Hea Kodanik otsib head kodanikku

Vaevalt et keegi ütleb, et riigil pole häid kodanikke vaja. Ja vae­valt keegi leiab, et tema on halb kodanik. Aga milline on hea kodanik, pole ka nagu lõpuni kokku lepitud. MARI ÖÖ SARV asus otsima head kodanikku ja tema peamisi leiukohti.

Poliitikule on kõige tähtsam, et ini­mene osaleks alati valimistel; rahandusministeerium hindab au­sust, vähemalt maksude osas; lapsevane­mad näevad vaeva selle nimel, et nende laps tulevikus eluga hästi hakkama saaks ja teiste inimestega kenasti käituks; arst loodab, et igaüks sööb iga päev viis peo­ täit puu-­ ja köögivilju ning puhkab piisa­valt; õpetaja ootab, et noored õppekava korrektselt omandaks ja riigieksamil kõr­ge tulemuse saaks; treener nõuab järjepi­devat harjutamist; politseinik hindab ini­mesi, kes mängivad kirjapandud reeglite järgi; vabakond aga jälgib pingsalt lastetoa ja kooli ust, et sealt tulevad uued aktivis­tid kahe silma vahele ei jääks. See on suur hulk täiesti erinevaid ootusi.

Osa organisatsioone, perekondi, koole ja ametnikke tegeleb kodanikuharidusega, teadvustades seda või siis mitte; osa rää­gib selle tähtsusest; kolmas osa räägib, et inimeste kasvatamine ei puutu neisse. Aga kellesse siis veel?

Eestis ei ela ühtki inimest, kes ei ole Eesti osa, nii ei saa keegi öelda, et Eesti elu on kellegi teise kohustus, vastutus või õigus rohkem kui tema oma. Ning oma panuse kodanikuharidusse saab tegelikult anda iga inimene, iga organisatsioon ja iga üritus, tuleb vaid sügavamalt vaadata.

Aa, kui me räägime kodanikuhari­dusest, siis “kodanik” ei ole siin seotud kodakondsusega, vaid märgib lihtsalt riigis elavaid inimesi, nagu “haridus” ei märgi koolipinki, vaid mingite oskuste andmist suvalises eas inimesele. Ning ühiskonnas osalemise oskusi saab anda absoluutselt iga vabaühendus.

Kes on hea kodanik?

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi võrdleva halduspoliitika profes­ sor Anu Toots räägib, et heal kodanikul on teadlaste silmis mitu kvaliteedimärki. Kuuekümnendate Ameerikas kirjeldasid sotsioloogid ideaalset head kodanikku kui superinimest: kompetentne, tunneb seadusi, oskab valimistel õige valiku teha. “Uuringutest selgus, et sellist inimest pole olemas, kodanikel on palju puudusi. Sotsiaalteadlased jäid kui peata – mis siis nüüd saab, kui meie inimesed on sellised, nagu nad on, oma põhiõigustega küll, kuid lehti ei loe ja valima ei lähe,” kirjeldab Toots üht spungi otsimise läbi­ kukkumist, misjärel vähemalt toona hea kodanik rahule jäeti.

Teadlased tunnevad ka vabariiklikku ja liberaalset hea kodaniku kirjeldust, kus vabariiklik tähendab, et riik kirjutab kodanikule ette, mida too peab tegema ja kuidas käituma, mida teadma ja kuidas tundma, ning kodaniku kohustus on teha kõike, mida riik käsib või eeldab. Selline mudel kehtis Nõukogude Liiduski ning tuli sealtkaudu ka Eesti üheksakümnen­date aastate kodanikuõpetuse tundidesse. Liberaalne hea kodaniku mudel seevastu väärtustab kõigepealt kodanikuvabadust – riik ei kirjuta kodanikele midagi ette ega mõista ühtegi valikut hukka, olge aktiiv­sed või passiivsed, uskuge mida tahate või ärge uskuge, valige või mitte jne.

