Ettevõtja ja kodanikuaktivist – kuidas saavutada koostöös enamat?

Vabakonna ja ärisektori koostöö on sageli rahapõhine, aga võiks olla palju enamat. Kui palju mõtlevad Eesti ettevõtjad ühiskonda panustamisest, kuidas vabaühendused neid kaasavad ja kuidas seda kõike edukamalt teha võiks, uuris ANDREI LIIMETS.

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedia kihanud artiklitest ja uuringutest, mis sedastavad, et 50% maailma rikkustest on vaid 1% inimeste käes. Nõnda on avalikkuse pahameel demokraatia murenemise ajastul tabanud mitte üksnes poliitilist, vaid ka ärieliiti. Suurkorporatsioonide kasumiahne lammutamise kõrval pole pilt siiski lootusetu – ettevõtete tegutsemismudelisse põimitakse jõudsalt trendikaid termineid, nagu sotsiaalne vastutustundlikkus ja kestlik areng. Märksa keerulisem on aru saada, millal oma põhitegevust tõepoolest vastavalt korrigeeritakse ning millal on pigem tegemist pelgalt linnukese kirja saamisega veebilehel ilutseva reklaami tarbeks.

Sarnane pilt vaatab vastu ka koduses Eestis – jää on justkui hakanud sulama, aga hinnangud sellele, kui palju ja kui mõjusalt ettevõtted ühiskonda tagasi panustavad, erinevad paiguti kardinaalselt.

Mõtestamata vastutustundlikkus

Ettevõtete vastutustundlikumaks nõustamisega tegelev Sustinere analüüsis hiljuti, kuivõrd läbipaistev on sotsiaalse ja keskkondliku mõju kommunikatsioon 100 Eesti suurimas ettevõttes, kes annavad kokku tööd 80 000 inimesele. Aastaaruannete põhjal uuriti indikaatoreid, mis võiks olla ühe vastutustundliku ettevõtte töö puhul selgelt kajastatud, ning saadi tulemuseks, et pooltele kõigist ootustest vastas vaid 14 ettevõtet 100 seast.

Üks uuringu läbiviijatest ja Sustinere eestvedajatest Maris Ojamuru ei tõtta siiski Eesti ettevõtluskultuurile vett peale tõmbama: “14 ettevõtet pole muidugi palju, aga aastaaruanne pole ka ainus koht, kus ettevõte oma arengust märku annab, see on lihtsalt kõige stabiilsem infoallikas. Mingi tunnetuse selle põhjal kindlasti saab, aga üldiselt on ettevõtted üha avatumad ja läbipaistvamad.”

Ojamuru hinnangul ei ole küsimus selles, et ettevõtted ei tahaks rohkem ära teha ning ühiskonda panustada, vaid et ühiskondlik vastutustundlikkus on endiselt üsna nõrgalt defineeritud. Ettevõtjate jaoks võib see tähendada väga erinevaid asju – raha andmist headele algatustele, oma põhitegevuse sisulist muutmist või selget joondumist kirja pandud väärtuste järgi.

Defineerimine, milles ettevõtte ühiskondlik vastutus seisneda võiks, on oluline ennekõike ettevõtte enda jaoks, et saadaks üldse aru, millises valdkonnas ja mida kõige edukamalt mõjutada saaks.

“Sageli ei teadvustata, et vastutustundlikkuse alla läheb ka see, kui avatud ja läbipaistev on juhtimiskultuur. Ka nende jaoks, kes vastutustundlikkuse peale ei mõtle, on oluline see, et näiteks korruptsiooni risk poleks suur. Samuti on oluline kaasav suhtlus oma huvigruppidega, kelleks on esimeses järgus töötajad ja kliendid. Minu tunnetus ütleb, et paljud ettevõtted tegelevad väga aktiivselt näiteks töötajate kaasamisega, aga ei teadvustata, et see ongi vastutustundlikkus,” kirjeldab Ojamuru.

