Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ma olen alati ettevõtliku loomuga olnud. Kooli ajal, kui suviti Kääriku lähedal jalgpallilaagris käisin, ostsin alati suure hulga kummikomme kaasa. Mitte selleks, et neid süüa, vaid selleks, et neid müüa – hetkel, kui teistel enda kummikommid esimeste päevadega söödud ja hammas uute järgi verel, aga poodi, kust osta, pole. Või noh, mina olin!
Taoline ettevõtlikkuse pisik on minus alati olnud ja erinevalt väljendunud. Kui mängisin jalgpalli, siis tegin lisaks kuus korda nädalas trennis käimisele täitsa vabatahtlikult, enda initsatiivil enamasti veel kaks-kolm treeningut lisaks. Olin trennis alati vara kohal ja lahkusin hilja.
Ülikoolis läbisin igal semestril paar ainepunkti lisaks ja leidsin end niimoodi viimase aasta eel seisust, kus ühe semestri ainete jaoks oli varuks kahe semestri jagu aega. Nii ma siis võtsin ka kõrvaleriala, et enda elu rikastada. Aga aega oli ikka üle, seega valmistusin veel ka USA-sse raamatuid müüma minema. Aga aega oli ikka üle, seega astusin ka Tallinna linna noortevolikokku ja olin seal aseesimees. Aga aega oli ikka üle, seega otsustasin, et teen teise praktika veel (esimene oli juba aegamisi tehtud).
Ühel hetkel nägin kuulutust: 7 põhjust, miks maailma muuta. Lugedes ja vaadates pilti raamatuid täis koridorist Telliskivi Loomelinnakus näis see täpselt sellena, mida otsin ning nii ma Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikku praktikale jõudsingi.
Praktikal meeldis mulle keskkond, kus sa maailma muudad. Igaühe, kellega kokku puutusin, töös nägin käegakatsutavat mõju – viise, kuidas tehtu muudab minu ja teiste elusid. Emotsioon oli alati vahetu ning praktikajuhendaja Jaan Aps sobis mulle kui rusikas silmaauku.
Kuigi alguses andsin uuele teemale kõigest näpu – praktika koormus oli 10 tundi kuus, mille jooksul aitasin koostada ettevõtete mõju raporterid -, siis ajapikku nägin üha uusi võimalusi. Et ohoo, siin on veel võimalus kellegi elu natukene paremaks muuta, seal saab veel ühe olulise probleemi ära lahendada. Nii on lisandunud mu teele Changemakers, mis SEV-ist välja kasvas.
Mingil määral on mul isegi raske välja tuua, mis mind sotsiaalse ettevõtluse juures enim kõnetab. Probleemid, millega töötatakse, on rasked, tingimused kohati olematud, tegemistvajavaid asju üle pea. Samas on nii minu kui mu tiimiliikmete puhul alati olnud justkui vaikimisi seade, et nii ongi normaalne. Me tahame muuta keskkonda ja ühiskonda enda ümber paremaks, seega pole variantki, et me nii ei mõtleks ega näeks sotsiaalset ettevõtlust millegi muuna kui väga olulise asjana, mida arendada.
Sel teel on olnud ka palju rasket, palju eisid ja pekkiminekuid. Olles esinenud 2000+ inimesele, on tulnud ette nii-nii palju kordi, kui ma pole endaga rahul olnud. Samas on see kõik okei ja osa teekonnast, sest missioon, mida me realiseerime, on nii palju suurem. Ühel halval esinemisel end takistada lasta on mõttetu.
Eks see olegi minu jaoks kogu sotsiaalse ettevõtluse kandev mõte – elame maailmas, kus probleemid on aina mastaapsemad: keskkond, vaimne tervis, ränne. Selleks, et neid lahendada, on tarvis ka üha nutikamaid lahendusi. Sotsiaalne ettevõtlus on minu jaoks selgelt ühiskonda muutev trend. Ja kui juba teada, mis see trend on, siis miks ikka pingi pealt mängu vaadata. Palju põnevam on väljakul rahmeldada ja tiimiga üks kõva lahing maha pidada.