Tänaseks on ühiskonna kirju struktuur toonud meid mitme hea kodaniku mudeli juurde. Inimesed elavad erinevatel jõukuse astmetel, erinevate kultuuri­ või info­ tarbimise harjumustega, on kosmopoliite ja väikesaarte “sunnismaiseid” jne. “Veel sajandivahetusel räägiti meil subkultuuri­dest, justkui oleks üks õige kultuur ja siis kusagil hulk vähem olulisi alternatiive, aga enam nii ei ole,” selgitab Toots kultuuri näitel ühiskonna kirjusust. Sellises frag­menteerumises ei saagi head kodanikku ühe mõõdupuuga võtta, kõigi nende omavahel tohutult erinevate inimeste aru­saam riigi ja kodaniku suhetest ja ootused riigile on samuti ju väga erinevad.

Toots jõuab tänase olukorrani, kus heaolureformid on toonud meid liberaal­se kodanikuvabaduse hindamise juures ka kodanike suure vastutuseni. Nüüd peab kodanik lisaks parteide eristamisele suutma ise otsustada, kuhu paigutab oma pensioniraha, millise arsti juures käima hakkab, kuhu kooli oma lapsed paneb ja kust ostab eluks vajalikku elektrit. Tõsi küll, koolita, elektrita ega pensionita keegi ei jää – kui ta ise initsiatiivi ei näita ja valikut ei tee, tehakse see tema eest. Aga nii annab ta ära ka vastutuse ning kedagi peale enda pole süüdistada, kui elekter osutub kalliks või pension napiks. Tõsi ta on, kirjeldatu on veel rohkem superini­mene kui too Ameerikas leidmata jäänud spunk, kuid siin me nüüd oleme.

Eestis pani Eesti Mittetulundusühendus­te Ümarlaua esinduskogu 2002. aastal kirja hea kodaniku põhimõtted, mille järgi koda­nikuaktivistid senini inimesi käituma õhu­tavad – just nagu Hea Kodaniku ajakirigi.

Eesti Skautide Ühingu juhatuse esimees Siim Maripuu, kellel palusin rääkida hea­dest kodanikest kodanikuharidusega tege­leva noorteorganisatsiooni vaatenurgast, ei leia aga heakodanluses mingit superinimese väljakutset. Tema jaoks on hea kodanik see, kes tuleb oma eluga kenasti toime ning annab oma panuse ka ühisesse. Mitte et annetaks kõik oma säästud või uneaja, vaid just nii palju, et jääks ka endale, sest kui kõik nii teeksid, olekski juba piisavalt. “Üheks võimaluseks on igasugune vabatahtlik töö, aga piisab ka sellest, kui panustada tublide ja edasipüüdlike laste kasvatamisega või mõnes maakohas oma ettevõttega elu sees hoida,” loetleb Maripuu võimalusi anda Eestile oma osa.

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi ase­ president Priit Tohver nimetab kolm hea kodaniku omadust: uudishimulik, avatud meelega ja julge. Avatud meelt kutsub ta kasutama nii teiste kui ka iseenda veendumuste (ümber)vaatamises ning julgust peab oluliseks, et kahelda neis veendumustes, isegi kui kahtluse terav ots on suunatud meie endi poole.

Tohver esitab veste sellest, kuis head kodanikud tema ümber ühiskonnas toime­tavad: “Kuigi EAÜS tegutseb selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis, on selge, et hea ja õnnelik ühiskond ei sünni ainuüksi sellest, et meie arstid on tublimad. Seepärast on oluline, et tervis oleks ka ühiskondlik prioriteet. Seega on meie jaoks hea kodanik keegi, kes oskab enda tervist kaitsta ning aitab teistelgi seda teha. Tervisekaitse all mõtleme enamat kui heast hügieenist kinnipidamine ning õigel ajal arsti juures käimine – keskne osa tervisekaitsest on tervisesõbraliku elukeskkonna loomine, et meie elanikel oleks üleüldse võimalik oma heaolu eest seista. Näiteks võib küll öelda, et mammobuss on avatud kõigile, ent seda võimalust kasutavad eelkõige jõukamad naised. Võibolla on asi selles, et vaesuse pii­ril töötavatel naistel ei ole võimalik töö kõr­valt sõeluuringus osaleda ning sellisel juhul peaks olema tööandja asi talle see aeg leida. Tööandja, kes sellistele asjadele tähelepanu pöörab, on meie silmis suurepärane koda­nik. Ent kui tööandja ei pea tervisekaitset prioriteediks, siis on hea kodaniku ülesanne selle nimel töötada, et olukorda muuta. See võib seisneda lihtsalt teavitustöös, aga vahel nõuab see ka seaduste muutmist. Heaks näiteks on alkoholireklaami piiramine, mida toetavad mitmed vabaühendused – piirates alkoholitööstuse võimalust mõju­ tada tarbijate valikuid, anname tarbijale tagasi vabaduse valida tervislikumalt. Selli­se arengu nimel töötamine on kahtlemata hea kodaniku tunnusmärk.”

