Feministeerium 10: Tee feministliku kogukonna kasvatamisest inimõiguste eest seismiseni
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Feministlik veebiväljaanne ja huvikaitseorganisatsioon Feministeerium sai jaanuaris kümneaastaseks. Intersektsionaalsete feministidena ei rõhuta nad ainult soolisi teemasid, vaid teadvustavad erinevate marginaliseeritud gruppide ebavõrdsuste põimumist. Nende eesmärk on pakkuda hästi argumenteeritud arvamuste mitmekesisust, tervitades erinevaid feministlikke suundi ja perspektiive.
Juubeli puhul vestles meie vabatahtlik Maribel Uusmaa Feministeeriumi kaasasutaja ja toimetaja Kadi Viigiga Feministeeriumi teekonnast, saavutustest, tulevikuplaanidest, aga ka murekohtadest ja maailmas toimuvast.
Mis andis kümme aastat tagasi tõuke Feministeeriumi rajamiseks?
Kodanikuühiskonna hääl oli tol ajal avalikus debatis liiga vaikne. Tegutses mitmeid naisorganisatsioone ja oli ka palju inimesi, keda soolise võrdsuse teemad väga huvitasid, kuid avalikkuses kõlas peamiselt riigi hääl. Nägime, et ühiskondlikud arutelud vajasid rohkem feministlikku perspektiivi ja analüüsi ning et see võiks tulla kodanikuühiskonnast.
Kelle jaoks Feministeerium tegutseb? Kes on sihtrühmad ja kuidas need ajas muutunud või laienenud on?
Artiklite, taskuhäälingute ja ürituste toel oleme tahtnud Eesti feministlikku kogukonda kasvatada ja pakkuda neile turvalist ruumi ja võimalusi ideid ellu viia. Algusest peale oleme üritanud kaasata kogukonda oma loomingusse, et ka selle liikmed osaleksid kirjutamises ja illustreerimises. Mitmed head arvamusliidrid on meie portaalis tuule tiibadesse saanud.
Hiljem lisandus ürituste korraldamine. Tegutsesime põhimõttel, et kui sul on hea feministlik idee, siis saad meie kaasabil selle ellu viia. Tänaseks oleme jõudnud tagasi algusesse, kus meie peamine fookus on ajakirjanduslikul sisul ja üritusi teeme pigem vähe. Aga meilt alguse saanud Tallinna Feministlik Foorum TALFF toimub jätkuvalt.
Kui alguses kõnetasime ainult eestikeelseid lugejaid, siis üsna pea avasime ka venekeelse portaali ja meil on tegelikult väga palju lugejaid väljaspool Eestit, muuhulgas Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest. Nad loevad palju harivat sisu, näiteks kuidas tunda ära seksuaalset ahistamist. Naerame kogu aeg, et meid peaks rahastama Välisministeerium soolise võrdsuse edendamise eest endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides.
Nii mõnelgi pool oli 2015. aastal sõna “feminism”/”feminist” Eestis küllaltki laetud tähendusega, nii et kuidas Feministeeriumisse suhtuti? Kuidas te seda aega meenutate?
Ma ütleks, et 90ndate lõpus oli Eestis skepsis soolise võrdsuse suhtes pigem teadmatusel põhinev ja ignorantne. See oli põlgus võrdsuse idee suhtes, mida seostati kommunistliku ideoloogiaga. Praegu on vastasus teatud teemade suhtes kuri… wicked (õel, pahatahtlik), kümme aastat tagasi olime kuskil vahepeal.
Kuidas nii?
Vastuseis on läinud palju teadlikumaks ja täpsemaks. Eesti populistlikud konservatiivid saavad palju ideid ja tuge mujalt, on vähe originaalset sisu.
On poliitikuid, kes rõhutavad, et maailmas on toimunud ümberkoondumine. Nemad nimetavad seda WOKE-kultuuri (sotsiaalsetest ja poliitilistest probleemidest teadlik kultuur) teisejärguliseks muutumiseks, kus majandus- ja julgeoleku küsimused on praegusel äreval ajal esikohal “pehmete teemade” asemel. Milline roll on sellises muutuvas maailmas aga Feministeeriumil?
Üldine globaalne ja poliitiline kontekst on praegu hästi raske ja väljakutseterohke. Lisaks sõdadele ja konfliktidele meie lähiümbruses on meie jaoks suur probleem kliimapoliitikast taganemine, sest elukeskkonna hävimine on samuti üks tegur, mis konfliktide ohtu ja riikide lagunemist soodustab.