Ettevõtjatelt hinnangut küsides erinevad oluliselt nii arusaamad sellest, mis on vastutustundlik ettevõtlus, kui ka sellest, kuidas Eesti ettevõtetel ühiskonda panustamisega üldse läheb. Üks pangandusest tuntud ettevõtja meenutab, et üldistamine on võimatu, kuna “keskmine ettevõtja on sama nagu patsientide keskmine temperatuur haiglas” ning et sotsiaalselt vastutustundlik on Tallinnast kaugel tegutsev ettevõtja, kes annab 50-le või rohkemale inimesele tööd, mitte mõni suurettevõte, kes kulutab tuhandeid sponsorluseks ja kümneid tuhandeid selle sõnumi reklaamiks.

Teine edukas, kinnisvaras tegutsev ettevõtja hindab, et Eesti ettevõtja on sotsiaalselt vastutustundlikum kui kunagi varem, ei looda enam üksnes riigile ning on hakanud mõistma ja teadvustama oma rolli ühiskonna paremaks muutmisel. Üha paremini on hakatud aru saama ka sellest, et võimalikke viise panustada on aeg-ajalt mõnele abipalujale rahapaki viskamisest oluliselt enam, ja viise ühiskonna arengusse panustada leitakse sageli koostöös vabaühendustega.

Väikestest sammudest suure pildi juurde

Üks ilmekaid näiteid, kuidas ärisektor ja vabaühendus saavad suurema ühiskondliku eesmärgi nimel koostööd teha, on Korruptsioonivaba Eesti mitmeaastane partnerlus Eesti Raudteega, mis kasvas välja väga praktilisest korruptsiooniriski tajumisest ettevõttes.

“Eesti Raudtee teadvustas, et korruptsiooni ennetamiseks tuleb midagi ette võtta, ja esimene soov oli üksiku meetme rakendamine. Suutsime omalt poolt näidata, et üksik tegevus ei pruugi tulemust tuua, vaid vaadata tuleks laiemat pilti, ning seejärel sõlmisime mitmeaastase koostöölepingu,” meenutab ühise tee algust Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees Erkka Jaakkola.

Eesti Raudteel olid Jaakkola hinnangul juba olemas korralikud teadmised ja kompetents riskijuhtimises, mis võimaldas asuda aktiivselt tegutsema ka korruptsiooniriskiga. Korruptsioonivaba Eesti võimekuseks partnerina peab ta aga mitte ainult erialast kogemust, vaid suutlikkust vaadata asju ettevõtte perspektiivist.

“Mina olen seda mõtestanud nii, et ettevõtte tegevus on alati seotud ettevõtte eesmärkidega – ei peaks mõtlema ainult sellele, mida ettevõte tegema hakkab, vaid leidma ka tegevuse puutepunkti ühiskonnaga. Mõtestama, milline on suhe, mida ettevõte ühiskonnaga omada soovib,” kirjeldab Jaakkola. “Näiteks panganduses on levinud põhimõte, et kodanike rahandusalane kirjaoskus ja finantsteadmised annavad parema ärilise tulemuse.”

Ehk siis kui inimene teab, millised kohustused kaasnevad laenulepingutega või mida tähendab krediit, siis teadlikkuse kasv aitab teha ka paremini kaalutletud otsuseid, mis omakorda kasvatab nii inimese enda kui ka teda teenindava ettevõtte jätkusuutlikkust.

Jaakkola rõhutab, et korruptsiooniennetusele mõeldakse endiselt võrdlemisi vähe, aga see puudutab kõiki ühiskonna liikmeid, sealhulgas ettevõtjaid.

“Korruptsioon on risk ettevõtlusele, risk äritulemustele, risk strateegia täitmisele. Kui ettevõte tegutseb korruptiivselt, siis see ohustab terve ettevõtte jätkusuutlikku majandamist, seega on korruptsiooni ennetamine iga ettevõtte huvi ja normaalne osa riskihaldusest. See puudutab lõpuks absoluutselt iga ettevõtet.”