 

Ja mille üle kurdate?

Keskkonnaministeeriumis töötava kaa­samiskoordinaatori Kairi Toigeri sõnul on Eestis praegu puudu sellistest kodanikest, kes tunneksid huvi nii Eesti riigi arengu kui ka kõige muu me ühiskonnas toimuva vastu, olgu riigi majandus või oma kandi eluolu. Toiger leiab, et eestlased elavad küllaltki omaette ja ega neid väga palju huvita, kuidas kasvõi naaber hakkama saab. “Kindlasti tuleb mittekaasarääki­mine nõukogude ajast – siis ju arvamust avaldada ei tohtinud või isegi kui seda tehti, siis ega see kusagile ei jõudnud,” arutleb Toiger. Priit Tohver diagnoosib samuti eestimaalaste “loomupärase peale­tükkimatuse” ja “ah­mis­mina”­suhtumi­se, mis on tuttav talle endalegi.

Kuid muret ei tee ainult mitteosale­mine. “Sallivust on vähe ja suhtumine niisugune, et kõik, mida tehakse minu mängumaalt kaugemal, ei puuduta mind. Näiteks on väga tore, kui mõni taim kaitse alla võetakse, aga mitte minu maa peal,” kirjeldab Toiger sellist inimest, keda on ka seaduste loomisel või ühise elu plaanimi­ sel raske kaasata.

Linnapea ametit pidanud ja praegune minister Urmas Kruuse hindab samuti kõrgelt aktiivseid kodanikke: “Ta tahab kaasa rääkida, milline linn võiks välja näha, ütleb välja oma mured ja selle, milli­seid teenuseid vajab. Ma ei taha vastanda­da võimu ja vaimu, kodanikke ja ametnik­ke, sest mõelge ise, mis rikkust saame luua, kui iga inimese tarkuse ära kasutame!”

Kruuse leiab, et osalemisvorme on meil piisavalt: talgud, ühiskondlikud ja poliitilised debatid, oma kogukonnas aktiivne olemine jne. Ning ainult nii, et kõik annavad oma parima, saame hea tulemuse – mitte nii, et igaüks näitab riigi, naabri või abikaasa poole, kes on mingites tema hädades süüdi. Kairi Toiger rõhutab ka seda, et ametnik on samamoodi koda­nik kui mitteametnik – hea kodanik ei peaks end riigile vastandama ja arvama, et riik teeb juba eos kõike valesti ja kiusab sellega oma kodanikke.

Siim Maripuu nendib, et küsimus on üldistes väärtushinnangutes – kas ja kui­võrd hinnatakse oma vaba aja panustamist teistele hea tegemisse; kas ja kuivõrd soosivad vabatahtlikku tööd tööandjad või kui palju on sellist kommet perekonnas. “Arvan, et liigume positiivse poole, sest hea tegemisest saadav hea tunne jääb sisse ja sunnib uuesti ja uuesti pingutama,” on skaudijuht optimistlik.

Ja mul on väga kahju sellele uuesti tähelepanu pöörata, sest pühendasime arvamiskultuurile ja ­julgusele terve Hea Kodaniku number 66, kuid ilma pole kah­juks võimalik, kuna komistame hea koda­niku otsinguil kõikide vestluskaaslastega uuesti ja uuesti arutelukultuuri ja puudu­liku austuse otsa. Kõik kaasarääkinud tõid selle mure välja: respekti on ühiskonnas vähe. Turvalise arvamiskeskkonna teki­tamise vastutus on Anu Tootsi sõnul küll ühine. “Kui erakonnajuhid üksteist kogu aeg peedistavad, seda kantakse teles­-raa­dios üle ja dubleeritakse online-­uudistes, on väga raske õpetajatel ja kodanikuakti­vistidel rääkida, et asjad peaksid teistmoo­di olema,” seletab Anu Toots.

