Jeannette Gusko: Paljud kodanikud mobiliseeruvad – küsimus on, kuidas kogu see energia kõige efektiivsemalt ära kasutada
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Nüüdisaegne kodanik ei tõtta enam maailma muutmiseks esimese hooga tänavale, vaid veebiavarustesse – uurima, arutama, kiruma või digiallkirja andma. Ühiskonna valukohtadele tähelepanu tõmbamiseks ja ühiselt nende vastu astumisel on nimekaimaks petitsiooniplatvormiks Change.org, mille kommunikatsioonijuhi Jeannette Guskoga vestles kodanikuaktiivsusest ja petitsioonide mõjust Andrei Liimets.
Kuidas Change.org sündis?
Change on maailma suurim petitsiooniplatvorm, mis sündis 2007. aastal Ameerika Ühendriikides. Looja Bernard Trey õppis Stanfordis ja sai siis nii-öelda ilmutuse – ta oli varem tahtnud õppida majandust, aga siis tuli ta noorem vend kapist välja. Bernard sai šoki, kui suur asi see oli, kui palju negatiivseid reaktsioone vend kohtas. Kõige üllatavam polnud aga see, et inimesed ei salli endiselt homoseksuaale, vaid et head inimesed vaatasid niisama pealt, ei tõstnud häält ega astunud ta venna kaitseks välja.
Ta sai aru, et tal on piisavalt mõjuvõimu, et midagi head teha, ja mõtles välja sellise platvormi, mis aitaks tuua kaasa sotsiaalset muutust. Ideeks platvormi taga oli ennekõike inimeste võim. Change.org-il ei ole endal poliitilist eesmärki, vaid eesmärk on elavdada kodanikuosalust. Me oleme huvitatud sellest, et inimesed tõstaks olulistel teemadel häält, et nende häält kuuldaks, et toimuks dialoog otsustajatega. Ja et inimesed organiseeruks endale oluliste eesmärkide nimel.
Alustasime petitsioonimudeliga – petitsioonide saatmisega kohalikele poliitikutele või parlamentidele. 2012. aastal muutus platvorm rahvusvaheliseks. Laienesime aastaga kümnesse riiki. Praegu on meil kontor koos kodanikke aitavate kampaania- ja kommunikatsiooniekspertidega 17 riigis ja üle maailma 180 miljonit kasutajat.
Sarnaseid platvorme on teisigi. Avaaz on ilmselt kõige tuntum. Kuidas Change neist erineb ja silma paistab? Kas need platvormid täiendavad teineteist?
Avaaz on poliitiline organisatsioon selgete eesmärkidega – peamiselt rahuvalve ja taastuvenergia. Teisi on veel, aga Change ja Avaaz ongi peamised. Avaaz on pisut nagu Greenpeace võiks olla, kui too oleks hiljem asutatud – tõeliselt digitaalne organisatsioon. Nad annavad inimestele vahendid organiseeruda ja mobiliseeruda, tagades samas kogemustepagasi ja teadmised kampaaniate korraldamiseks. Kasutajana logid Avaazi ja järgid nende poliitilisi ideid – seal on oma töötajad, kes valivad välja teemad ja sinul kasutajana on võimalik neid toetada. Change on rohkem alt üles: igal hommikul vaatame, mis toimub ja milline on kodanike initsiatiiv. Sarnaselt meedia või poliitikute eesmärkidega on ka kodanikel omad eesmärgid.
Kas te toimetate kampaaniaid omalt poolt? Elame ju populismi ajastul, igaüks võib algatada petitsiooni pagulaste väljasaatmiseks või kellegi vangistamiseks. Kas te tsenseerite mõningaid algatusi?
Change on avatud platvorm. See on meie identiteedi tuumaks – oleme avatud, võimestavad ja turvalised. Need on kolm meie missiooni peamist sammast. Demokraatlikul kombel lubame igaühele tema arvamuse ja perspektiivi kõige laiemal võimalikul moel. Samas on meil oma kasutustingimused – on väga selge, mida me ei luba: diskrimineerimist, vihakõnet, seksistlikke märkusi. Aga üldiselt tahame, et inimesed osaleksid ja et tekiksid ka vastuolud, sest elu on selline ning erinevaid perspektiive tulebki arutada ja nende vastupidavust katsetada. Meie nägemus on, et inimestes on ühendavat rohkem kui lahutavat. Usume, et inimesed suudavad algatuste ümber koonduda, isegi kui neil on erinevad poliitilised vaated.
Mida tooksid välja Change.org-i suurimate edulugudena?
Numbrite põhjal on suurimaks kampaaniaks olnud üleskutse Ameerika Ühendriikide valimiskolleegiumile mitte nomineerida Donald Trumpi. Selle algatuse taha kogunesid väga erinevad inimesed ja kogunes 4,8 miljonit allkirja. Sarnane lugu oli algatusega “Tooge meie tüdrukud tagasi”, millega ma ise Saksamaal töötasin. Selle algatas noor tüdruk Nigeeriast, kes Saksamaal õppis. Petitsiooniga nõuti terroristlikult organisatsioonilt Boko Haramilt 276 röövitud tüdruku vabastamist. Millal iganes toimub midagi suurt, võib kindel olla, et see peegeldub ka Change.org-is.