Imestan lühinägelikkuse üle. Saan aru, et näiteks sõjalise konflikti korral on tarvis rohkem raha eraldada teatud valdkondadele ja kuskilt tuleb see raha võtta, kuid see ei tohiks tähendada inimõiguste ja elukeskkonna eest seismise unarusse jätmist. Arvan, et sõjalises olukorras on inimõiguste kaitse isegi olulisem kui rahuajal, sest rikkumisi on nii palju rohkem.
Seega on Feministeeriumi roll hoida inimõiguste teemasid päevakorras senisest veelgi rohkem. Ma ei nimetaks ka inimõiguseid pehmeks teemaks, näiteks seksuaavägivald ei ole kuskilt otsast pehme teema.
Sellele lisaks on ju erinevaid trende ja moevoolusid ka sotsiaalmeedias, näiteks “trad-wife”, “high value man”, “high value woman”, mis tõesti on väga palju meelsust kujundanud… Mis mõtteid see teis tekitab?
Need trendid on üsna huvitavad, moodustavad rikkaliku materjali feministlikuks analüüsiks. Aga süvenev väärtuste lõhe noorte seas ei tõota head. Need pealetulevad generatsioonid feministe ja misogüüne peavad kooseksisteerima ja ma ei näe, et lahendus oleks keskpõrandal kokku saamine, kus enda väärtuse eest seisvad noored naised lasevad end natuke rohkem alandada. Tegelikult on asi alandamisest tunduvalt hullem, misogüünia on naistele ja soovähemustele suisa eluohtlik.
Ajajoone juurde naastes, mis on olnud kümne aasta jooksul organisatsiooni suurimad kordaminekud, tähtsamad verstapostid?
Kuus aastat tagasi #MeToo (liikumine, mis keskendub seksuaalse ahistamise ja vägivalla vastu võitlemisele) tuules võtsime endale üheainsa suure huvikaitse eesmärgi: et Eesti läheks üle nõusolekuseadusele.
Tänaseks oleme sellel teemal väga aktiivselt töötanud, palju suhelnud ametnike ja poliitikutega, ning toonud teemakohaseid teadmisi Eestisse. Meil on selles teemas väga tugev kompetents.
Kuigi nõusolekuseadus on valitsuse tööplaanis ning justiitsministeerium on hakanud eelnõud välja töötama, ei saa me seda muidugi nimetada suurimaks võiduks enne, kui seadus on jõustunud ja seda ka rakendatakse.
Aga on asju, mis on juba ära tehtud. Abieluvõrdsuse seadustamise üle oleme väga rõõmsad. See oli päris ootamatu, arvasime, et heal juhul võetakse kooseluseaduse rakendusaktid vastu.
On olnud ka muid võite. Üks neist on abiellumise õiguse jätmine ainult täiskasvanutele, varem oli võimalik erandkorras abielluda juba 15-aastaselt. Samuti on tagatud alaealiste ligipääs psühhiaatrilisele abile ilma vanemate nõusolekuta ja ka seksuaalse enesemääratluse iga on tõstetud 14. eluaastalt 16. eluaastale.
Rääkige, kas midagi kripeldab ka. Raskused või murekohad, mida ei ole suutnud ületada.
Ebameeldiv on näha korduvalt valimisprogrammides, koalitsioonileppes ja Vabariigi Valitsuse tööplaanis asju, mis ei lähe läbi. Näiteks on aastaid vindunud vaenukõne regulatsiooni muutmine ja diskrimineerimise kaitse ühtlustamine erinevate gruppide vahel. Praegu justkui mõnel alusel võib natuke rohkem diskrimineerida.
Mida toob aasta 2025?
Ajakirjanduslikus suunas on plaanis ette võtta misogüünia ja uurida seda erinevate nurkade alt. Muuhulgas seoses tehisintellekti arengu ja pealetulekuga, mis on põhjustanud näiteks pornograafiliste süvavõltsingute leviku.
Lisaks tahame minna tagasi sinna, kust alustasime. Mis üldse on sugu? – see on valdkond, kus kümne aasta jooksul on teadmised ja arusaamad muutunud.
Maikuus käivitub meie osalusel ka üks rahvusvaheline naistevastase vägivalla projekt, millest rohkem saab infot siis.
Mis on Feministeeriumi suurim sünnipäevasoov?
Tahaks sellist haldjatolmu, mida misogüünsete sõjardite suunas puistata, et nad ärkaksid homme üles rahumeelsete inimestena, kes austavad naisi ja vähemusi. Tolm peaks katma ka Venemaa ja USA.
Nele Laos, Kadi Viik, Elise Rohtmets ja Kaimai Kuldkepp Feministeeriumist. Foto: Greta Sauter.