 

Kurg toob? Kodu korraldab?

Kurg toob muidugi ainult kõige paremaid inimesi. Küsimus on, mida me nende inimestega edasi teeme, kui kurg on uue järele lennanud. Ootame, kuni on suureks kasvanud, ning eeldame siis, et on superkodanik valmis? Parem mõte tundub kasvavale inimesele jooksvalt tut­vustada superkodaniku omadusi. Kuulata tema arvamusi. Arutleda. Ette näidata.

Just eeskuju anda, sest su jutt õigest elamisest ei maksa midagi, kui sa ise risti vastupidi käitud. No miks ometi peaks su laps täiskasvanuna valima minema, kui sa ise eales ei käi ja uudiseidki ei kuula; miks loodust hoidma, kui on metsa vaid autoak­nast näinud; miks õppimist hindama, kui sa ise raamatute asemel vaba aega kõige naljakamate koduvideotega veedad; miks oma riiki austama, kui sa ise hümni ei laula; miks klassikaaslaste vastu kena ole­ma, kui sa ise naabritega vägikaigast vead ja järjekorras vahele trügid; miks makse maksma, kui sa ise jänest sõidad. Ja üldse, miks peaks väike inimene kuulama kellegi sõna, kui keegi ei kuula tema sõnumit?

Muidugi võib juhtuda, et lapsevanem ei ootagi lapselt täiskasvanuna teistsugust käitumist, kui ta ise on ette näidanud, see on iga vanema õigus. Aga kui laps on kodu peegel, siis ühiskond on me kasva­tatud laste peegel ning pole mõtet oodata, et parlamendisaadikud kuluhüvitistega kuidagi kenamini ringi käiks kui lapse­vanem oma ettevõtte maksurahaga. Ja vastupidi muidugi ka.

Neli last üles kasvatanud ja veel kaht mudilast kasvatav, 2010. aastal aasta isaks nimetatud Urmas Kruuse märgib veel, et isiksuse arenemise juures on üüratu roll nii vanematel, õpetajatel, treeneritel, kolleegidel kui ka sõpradel jne, kuid palju sõltub lihtsalt sellest, kas tema iidoliks muutub sest seltskonnast “mõni pahala­ne” või “hea kodanik”. Nii et mida roh­kem me ümber neid viimaseid on, seda rohkem satub neid ka lastele iidoliteks.

Kõige olulisemaks peab kogemustega isa siiski perekonna rolli – ülesandeid saab jagada ja teistega koostööd teha, kuid vastutus jääb perekonnale. Muidugi käib hea kodaniku kasvatamine eeskuju abil, kuid Kruuse lisab eelnevale ka ühis­kondliku arengu aspekti – areneme ka ühiskonnana, meil on ühist kogemust ja haridust rohkem ning see omakorda harib üksikuid inimesi. Näiteks kui 30 aasta eest ei räägitud loomakaitsest eriti üldse, siis täna on koerte-­kasside steriliseerimine normaalne aruteluteema ja käitumine.

 

Õpetaja voolib? Riik kujundab? Ühiskond vastutab?

Nimetatud lastetoa­paradoksidega saab ka kaugemale minna: ühiskonnaõpetuse tunni järel ootame teoreetiliselt, et noor inimene suunduks mitte ainult valima, vaid ka seaduseelnõusid kommenteerima ja oma ettepanekuid välja hääldama, kuid kooli siseasjades neile märkimisväärselt sõna ei anta. “Märgilise tähtsusega on iga tegevus, mis aitab noortel mõista, et nende sõnal on kaal,” võtab Priit Tohver noorte innustamise kokku.

Kairi Toigeri sõnul algab kodaniku kujundamine küll juba lapseeast ja eelkõige kodust, kuid kindlasti kohe selle järel tuleb haridussüsteem. Haridusasutus ise saab ju oma panuse anda – lapsed­-noored võiksid olla kaasatud otsuste tegemisse juba laste­aias ja koolis, koos kaasneva vastutusega.