Koostöö alustamise puhul näeb Jaakkola võtmetähtsust Korruptsioonivaba Eesti aktiivsusel oma teemadel ühiskonnas kaasa rääkida – organisatsiooni äratuntavus on toonud kaasa palju kontakte, kuna end on tehtud nähtavaks ajakirjanduses, korraldatud koolitusi, kirjutatud juhendeid ja arvamusartikleid, suheldud otse ettevõtete juhtidega.

Ühiskondliku mõju saavutamiseks on koostöö ärisektoriga vabaühenduse jaoks muutunud vaat et möödapääsmatuks, kuna äris toimuv mõjutab tervet ühiskonda, kasvõi juba ainuüksi töötajatele ja töötajatega jagatavate väärtuste, normide ja tõekspidamise kaudu. Paljude vabaühenduste jaoks on osutunud proovikiviks ettevõtjates sisulist huvi tekitada, nii-öelda kõvade teemade vahel pehmetele väärtustele tähelepanu tõmmata, ent Jaakkola viitab ka helgemale poolele.

“Minu jaoks on koostööd olnud väga lihtne vormistada, kuna ärisektor on harjunud seadma selgeid eesmärke ja plaane – et me näeme mingit tulevikuväärtust, mida tahame luua, ja tahame selle efektiivselt saavutada, seega on hõlpsam konkreetseid samme paika panna.”

Selline koostöö ei pruugi vabaühenduse jaoks tähendada üksnes ühiskondliku eesmärgi täitmist, vaid ka oma jätkusuutlikkuse suurendamist.

“Projektipõhine majandamine ei ole jätkusuutlik majandamine, kuna rahastuse allikad on pikas perspektiivis ebakindlad. Tänu ärisektori nõustamisele oleme saanud oma teenuseid arendada  ja sellega on märgatavalt kasvanud ka meie tulubaas,” kirjeldab Jaakkola.

Trendikas kestlik areng

Kui korruptsioonist tulenev kahju on ettevõtetele sageli kohe ja praegu mõõdetav ning mõistetav, siis pikema vinnaga tegevuste, nagu keskkonnahoid, müümine võib osutuda keerukamaks. Õnneks on ÜRO seatud üleilmsed kestliku arengu eesmärgid kestlikkuse vaat et uueks trendimõisteks muutnud ning nõnda tunnevad ettevõtted selle vastu ka üha rohkem huvi.

“Ettevõtted, kes ei tegele ühiskondliku kasuga, jäävad üksi,” hindab Arengukoostöö Ümarlaua kestliku arengu koalitsiooni koordinaator Agne Kuimet. Aprilli alguses loodud koalitsioon toob kokku osalised kõigist kolmest sektorist ning on seadnud eesmärgiks ei midagi vähemat kui Eesti muutmise heaoluriigiks, kus valitsetakse, toodetakse, tarbitakse ja kujundatakse poliitikaid kestlikkuse põhimõtete alusel.

Kuimetit paneb muigama, et kui sageli hindavad vabaühendused oma heade eesmärkide kohest kõlavust üle, siis koalitsiooni puhul jäädi prognoosidega tulemustele kõvasti alla.

“Arvasin, et kui saame koalitsiooni stardipakule üks-kaks ettevõtet, siis on juba hästi, aga juhtus niimoodi, et asutamiskoosolekule tuli 16 tulevast liiget, kellest lõviosa on ettevõtjad,” meenutab ta, ja räägib, et säästlik areng on trenditeemana ärisektorisse jõudnud. “Oli aeg, mil vastutustundlik ettevõtlus oli uus kuum teema, millega ettevõtjad kaasa tulid, nüüd on selleks kestlikult tegutsemine ja kestlikult tootmine. Ärisektor on tubli ja teeb mitmes mõttes riigistruktuuridele silmad ette.”

