vajaduse iga nelja aasta tagant esindajaid valida. See kaotaks omakorda vajaduse valimiste ja valimistsüklite järele ning vähendaks oluliselt erakondade kui võimu dispetšerite rolli ühiskonnas. Kui nende kaudu enam oma tahtmist seadusteks lobistada ei õnnestu, kaob ka ettevõtete intensiivne huvi erakondi toetada. Inimesed võivad maailmavaate alusel endiselt MTÜdesse koguneda ja me võime neid ühendusi endiselt ka erakondadeks nimetada, aga neil ei oleks ühiskonnas sellist keskset rolli nagu nüüd.
Loomulikult oleks neil, võrdselt kõikide teiste kodanikega, õigus teha rahvakogule ettepanekuid. Selle kõrval peaks eksisteerima ka teine, professionaalsem õigusloome ettepanekute kanal, mille kaudu ministeeriumid saaks teha oma ettepanekuid. Kuid sarnaselt USA kohtusüsteemiga, kus professionaalne prokuratuur paneb küll kaasuse kokku, kuid peab selle siis tavakodanikest vandemeestele piisavalt selgeks ja veenvaks tegema, peaks ka meie mudeli puhul ministeeriumide ettepanekud läbima avatud ideekorje faasi ja koguma kodanikelt piisava toetuse.
Oluline on tähele panna, et selle mudeli puhul küll regulaarseid valimisi ei toimuks, aga lisaks ettepanekute tegemise õigusele ei kaoks ka kodanike hääleõigus kuhugi. Vastupidi, kui seni oleme saanud oma hääle “ära anda” kord nelja aasta jooksul, siis nüüd oleks avatud ideekorje faasis meil pidev võimalus ettepanekuid hääletada. Näiteks võiksid ideekorjest edasi liikuda ettepanekud, mis on saanud vähemalt 10 000 kodaniku poolthääle ja kus poolthäälte arv ületab vastuhäälte arvu.
Kas see tähendab, et edaspidi peaksingi kodanikuna iga päev rahvakogu äppi vaatamas käima ja pidevalt ettepanekuid hääletama? Mitte ilmtingimata. Siin tuleb meile appi lähenemine, mida on hakatud nimetama valgdemokraatiaks. Nimelt saaksin ma oma häält delegeerida.
Kõikides meditsiinivaldkonna ettepanekutes delegeeriksin oma hääle püsivalt sõber Andreasele, kes on arst. Vajadusel saan oma delegeeringu muidugi igal ajal tühistada. Puhkusele minnes annan kaheks nädalaks kõikides küsimustes hääletamise õiguse oma õele, kellega mõtleme maailmast üsna sarnaselt. Puhkuselt naastes võtan oma hääle jälle tagasi.
Võimalik, et aeg-ajalt delegeerib keegi oma hääli ka mulle, aga teada ma sellest ei saa, et vältida häälte teadliku koondamise võimalust. Samuti, kui mulle peaks soovima oma häält delegeerida rohkem kui 1% hääleõiguslikest inimestest, keelduks süsteem seda tegemast samal eesmärgil. Valgdemokraatia tähendabki häälte pidevat liikumist inimeste vahel vastavalt teemale, kompetentsusele ja osalemise võimalusele, aga ilma kontsentratsioonipunktide tekketa.
Digitaliseeruv demokraatia
Eelnev ei pretendeeri olema detailne plaan põhiseaduse muutmiseks. Loodetavasti on tegemist visandi ja näitega ühest võimalikust alternatiivsest mudelist, et kutsuda lugejat üles päriselt mõtlema, mis jääb esindusdemokraatia ja otsedemokraatia vahele ja kas me suudame luua mudeli, millesse me usume piisavalt, et selle mudeli alusel oma riiki juhtida. Kui suudame, siis võime selle proovimist alustada ju ka linna tasemel või variriigikoguna.
Kõik, mille saab muuta digitaalseks, muudetakse digitaalseks, nii et täiesti kindlasti teeme oma otsuseid 21. sajandi keskel teisiti kui 19. või 20. sajandi keskel. Mina loodan väga, et me jääme demokraatliku mudeli juurde, kuigi esindusdemokraatia kriis on sügav ning näiteks globaalse soojenemisega tõhusalt tegelemiseks on vaja nii kiireid ja jõulisi otsuseid, et demokraatia kipub autoritaarsemate otsustusmehhanismide kõrval vägisi kaotusseisu jääma.
Lugesin just hiljuti ajakirja New Scientist kolumni, kus toimetaja ütles, et talle endalegi mõneti ehmatavalt on ta avastanud, et kui valikuks on hoida demokraatiat ja vajuda tsivilisatsiooniga vee alla või ohverdada demokraatia ja päästa tsivilisatsioon, siis ta valiks viimase kasuks. Maailmas, kus Hiina on mitme rohetehnoloogia (nt transpordi elektrifitseerimine) esirinnas, ei ole see valik nii kunstlikult püstitatud, kui võiks esmapilgul arvata.
Võib vabalt juhtuda, et sellest, kas ja kuidas suudame Eestis luua, katsetada ja edukalt maailma laiendada e-demokraatia lahendusi, sõltub demokraatia kui süsteemi säilimine laiemalt. Šveitsi delegatsioonid pole sugugi mitte ilmaasjata käinud kordi ja kordi Eestis uurimas, kuidas e-demokraatia toimida võiks. Nad näevad, et offline-maailmas oli nende mudel eeskujulik, aga uue põlvkonna jaoks pole see enam rahuldav. E-teenuste puhul suutsime globaalselt eeskuju näidata, nüüd on aeg seda edulugu e-demokraatiaga korrata.
Loome praegu Citizen OS Sihtasutuse juures rahvusvahelist võrgustikku inimestest ja organisatsioonidest, et nendel teemadel ühiselt mõelda. Võtke ühendust ja tulge mõelge kaasa!
Ilmus Hea Kodaniku demokraatiateemalises sügisnumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