Sellega on meil tegelikult juba algust tehtud nii mõneski koolis, aga ka riigi tasandil: mullu muudetud valimissea­dusega saavad kohalike omavalitsuste valimistel oma arvamuse öelda ka 16­-17-­aastased. “Loomulikult on see suur väljakutse kodus ja koolis toimuvale kodanikuharimisele, aga samas suurepä­rane võimalus toetada heade kodanike kasvamist,” nendib ühiskonnaõpetusse kirglikult suhtuv hariduspraktik Urmo Reitav.

“Riik võiks rohkem panustada noorte harimisse ühiskonna teemadel,” leiab Kairi Toiger ega pane tähelegi, et on nüüd ise seesama näpuga näitaja ja “riik tehku” ütleja, keda ta artikli kõrval head koda­nikku defineerides kritiseeris. Tegelikult saab ju igaüks ise panustada, ametnikud teiste hulgas – kui koolist rääkida, siis “Tagasi kooli!” algatus on aastaringne ning lapsed ootavad pikisilmi, millal tuleks veel keegi peale õpetajate neile rää­kima, kuidas asjad käivad.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi noorsootöö lektor Urmo Reitav kinnitab, et riiklik õppekava püüab Eestile vormida suurepäraseid ja tegusaid inimesi ehk parimaid võimalikke kodanikke – küsimus on tema sõnul vaid selles, mida koolis igapäevases õppe­ ja kasvatustöös väärtustame. “Soovime ju kõik, et kooliajal toimub noore mitmekülgne areng, sealhul­gas enesetunnetuslik, kõlbeline, sotsiaalne ja füüsiline, ning kujuneb välja terviklik maailmapilt. Tegelikus elus aga järgivad õpetajad oma aineprogramme, kus ei jäägi piisavalt aega ega tähelepanu üldpädevuste kujundamisele,” räägib Reitav. Nii jäävad “kodanikuks kasvamine” ja ühiskonnas osalemise oskuste omandamine pelgalt ühiskonnaõpetuse ainetundidesse, mis aga toimuvad üksikute kursustena ja üldse mitte igal õppeaastal. “Kindlasti ei vaja me massiliselt neid kodanikke, kes on faktiteadmistest pungil ega suuda neid iga­ päevaelus rakendada või hakkama saada, sest pole kooliajal omandanud kodanikule vajalikke hoiakuid ja oskusi. Sama ka õpe­tajate puhul – me ei vaja ühiskonnaõpetuse õpetajaid, kes õpetavad ainet seepärast, et koormus täis tuleks või et lisa saaks või et ots otsaga kokku tulla,” tõdeb kirglik õppejõud Reitav. “Kui aga õpilases on kuju­nenud kasvõi väike huvi heaks kodanikuks olemise vastu ja avatud hoiak ühiskonna suhtes, siis pole kahtlustki, et sellele järg­nevad teadmised ja oskused,” usub õpetaja, kelle meelest võiks ühiskonnaõpetuse koo­lis ümber nimetada eluõpetuseks.

 

Või hoopis ärimees koolitab? Lapsed õpetavad? Vabakond peab meelitama?

Anu Toots teab, et üldiselt arvatakse Eestis, et kodaniku kujundamine on kooli ülesanne, aga leiab ise, et kool ei saa kõike teha. “Panna liiga suuri ootusi õpetajatele tekitabki trotsi ja frustratsiooni. KOVid ja vabaühendused peaksid tulema kampa, ja erasektor ka – näiteks majanduslik kirja­oskus on ju nende kanda,” räägib Toots.