Suurt rolli mängivad siin need ärid, kelle emaettevõtted asuvad Skandinaavias, kus tänaseks on ühiskondlik vastutus juba loomulik osa äritegevusest. Sama kordavad üksteise järel nii ärisektori kaasamisega tegelevad kodanikuaktivistid kui ka ettevõtjad ise – väärtusi kannavad Eesti ettevõtluskultuuri rahvusvaheliselt toimetavad ettevõtted. Märksa keerulisem on lugu nendega, kes moodustavad arvult valdava enamiku siinsest ettevõtlusest – keskmise ja väikese suurusega ettevõtetega.

“On selge, et Eesti väikeste ja keskmiste ettevõtete peamine probleem on ellujäämine ja siis ei jõua mõelda sellistele teemadele, aga see pole ka enam reegel,” hindab Kuimet.

“Kui vaadata vastutustundlike ettevõtete indeksit, siis seal on väiksemaid ettevõtteid ka. Väga palju oleneb juhist. Kõik on inimeses kinni: kui juht näeb maailma laiemalt, siis ta teeb ka ettevõtte selliseks, sest iga kord ei jää kestlikud otsused raha taha, vaid vastupidi, paljud kestlikud otsused oleks just rahaliselt kasulikud.”

Kuimeti sõnul kõlab Eestis endiselt sageli müüt, et ühiskonna kasu peale mõtlemine tähendab automaatselt kasumi äraandmist. Tegelikult näitavad uuringud, et pikalt sotsiaalsetesse teemadesse kaasatud ettevõtete majandusnäitajad pigem paranevad.

“Üleöö kogu oma tegevuse vastutustundlikumaks kujundamisega võib äriline pool hetkeks peatuda, kuna pead otsima uusi mudeleid ja katsetama ning see tõmbab kasumi ja käibe alla, aga pikas perspektiivis jäävad ellu need, kes on sotsiaalsed,” kirjeldab Kuimet maailmas toimuvat.

“Kuna tarbija on tundlik, siis kuigi oleme suurkorporatsioone harjunud nägema mitte-eetilistena, on nende kõige kiiremini kasvava turuosaga brändid just vastutustundlikud. Tarbija eelistab üha enam eetilist toodet, Eestis võibolla ostujõu tõttu veel vähem, aga see nõudlikkus kasvab.“

Tarbija on see, kelle otsused mõjutavad kõige tugevamalt ärilist kasumit, ning seetõttu on iga inimese kätes oluliselt rohkem võimu, kui esmapilgul arvata võiks. Võimuga kaasneb muidugi ka vastutus ning märksa keerulisem on turult tooteid valides veenduda, kes on oma äri päriselt vastutustundlikkusest ja kestlikkusest lähtuvalt püsti pannud ja kelle jaoks see on pigem pinnapealne mainekujundus.

“Ühelt poolt on vastutustundlik ettevõtlus kindlasti sõnakõlks, aga tarbijad on nii teadlikud, et ainult sellest linnukesest enam ei piisa,” hindab oma kogemuse põhjal Loomuse kommunikatsioonijuht Annika Lepp.

Loomus esindab nimelt Eestis rahvusvahelist karusnahavabade tarnijate programmi “Fur Free Retailer”, milles osalevad disainerid, moemajad, rõivaketid ja kauplused ei tooda ega müü ehtsast karusnahast tooteid. Eesti brändidest on seni suudetud kaasata 17 ettevõtet, näiteks Reet Aus, Xenia Joost ja paljud teised. Samuti edendab Loomus kampaania “Taimsed valikud” raames taimetoitude kättesaadavust ja valikut Eesti toitlustusettevõtetes. Tänaseks on liitunud 20 toidukohta.

“Mulle tundub, et isegi kui ettevõtted ise initsiatiivi ei näita, oodatakse tegelikult, et keegi nendega ühendust võtaks,“ hindab Lepp ettevõtjate valmisolekut algatustega kaasa tulla. „Vist ainult ühe korra on meile päriselt ära öeldud, pigem jäetud ootele, et arutame ja mõtleme, ning siis mingil hetkel asja juurde tagasi tuldud. Näiteks Xenia Joost võttis küll pika mõtlemisaja, aga mitte selle üle, kas ta kasutaks karusnahka või mitte, vaid ta töötas palju põhjalikumalt läbi, millised on alternatiivsed materjalid, milline võiks olla tema enda sõnum, kuidas selles võimalikult selge olla.“

Lepa väitel on ettevõtetel antud lubadustest peaaegu võimatu taanduda. Kuigi oma kampaaniates kirjutatakse alla hea tahte avaldustele, mitte lepingutele, on kaalukeeleks taas kord tarbija hääl.

