Hea Kodaniku klubi: Erasektor, aita! Ühiskond vajab sind
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kevadel alustas uus üritustesari Hea Kodaniku klubi. Esimesel arutelul pealkirjaga “Erasektor, aita! Ühiskond vajab sind” arutasid ettevõtjad KRISTI LIIVA, JAAN PUUSAAG ja KÜLLI LILLEORG selle üle, kuidas koos vabaühendustega ühiskonda paremaks muuta. Olulisemad mõtted tähendas üles ANDREI LIIMETS.
Hea Kodaniku klubi juhatas ettekandega sisse Annika Arras, kelle mõtteid saab lugeda ajakirja avaesseest. Arras vahendas Miltton Nordicsi läbiviidud uuringu tulemusi, mille kohaselt 85% eestlastest ootab ettevõtetelt ühiskondlikes küsimustes seisukohtade kujundamist, ent vaid 28% usub, et ettevõtetel on võimu ühiskonda tegelikult muuta. Käärid ootuste ja tegelikkuse vahel ning see, kuidas eri osalisled kokku tuua, said ka järgnenud arutelu läbivateks teemadeks.
“Valgustunud” ettevõtjatest
Kristi Liiva: See on hästi subjektiivne definitsioon, aga valgustunud ettevõtja on minu jaoks see, kes ei näe ettevõtja rolli üksnes nii, nagu Milton Friedman selle 55 aastat tagasi oma raamatus “Kapitalism ja vabadus” kirja pani. Friedman ütles seal, et ettevõtja peaks olema oma rollis aus, maksma palgad ja maksma maksud.
Jaan Puusaag: Olen võrrelnud valgustatud ettevõtja mõistet valgustatud monarhiaga. Ettevõtja võib olla valgustatud monarh – igaüks võib öelda oma arvamuse, ettevõtja võib muidugi teatud määral arvestada ettevõtte sees demokraatiaga, aga kokkuvõttes teeb ta otsuse ise ja valgustatus ja võimekus määravad tulemuse.
Külli Lilleorg: Oma arengu ja oma mõju puhul tunnevad need ettevõtjad suuremat vastutust selle eest, mis toimub ettevõtte sees ja ettevõtte ümber. Ja selliste ettevõtete tegevus aitab kaasa nende laiematele eesmärkidele-unistustele.
Jaan Puusaag: Eestis on 103 000 ettevõtet, kes esitavad igakuiseid aruandeid. Ettevõtlusgala hämmastas mind sellega, et ma ei tundnud paljusid ettevõtteid äragi – neljast nominendist polnud midagi kuulnudki varem. See näitab, kui pealiskaudne on me teadmine sellest, milliseid ettevõtjaid olemas on. Ma arvan, et inimeste ettekujutus sellest, kui suur hulk ettevõtjaid on valmis ühiskonda panustama, on ilmselt alahindav. Näiteks maakondades, väikelinnades – väga suur osa sellest, mis elu seal elatakse, mida tehakse, mida ehitatakse, see on väga alahinnatud.
Külli Lilleorg: Kui vaadata ettevõtjate klubisid, siis Lions on hea näide, kus iga väiksema koha peal on kümmekond naist või meest, kes toetavad erinevaid algatusi.
Rahast ja mõjust
Jaan Puusaag: Deklareeritud number ei näita kõiki annetusi. Kõrgete maksude tõttu on ettevõtjad sageli leidlikud, kuidas oma raha heategevusse suunata.
Külli Lilleorg: Need, kes on juba annetanud, küsivad, kas sellest panusest on ka midagi reaalselt muutunud. Otsitakse uusi ja mõjukamaid lähenemisi. Sageli on annetused tehtud üsna juhuslikult, pole kaugemale mindud ja ülevaadet muutusest kui sellisest, saavutatud mõjust ei ole.
Jaan Puusaag: Ettevõtja igapäevane töö on täis rööprähklemist. Kogu aeg sõidetakse eri teemadega sisse, telefon heliseb. Ja siis tuleb palve, et kuulake ära, vaadake läbi, toetage. Mõne loed läbi, on liigutav lugu, annad midagi. Kui sa saad neid palveid üha rohkem, annad midagi, mõned tulevad tagasi, mõned tulevad liigutavama looga tagasi, siis hakkad mõtlema, et kas antud rahast on midagi saanud ka. Ei võta ju eraldi inimest tööle, kellele ütled, et kuule, jälgi nende tausta. Ainult väga suured ettevõtted saavad sellist asja lubada. Mina jõudsin nii Heateo Sihtasutusse, kes teeb vajaliku töö ära.
