Heategevuskool 2: Südame ja mõistusega annetamine
Urmo Kübar | 20. detsember 2016
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Iga heast tahtest ajendatud tegu ei ole võrdselt hea ning mõni esmapilgul ilus ja põnev lahendus võib kasu asemel tuua hoopis kahju.
Üks heategevusüritustel sageli räägitavaid lugusid on mõistujutt meritähtede päästjast. On hommik kusagil lõunamaa rannas ning öine tõus on liivale uhtunud tuhandeid meritähti, keda üks poiss tagasi vette viskab. Mööduja peatub ja küsib, mida poiss teeb.
“Päike tõuseb ja kui meritähed vette tagasi ei saa, siis nad hukuvad,” vastab too.
“Aga armas laps, see rand on kilomeetreid pikk ja meritähti on tuhandeid,” kostab mööduja. “Pole mingit võimalust, et sa suudaksid neid päästa.”
“Jah,” vastab poiss ja viskab järgmise meritähe lainetesse, “aga vähemalt teda ma suutsin.”
Nagu mõistulugudel ikka, on ka siin oma moraal, ja tavaliselt tahetakse sellega öelda, et iga heategu on oluline ja kiiduväärt. Paraku peegeldab see lugu ka heategevuse varjukülge. See on tegevusse tormamine ilma mõtlemata, kas esimesena pähe tulev lahendus on ikka parim, mida teha annaks.
Enamikus küsimustes ei loe me ennast spetsialistideks ning kui meil tuleb neis mingi otsus langetada või probleem lahendada, peame loomulikuks küsida nõu, otsida lisainfot, kaaluda alternatiive või isegi palgata asjatundja, kui tahame olla kindlad, et asi saab hästi tehtud. Heategevuse osas on selline kahtlemine oma asjatundlikkuses aga sootuks vähem tavaline.
Sest kui keeruline see siis ikka olla saab? Ja pealegi, kas pole südametu kulutada aega vaagimisele, küsimisele – kui soovite, siis isegi targutamisele – kui inimesed ju kannatavad nagu need meritähed seal tõusva päikese käes rannaliival?
Ent mõelgem – kui meie mõistuloo kangelane, selmet hakata kohe meritähti vette loopima, oleks probleemi ulatust märganuna võtnud veerand tundi, et endale kasvõi mõned abilised kutsuda, oleks sellele kulunud aeg lisandud kätepaaride abil juba järgmise veerandtunniga mitmekordselt tasa tehtud.
Me ju ei sea kahtluse alla näiteks arsti- või inseneriõpingute vajalikkust ega küsi, miks istuvad inimesed alles koolipingis, ehkki juba praegu ootavad paljud pikkades operatsioonijärjekordades ja teisal tuntakse puudust tarvilikest ehitistest, teedest või sildadest. Vastupidi, teame, et neid asju tulebki õppida, sest kui lasta haige kallale või silda projekteerima oskamatu inimene, võivad tagajärjed olla väga halvad.
Jah, ka oskamatu heategevus võib tähendada mitte ainult annetuse raiskuminekut, vaid reaalset kahju loodetud kasu asemel.
USA-s jooksis aastaid tõsielusari “Scared Straight!” ja selle sarnase nimega järjed. Teletiim võttis igas osas pundi seadusega pahuksisse sattunud noori ning viis nad üheks päevaks vanglasse. Kaamerad jälgisid, kuidas nad suhtlesid valvurite ja vangidega, algul muidugi irvitades ja ülbitsedes, aga nähes vangla argielu, kuuldes lugusid peksmistest ja vägistamistest, jäi laiamist aina vähemaks. Lõputiitrite eel võis näha juba pisarais teismelisi, kes rääkisid, et sellist tulevikku nad endale küll ei soovi ning tänasid oma silmade avamise eest.
Ning tõesti – sarja tootjad said raporteerida, et 2/3 osalenutest pöördus õigele teele, mis kõlab ju hea tulemusena, sest saja-protsendilist õnnestumist ei saagi nii keerulisel teemal oodata.
Ent eduloona paistab see vaid ilma võrdlusmaterjalita. Kui televaatajate seas tänu emotsionaalsele sisule populaarset saadet hakati kõrvutama muu, “igavama” ennetustööga nagu teraapia, nõustamine ja huvitegevuste pakkumine, selgus, et “Scared Straight!” pole mitte üksnes teistest ebaefektiivsem, vaid suisa kahjulik. Selle läbinute hulgas oli hiljem juba tõsiste kuritegude pärast vangi sattunuid rohkem kui samasuguste probleemsete noorte seas, kellega midagi ette ei võetud. Tuli välja, et vangid polnud neile niivõrd hoiatus kui rollimudel. Iga saatele kulunud dollar tõi tagajärgede näol hiljem ühiskonnale keskmiselt 200 dollarit kahju.
Loomulikult pole realistlik eeldada, et iga annetaja hakkaks läbi viima selliseid analüüse. Selleks on spetsialistid ja nende töö tulemusi kajastavad ajakirjanikud. Igaühele on aga jõukohane vaadata, mida selle teema kohta on avaldatud, ning uurida annetuse küsijalt, miks on valitud just see probleem, mis tõestusmaterjali neil on, et just see lahendus on teadaolevaist kõige tõhusam, kuidas nad jälgivad, mis nende aidatud inimestest edasi saab?
Kuulen selle jutu peale mõnikord, et see võtab heategevusest justkui rõõmu välja, muudab selle külmaks ja kalkuleerivaks. Ent kui me näiteks uut pesumasinat ostes eelnevalt võrdleme erinevaid mudeleid ja hindu, kas me siis tunneme tänu sellele ostetud paremast masinast vähem rõõmu? Pealegi, nagu selgub, määrab suure osa annetuse tulemuslikkusest juba valdkonna valik. Sellest aga homses saates.
Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.