“Need lubadused on nii praktilised, mitte lihtsalt, et kaasan kedagi või ei diskrimineeri kedagi. Toimuv paistab kogu aeg praktikas välja ja kui on lubadus antud, siis suurt sammu tagasi astuda on riskantne,” kirjeldab Lepp. “Üks rahvusvaheline riidefirma tõi enda teadmata müügile karusnahksed esemed, olles ise karusnahavaba programmi liige. See tekitas kohe väga palju furoori.”

Koostöö aluseks on empaatia

Ühiskondlikke algatusi, kuhu ärisektor panustab, ja koostöövorme vabaühendustega on juba mitu, aga mida saavad teha need, kel ei ole tagataskus parasjagu trendikana kõlavat teemat, juba settinud eeskujulikku renomeed või lihtsalt kogemusi, kuidas ettevõtetega edukalt sina peale saada?

“Vabaühendused peavad ise selgemalt kirjeldama, mis väärtust ühiskonnale pakutakse,” arvab Erkka Jaakkola ja loetleb küsimusi, mida tuleks endale esitada. “Mis on minu enda loodav lisaväärtus, kas mul on teadmisi, mis aitavad ühiskonnal kasvada mingis teatud suunas, kuidas ma saan neid teadmisi kasulikul moel jagada, kas ma oskan kedagi nõustada, mis koostöövormid veel võiks olla.”

Ettevõtted on pragmaatilised olevused, kinnitab sama küsimuse peale Agne Kuimet. Konkreetsusest peaks seega lähtuma ka vabaühenduste mõtlemine – ei piisa lihtsalt sellest, et jalutada ettevõtja juurde ning jutlustada õilsast koalitsioonist ja ambitsioonikatest eesmärkidest. Suure tõenäosusega vaid noogutatakse, kinnitatakse et tore algatus, ja küsitakse seejärel, et miks ikkagi mina liituma peaksin.

“Oma peas tuleks läbi joonistada konkreetsed ettepanekud – et teie tegelete iga päev sellise asjaga, aga koalitsioonis võiksite pakkuda meile sellist asja, sest see on teie tugevus, ja meie pakume omakorda teile seda ja seda. Hästi spetsiifiline ettepanek peab olema. Pole isegi oluline, kas algne ettepanek sellisena teostub, vaid see, et ettevõtja näeb, et oled tulevase koostöö enda jaoks läbi töötanud,” mõtiskleb Kuimet. “Umbluu siin ei toimi ja universaalse asjaga on raske. Hästi kohandatav pakkumine peab olema ettevõttele sobiv, ja mis seal salata, alati on hea idee püüda kõige kõrgemat juhtkonda, aga see ei ole iga kord võimalik ja siis tuleks läheneda võtmeosakonnale. See võib olla kommunikatsiooniosakond, strateegiaosakond, võtmeinimesed tuleb üles leida, kellega pakutav selgelt haakuks.”

Maris Ojamuru rõhutab, et kõige enam sõltub edu uste avamisel võimest mõista ja olla empaatiline – milline on ettevõtte vajadus, mis väärtust suudab ühendus pakkuda, kuidas võimalik koostöö saab ühiskonda aidata või ühiskonna probleemile lahendust pakkuda.