Kristi Liiva: Mina olen töötanud üksteist aastat nii suures ettevõttes, mis saab endale sellist inimest lubada. Kui nüüdisaegne pangandus sündima hakkas, olid pangad esimesed, kelle juurde hakati kõiksugu abipalvetega pöörduma – õppima minekust spordi ja abivajavate peredeni. Alguses oli see hästi vajaduspõhine, kas tahame mingile teemale rohkem õlga alla panna, alles hiljem tekkis strateegilisem mõtteviis, et mis on see, millesse oleme nõus panustama. Artur Taeverele kümne tuhande andmine, et ta saaks välismaal õppida, võib olla väga suure mõjuga investeering. Siin tulebki mõjude hindamine mängu.
Ühe lastekodu juhataja ütles, et ta ei talu enam jõulusid. Kõigi süda läheb suureks, tullakse kingikottidega, kuhjatakse lapsed kommide ja asjadega üle. See summa, mis kulutatakse, peaks olema läbimõeldum. Mida neil lastel tegelikult vaja on? Lähisuhteid, inimlikku kontakti. Tahetakse lihtsalt head teha, aga ei mõelda läbi, miks seda tehakse – sellest ei pruugi kõige rohkem kasu olla, sellel ei pruugi olla mingit jäädavat jälge.
Ettevõtja väljapaistvusest
Jaan Puusaag: Olles küüniline, siis need suured ettevõtted, kelle jaoks on vastutustundlik ettevõtlus kuvandi osa, ei unusta ka enda reklaami ära. Kaks konkureerivat panka ikka sama asja ei toeta. Väikeettevõtjatel on vähem seda omakasupüüdlikkust.
Külli Lilleorg: Kas see on omakasu? Kui Fontese üks eesmärke on panus juhtimiskultuuri arengusse, siis kui me toetame iduettevõtete arengut, panustame Eesti juhtimiskultuuri arengusse. Ei oska öelda, kui omakasupüüdlik see on, kui tahta, et inimesi, kes Eestis töötavad, koheldaks ja juhitaks väärikalt.
Kristi Liiva: JLP-s on paigas väga selged mängureeglid. Eriti pärast seda, kui korra vabatahtliku tööga kraavi sõitsime. Meil oli põhimõte, et teeme põhitöö kõrvalt ka tasuta tööd ühiskondlikult kasulikele ettevõtmistele. Aga ühel suvel läks tasakaal paigast, tegime rohkem vabatahtlikku tööd, aga rent ja palgad oli ka vaja maksta. Siis tegime kokkuleppe, et pro bono tööks on kindel aeg. Kui võtame midagi teha, siis see kas on kellegi südameasi või see võib olla ka JLP-le turundusprojekt. Nii leiame ka uusi inimesi, kes näevad, et tegime seda ja seda, ehk paluvad meil teha ka midagi muud. Ja meie inimesed õpivad selle käigus mõne uue teema või uue oskuse ja sõna levib.
Ettevõtja võib anda raha, võib – kui inimesed kuulavad – kaasa rääkida, võib kutsuda kaasa inimesi vabatahtlikku tööd tegema. Kõik need kolm osa peaksid ideaalis mingi probleemi või ühiskonna kitsaskoha lahendamiseks koos töötama. Aga kui sa tahad lihtsalt aidata kedagi, siis viimased aastad on toonud nii palju näiteid, kuidas keegi on kimpus ravimatu haigusega ja sajad tuhanded kogutakse nädalapäevadega kokku. Ja need inimesed ei tee seda sellepärast, et neil oleks vaja oma nimi kuskile saada, vaid et aidata.
On iga organisatsiooni ja inimese sisetunne, kas ta tahab või ei taha nende teemadega tähelepanu saada. Muidugi on selliseid valdkondi, kus inimesed ei julge sellepärast rääkida, et see on tundlik teema – näiteks ei julgeta valjult rääkida, et andsin raha Vao pagulaskeskusele, sest on inimesi, kes on pagulasküsimuses väga negatiivselt meelestatud, see võib kaasa tuua negatiivse tähelepanu.
Jaan Puusaag: Kui sa toetad üht inimest, võib see tuua kaasa järgmise küsimiste laine. Ma tingimata ei taha, et sellest kunagi rohkem kusagil juttu tuleks, kõiki ei jõua aidata. Ettevõtjad omavahel teavad üsna hästi, kes mida teeb, aga sageli ei taha seda avalikkusele demonstreerida. Samas on vastupidiseid algatusi nagu näiteks Heateo Sihtasutuse Mõjufond, kus sinu nimi võib teisi ettevõtjaid hea algatuse juurde tuua.
