Alates 2014. aastast tähistatakse 27. veebruaril üleilmset vabaühenduste päeva.
Keda see üldse puudutab? Näiteks juba Euroopa Liidus on umbes 3,8 miljonit mittetulundusühingut – ja maailmas tervikuna on neid üle 10 miljoni.
Eestis on vabaühendusi – sihtasutusi ja mittetulundusühinguid – ligi 25 000. See on 7% kõigist juriidilistest isikutest. Majanduslikult aktiivsed kõik neist muidugi ei ole, aga aktiivsete vabaühenduste panust sisemajanduse kogutoodangusse Eestis hinnatakse 2 protsendile. Võrdluseks: Euroopa Liidus annavad vabaühendused keskmiselt
2,9% SKP-st. Rääkimata muidugi tööst ja tegemistest, mis üldjuhul kogutoodanguks arvutamist ei leia.
Vabaühendused toimetavad olulise ühiskondliku mõjuga sektorites. Haridus, tervishoid,
sotsiaalteenused, sotsiaalne kaasatus, kultuur, sport… Vabaühendused on nii piirkondliku kui kohaliku elu edendajad.
Kahjuks kõik vabaühendused maailmas ei ole vabad. Näiteid ei pea väga kaugelt otsima, piisab üle idapiiri vaatamisest. Holger Roonemaa ja Marta Vunš kirjutavad oma 26. veebruari artiklis: „Kodanikuühiskonna etendamiseks on Putini administratsioon loonud ulatusliku mittetulundusühingute ehk ANO-de (aвтономная некоммерческая организация, autonoomne mittetulunduslik organisatsioon) võrgustiku. Need on organisatsioonid, mille tegutsemist Kreml täielikult kontrollib ning kuhu süstitakse igal aastal sadu miljoneid eurosid, et korraldada riiklikku propagandat ja tagada ühiskonna õige meelestatus.“
Nii et kui meil siinpool piiri on aeg-ajalt tunne, et eelarve on pisut liiga kitsas ja toetusi oma mõjusate maailmaparandamistegevuste jaoks keeruline leida, siis meil on vähemasti see miski, mida naljalt raha eest ei saa. See on vabadus.