“Esiteks, väga palju keskendutakse sellele, mida meie teeme, mis on meie eesmärgid, aga võiks lähtuda sellest, mis võiks ettevõtet kõnetada, olla ettevõttele selliseks suunanäitajaks, aitaks vajadusi uudsel moel lahendada, näiteks töötajaid ägedamal moel kaasata, teenust või toodet arendada. Hästi palju häid näiteid on sotsiaalsete probleemide lahendamisest häkatonide abil ja samal ajal ettevõtete töötajate kaasamisest põnevatesse kaasustesse, see aitab igapäevarutiini ületada.“

Teiseks rõhutab Ojamuru võimekust oma mõjust rääkida ja seda ka konkreetselt näidata – ehk siis vähem juttu, rohkem andmeid. Inimesed kipuvad infoküllastuse tingimustes väsima juba pooleleheküljelise teksti lugemisest, üksik number võib sellest oluliselt veenvamalt mõjuda.

“Kolmas märksõna on see, et ajastus on väga oluline. Sageli vabaühendused mõtlevad, et täna lähen küsin, miks te kaasa ei tule, aga ettevõtete koostöö planeerimine on väga pikk. Kui täna hakkad koostööd planeerima, siis 2019. aastaga on juba keeruline. Ettevõtte toimimist tuleks ikkagi tunda, proovi teda jälgida, kes midagi meedias räägib, mis on ettevõtte valukohad. 95% ajast peaks panema ettevalmistusele.“

Mantrana jääbki kõlama, et number üks oskus, mida vabaühendused peavad õppima, on enda teiste sektorite kingadesse sättimine – ärisektori puhul lähtumine ettevõttest ja tema huvidest.

“Mis iganes temaatika parjasti teemaks on, keskkonnahoid või mingi sotsiaalne aspekt, välja tuleks tuua see, millest ettevõte võidab. Ma arvan, et niimoodi on palju lihtsam läheneda. Väärtustest, strateegiatest saab konkreetseid numbreid välja tuua, samuti saab rääkida arenenumate naaberriikide kogemusest, mis ennustab ka meie tulevikku,” ütleb Annika Lepp.

“See juhtub nii kiiresti, näiteks taimetoitluse levik. Tänapäeval ei saa ükski toidukoht hakkama ilma mõne taimetoiduta menüüs. See areng on kiire ja alati on parem olla sammuke ees kui sammuke taga. Tarbija teadlikkus kasvab väga kiiresti.”

ETTEVÕTTED ÜHISKONDLIKEST EESMÄRKIDEST

AS Eesti Raudtee riskijuhtimise ja siseauditi osakonna juhataja Taavi Saat koostööst ühinguga Korruptsioonivaba Eesti

Äri- ja valitsemiskultuur ning väärtused on majandus- ja sotsiaalses keskkonnas muutunud. Nende muutustega soovib Eesti Raudtee kaasas käia ja olla oma tegemistes nüüdisaegne, läbipaistev ja eeskujuks olev ettevõte. Üks samm, mille Eesti Raudtee oma ärikultuuri parendamiseks ette võttis, oli tõsta töötajate teadlikkust korruptsiooni- ja pettuse ennetuse meetmetest – igal aastal osaleb sellistel koolitustel ca 50–60 töötajat, 2018. aastal juba üle 80 töötaja. Sellest algas ka Eesti Raudtee sisulisem koostöö Korruptsioonivaba Eesti MTÜ-ga, kuna pidasime nende emaorganisatsiooni ning valdkonna rahvusvahelist organisatsiooni Transparency Internationali sel alal kõige pädevamaks partneriks. Toimuvad koolitused ongi sümbioos Korruptsioonivaba Eesti ja Eesti õiguskaitseametite teadmistest.

Koolituste loogilise jätkuna tekkis meil Korruptsioonivaba Eestiga koostööleping, kuna oleme veendunud nende kogemusete ja teadmiste kasulikkusest Eesti Raudteele. Eelkõige on kõige tähtsam sellise koostöö juures ettevõtte enda soov ja tahtmine – väline pool ei saa tulla meie eest midagi ära tegema ning valmistoodanguga ei pruugi saavutada püstitatud eesmärki. Selleks sai korruptsiooniennetusprogrammi loomisel ja koostöökokkuleppe sõlmimisel järgitud põhimõtet let’s keep it simple ehk asi peab olema lihtne, arusaadav ning töötajatele mõistetav.