Põhitegevuse vastutustundlikkusest
Külli Lilleorg: Fonteses on partneriteks viis naist, kellega me arutame iga jumala koosolek, kas on klientide sihtgruppe, kelle tegevust me ei peaks edendama. Me ei ole sellele konsensusele jõudnud. Teatud kriteeriumid on meil muidugi paigas.
Kristi Liiva: Selle äratundmise sain pangas töötades küll, et on need valdkonnad, kus tahan tööd teha, ja need, kus ei taha – näiteks tubakas, alkohol, hasartmängud, kiirlaenud. Need toovad ühiskonnale liiga suurt kahju.
Jaan Puusaag: Kas hasartmängumaks on ühiskonna jaoks eetiline? Ettevõtjana mõtled, kas täidad reegleid ja teed miinimumi või teed rohkem. Näiteks keemiatööstuses on meil palju regulatsioone, aga teame ka, et on mingeid asju, mida meilt ei nõuta, sest seadused pole sealmaal. Püüame neid ennetada. Töötasudega on samamoodi – on riiklik norm ja samas saan tagada ka väärilise palga, kui tehakse ära rohkem. See ongi ettevõtja vastutustundlikkus – et kas teen miinimumi ära või olen valmis rohkem panustama. See on valikute küsimus ja igal asjal on kindlasti oma hind.
Ühiskonnas kaasa rääkimisest
Külli Lilleorg: Minu kõige võimsam kogemus on näha, et vabaühendus, ärisektor ja riik hakkavad rääkima mingi ühiskondliku probleemi lahendamisest. See on inspireeriv hetk, kui hakatakse ühiselt arutama.
Kristi Liiva: See nõuab eestvedajat. Me räägime väärtusarendusest ja sellest, millised väärtused on hinnas. Eestis on viis aastat tegutsenud Kiusamisvaba Kool, mis tegeleb ühe universaalse ühiskondliku probleemi ehk kiusu ennetusega. Kõik on sellest probleemist kuulnud, aga ikkagi tuleb kogu aeg rääkida ja selle nimel tegutseda, et sellisele ettevõtmisele oleks poolehoidu, et oleks rahastust, kulutada uksi, paluda erasektorit, et pange õlg alla. Meil on olnud ühiskonnana ainult 25 aastat sellist kogemust, et annetada ja toetada midagi.
Jaan Puusaag: Eelviidatud uuringus arvas 28% inimestest, et ettevõtjad suudavad ühiskondlikke protsesse mõjutada. Ma arvan, et kui küsida ettevõtjate käest, siis see protsent on veel väiksem. On küll illusioon, et käib mingi õudne lobi ja meid kuulatakse, aga Tööandjate Keskliidus maksutöörühma juhina ma näen, kui palju me peame pingutama, et parlamendierakonnad meid üldse ära kuulaks.
Koostööst
Jaan Puusaag: Päris heategevusorganisatsioonidest pole ma sellist suhtumist kohanud, küll aga kultuurisektorist olen tajunud suhtumist, et anna raha, aga ära sega. Läksin ühele festivalile pro bono pakkuma, et tulen aitan juhtimisega, et näha, kuidas raha kulub, kas seda saab efektiivsemalt teha. Põrkasin üsna kiiresti suhtumise otsa, et anna oma toetus ja ära rohkem sega, me teame ise küll, me teame ise paremini. Mitte et tahaks organisatsioone ühise nimetaja alla panna, aga nad ei tea seda, mida nad ei tea. Nad ei tea, et peab olema eelarve, et peab olema eesmärgistatus, projektijuhtimine, suhtumine on lihtsalt, et teeme asju.
Külli Lilleorg: Mina ettevõtjana tahan alati koostööd. Kui ma appi tulen, siis kirjeldame koos ära muutused, selle, mis on kõige raskem, ning lepime kokku, kuidas mina saan aidata.
Kristi Liiva: See nõuab, et ettevõtjaga oleks nakkumispunkt – midagi, mis läheb inimesele, kes ettevõttes otsustab, korda, või läheb ettevõtte tegevusega kokku. Olen näinud palju soovi midagi teha, aga kui tuleb ka arusaam, et mõlemalt poolt tuleb investeerida rohkem aega teineteise mõistmiseks, teineteise vajadustest aru saamiseks, mitte ainult mõelda, et me tahame mingit asja. Üks asi on raha andmine ja teine asi on ikkagi see, kas on valmisolek aega panustada.
Jaan Puusaag: Meie kasutame mõistet ettevõtte väärtuse kasvatamine – see on palju laiem mõiste kui kasum.