Kuid riigis elab ka vanemaid inimesi kui need, kes haridussüsteemi või vane­mate kujundada. Anu Toots nendib, et 50+ vanuste inimeste “kasvatamine” on väga valus teema, kuna meie integratsioo­nipoliitika on olnud väga keelekeskne ja vabariiklik. Ta toob näite, et pangad on teinud omal algatusel eakatele arvuti­koolitust, et oma kliente hoida, kuid riigi jaoks on need inimesed samuti suhtlusest välja kukkunud, kes arvutis ja internetis toimetada ei oska – nad pole kursis ega saa oma asju aetud. Samamoodi vedasid pangad kogu pensionireformi teavitus­kampaaniat – kuna neil oli vaja kliente. “Kui kliendibaas jagatud, polnud pangad teavitustööst enam huvitatud, kuid riik pole ikka veel ärganud,” tõdeb Toots (ega märka, et ta äsja pakkus positiivse lahen­dusena välja, et erasektor saaks noortele majandusliku kirjaoskuse andmise enda kanda võtta). Ta lisab: “Riik ei saa eelda­da, et inimesed on efektiivselt aktiivsed, kui nad ei saa asjast üldse aru. Võib küll minna Lossi platsile seisma, aga inimesed ei tea, mida loosungile kirjutada, sest nad ei saa aru, mille üle vaieldakse.”

Priit Tohver on veendunud, et häid kodanikke meil jagub, kuid mitte kõigi panus pole avalikkusele nähtav. Ta toob näiteks justnimelt need, kes on lähedastele eeskujuks, õpetajaks ja innustajaks, ning eriti tore, kui seda on nooremad inimesed vanematele. “Usun, et on ka neid, kes tahaksid luua muutusi, kuid ei tunne, et neil oleks “õigust” kaasa rääkida. Neid julgustan küll järgmist sammu astuma – ei pea kohe ruuporiga puki otsa ronima, või­malik on leida mõni organisatsioon, kellega samastute, ning seal vaikselt südamelähe­dastel teemadel töötada,” õhutab Tohver.

Ja lõpuks ei saa ka oodata riigivalitse­jatelt kodanikega arvestamist, kui me ise oma organisatsioonides liikmetega arves­tamise kõrvale lükkame, “sest noh, neid on ju nii palju ja see võtab nii palju aega ja siis tuleb nii palju erinevaid arvamusi ja me peame ju kõikidega arvestama, ah, otsusta­me parem juhatusega ära ja asi mutt!”

Nii et tagasi algusse. Urmas Kruuse vastab küsimusele, kuidas kasvatada häid kodanikke, algul lühidalt: “Lastega tuleb arutleda.” Nii lühidaks see vastus ei jää, sest ta hakkab muidugi kohe hästi pikalt arutlema, aga pean tunnistama, et ka minu kahe alla 10­aastase poisiga kodus on arutlemine esiteks hinnas ja teiseks on näha, et arutlemine ja eeskuju mõjutavad laste maailmamõistmist ja käitumist roh­kem, kui reeglid üksi suudaks.

Arutelukultuurile sekundeerib Priit Tohver, kelle definitsiooni järgi on hea kodanik see, kes on avatud – ja mitte selles mõttes, et heaks kiita mistahes arvamusi, vaid kes on avatud küsimustele. Ta selgitab, et selline avatus saab sündi­da vaid siis, kui oleme valmis suhtuma kriitiliselt mitte ainult uude infosse, vaid ka oma olemasolevatesse tõekspidamis­tesse. “Kahtlemine on kui julgustükk tänapäeval, mil arutelu on muutumas üha aksiomaatilisemaks. See teeb inimese omamoodi haavatavaks, sest võitluses parema maailma nimel kiputakse ikka järgima neid, kes pakuvad kindlaid lahendusi kindla meele ja kõnemaneeriga. Selline ülespuhutud enesekindlus avab aga tee veendumuste ühiskonda, kus ei saa definitsiooni järgi olla mingit arengut. Kuhu meil ikka areneda on, kui me niigi juba kõike teame?”

Kruuse märgib ära veel ühe väikese, aga olulise asja eeskujude ja tegelikult üldse väärtuste juures: “Oma väärtusi pead kogu aeg kinnistama ja üle kor­dama, muidu lähevad nad rooste. Mille kaudu seda teha, teab igaüks ise, aga läbi oma tegemiste sa kas kinnistad või lah­jendad neid.” Tõesti. Ja millal sina viimati mõnda oma väärtust tegudega kinnistasid või lahjendasid, ükskõik kas laste või kol­leegide silme all või täitsa salaja?

brigitta davidjants - autor birgit pajust

• Artikkel
• EMSLi liige
• Noored
• Riik