Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses viisime läbi huvikaitsevõimekuse enesehindamise pilootuuringu, et kaardistada Vabaühenduste Liidu liikmete ja huvikaitsevõrgustikku kuuluvate organisatsioonide huvikaitsevõimekuse enesehinnanguid ja testida uuringu tarbeks loodud küsimustikku.
Ankeetküsitlus koosnes peamiselt väidetest, millega nõustumist hinnati 6 palli skaalal. Samuti küsisime avatud vastustega küsimusi. Pilootuuringus osales 29 huvikaitseorganisatsiooni – pooled VL liikmeskonda kuuluvaist huvikaitseorganisatsioonidest ja viis huvikaitsevõrgustiku liiget.
Uuringu tulemused võimaldavad meil huvikaitsevõimekusega seotud kitsaskohti paremini mõista ning edasisi vajadusi täpsemini adresseerida. Samuti panustada kodanikuühiskonna organisatsioonide elujõulisuse pideva monitooringu taastamisse Eestis (varasema USAID jätkusuutlikkuse indeksi asemel).
Kõige edukamaks hindavad end need organisatsioonid, kus töötab huvikaitsespetsialist. Samas enam tuge huvikaitsevõimekuse tõstmisel vajavad organisatsioonid, kus huvikaitsemeeskond puudub.
Edukamaks hinnatakse enda sooritusi väljapoole suunatud tegevustes (osalemine, ülevaate omamine, esindamine jne). Poliitikakujundamise, koalitsioonide moodustamise ja kommunikatsioonioskustele anti üldiselt kõrgemad hinnangud. Viimaste osas vajavad suuremat juurdepääsu (nt töörühmadele) või toetust huvikaitsemeeskonnata organisatsioonid.
Arenguvajadusi nähakse komplekssemate oskuste osas (eesmärkide seadmine, mõõdikud, partneritega koos väljundite hindamine) ja seoses huvikaitset toetavate tingimuste loomisega (rahastus, töötajate arv). Teatavat arengut/toetust vajatakse ka kaasamisviiside valimisel ja kaasamisplatvormide loomisel. Finantsprobleemid suurendavad paljude huvikaitsevõimekuse probleemide tekke tõenäosust.
Tulevikus plaanime seda meetodit suurema valimi uurimiseks kasutada. Samuti kavandame pilootuuringu pinnalt huvikaitsevõimekuse kompetentsimudeli või muu sobiliku arendusmudeli välja töötamist.