Eesti Raudteel on hea meel tõdeda, et oleme tundnud koostöö esimesest päevast peale KVE soovi läbi viia tegelikke muutusi meil ja ühiskonnas tervikuna nii korruptsiooni- ja pettuste ennetuses kui ka valitsemiskultuuris.

Üks olulisemaid asju, mille kohta KVE meile head nõu andis, on see, et ettevõte vajab selgeid ja töötajatele arusaadavaid väärtusi. Selle aasta alguses valisime koos töötajatega Eesti Raudtee uued väärtused ning tunnistan ausalt, et nendele viitamine on teatud arusaamu ettevõttes selgemaks teinud. Väärtustele tugineb eetika, mis on üks viiest valitsemiskultuuri komponendist ja oluline nüanss ka meie ettevõttes korruptsiooni ja pettuste ennetamisel.

Minu jaoks on koostöö vabaühendusega esmakordne ja mõistan väga hästi, et KVE tegutseb suuresti sotsiaalse vastutuse eesmärgil, mis julgustab mind andma nõu ja soovitusi ka teistele, et kui Korruptsioonivaba Eesti teile uksele koputab, siis laske nad julgesti sisse. Nende lahkumise järel olete oluliselt teadlikumad ning oskate paremini oma ettevõttes korruptsioonivastaseid muudatusi läbi viia.

Tallinna Lennujaama keskkonna protsessijuht Ingrid Lai kestliku arengu koalitsiooniga liitumisest

“AS Tallinna Lennujaam otsustas koalitsiooni liikmeks astuda, sest säästev ja vastutustundlik suhtumine meid ümbritsevasse keskkonda on väärtus, mida hindavad kõik Tallinna Lennujaama töötajad. Lennundus on valdkond, mis paratamatult mõjutab olulisel määral keskkonnaseisundit ja -ohutust. Seetõttu peame pingutama, et leevendada oma ettevõtte negatiivset mõju ja koormust keskkonnale ning olla oma tegevustes võimalikult säästlikud.

Meie eesmärgiks on tagada kontserni kuuluvate lennujaamade säästlik ja vastutustundlik käitamine ja kvaliteetse teenuse pakkumine, säästes seejuures looduskeskkonda.

AS Tallinna Lennujaamal on Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi kuldtase ning oma igapäevatöös järgime arusaama, et oluline on ka keskkondlik ja sotsiaalne mõju ehk jalajälg, mille ettevõte oma eksisteerimisega jätab. Nagu on ka Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumis välja toodud, siis vastutustundliku ettevõtluse puhul on keskne küsimus see, kuidas ettevõte tagab, et tema mõju oleks võimalikult positiivne. See tähendab nii negatiivse mõju minimeerimist kui ka positiivse panuse suurendamist – sotsiaalses keskkonnas ja kogukonnas, töökeskkonnas, looduskeskkonnas ja turukeskkonnas.

Oleme oma ettevõtte sertifitseerinud ISO 9001:2015 ja ISO 14001:2015 järgi ning arvestame oma tegevuses laiemat mõju, sest soovime juhtida oma keskkonna-alast vastutust süsteemselt, et aidata kaasa keskkonna-alase jätkusuutlikkuse tagamisele.

Seega koalitsiooniga liitumine on üks võimalus näidata, mida oleme saavutanud ja kuhupoole pürgime ning kuidas AS Tallinna Lennujaam panustab maailma kestliku arengu eesmärkide täitmisse, sidudes kestliku arengu eesmärgid enda kommunikatsiooniga. Samuti on meile oluline tõhustada koostööd teiste koalitsiooni liikmete vahel, et õppida ning leida parimaid võimalusi selles suunas.

Kuna Tallinna lennujaam on koht, kus Eesti kohtub Euroopaga, siis see on just õige koht, kus tõsta avalikkuse teadlikkust maailma kestlikust arengust.

Ilmus Hea Kodaniku ärisektori ja vabakonna koostöö teemalises suvenumbris.

• Artikkel
• Vabaühenduste Liit