Trendina tooksin välja, et petitsioonidega ollakse juba nii harjunud, et nendega püütakse üha enam muuta ka suuremaid strukturaalseid probleeme. Näiteks koduvägivald Prantsusmaal. Üks Prantsuse naine, kes ise abikaasa käes kannatas ja kelle poeg end tappis, tulistas oma meest. Ta mõisteti süüdi ja kolm feministi nõudsid president Hollande’ilt armuandmist. See oli üksik juhtum, aga käivitas väga aktiivse arutelu koduvägivalla, vastavate seaduste ja ohvrikaitse üle. See oli väga suur rahvuslik diskussioon. Ka meil Saksamaal oli väga jõuline liikumine CETA, Euroopa Liidu ja Kanada kaubandusleppe vastu. Oli argumente poolt ja vastu ning üks vanem naine, 70-aastane endine flöödiõpetajanna, korraldas kõige suurema kollektiivse kohtuhagi, jõudis ülemkohtusse ning viis kaasa 70 000 allkirja. Seda kõike Change.org-i abiga. Petitsioonist sai kollektiivne hagi ja kollektiivsest hagist üleriigiline diskussioon seadusemuudatuste üle.
Teine trend on see, et üha enam tehakse piiriülest koostööd ning seistakse ühise asja eest. Kunagiste nišiteemade, nagu tampoonimaksud, ümber tekivad globaalsed liikumised. Aktivistid Austraalias, USA-s, Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias töötavad üha enam koos. Naiste õigused on väga suur ühine teema, loomaõiguslastest on koondunud globaalne kogukond, sotsiaalne ja majanduslik õiglus on väga paljusid ühendavad teemad.
Trumpi näide on huvitav. Tema suhtes on jätkuvalt väga tugev avalik vastuseis, aga erilist tolku pole paistnud sellest olevat. Kas Change.org-i sarnaste algatuste puhul on võimalik kuidagi tagada, et mõju jõuaks ka väljapoole petitsioonide koostamist, et need ei jääks lihtsalt deklaratsiooniks, sõnadeks paberil?
Esiteks on küsimus selles, mida kampaania algataja saavutada tahab. Meie küsime alati, mis on eesmärk, kuhu sa tahad jõuda, mida saavutada, mis oleks sinu jaoks edu. Seejärel aitame inimesi samm-sammult, et nad sinna jõuaksid. Allkirjastamine on muidugi oluline, aga palju olulisem on, mis saab pärast allkirja andmist. Allkirjastamine pole eesmärk ega lõpp, vaid sisenemispunkt oluliste teemade juurde. Maailma üksinda muuta on keeruline, koos märksa lihtsam. Kui tekib kogukonna tunnetus, ühine perspektiiv, on kergem tekkima ka küsimus, mida me koos järgmiseks teha võiksime. Ja kui tekib selline organiseerumine, on lihtsam eesmärkideni jõuda, efektiivselt töötada, otsustajateni jõuda, meediaga suhelda, leida poliitikute seas kaasamõtlejaid, teha huvikaitset, lobitööd, avaldada avalikku survet, minna tänavale. Oleneb, kus parasjagu oma kampaaniaga oled. USA-s on väga hästi töötanud nii-öelda linnahalli koosolek (town hall meeting), mida saab organiseerida kohe, kui kogukond koondub. Tuleb oma kohalikule parlamendisaadikule helistada, aga paljud ei teagi, kes see selline üldse on. Väga suur samm on juba need kaks kokku viia.
Nii et te toimite sillana muretseva kodaniku ja tema poliitilise esindaja vahel?
See on meie jaoks järgmiste aastate peamine siht! Seni oleme olnud ennekõike sild eri kodanikegruppide vahel, aga edaspidi tahame viia kokku valitud juhid ja kogukondade eestvedajad, et nad teineteisega rohkem, sagedamini ja vahetumalt suhtleks. Informatsiooni usaldusväärsus on siin määrava tähtsusega. Tuleb luua sobivad suhtluskanalid.
Tavalise eestlasena võin ma minna ja kirjutada alla igale mulle huvipakkuvale petitsioonile. Kuidas ma aga aktiivse kodanikuna ise platvormi enda jaoks kõige mõjusamalt tööle panna saaksin?
Change on mõeldud kõigile. Kampaaniaid võib jälgida, allkirjastada, algatada. Oleneb, kui aktiivne ise oled. Võid algatada ükskõik millise kampaania, võid luua petitsiooni ettevõtete suunal, poliitikute suunal. Enda jaoks pead vastama kolmele küsimusele. Esiteks, mida ma tahan saavutada ehk mis mu eesmärk on? See peab olema lihtne ja arusaadav.
Teiseks, kes suudab muutuse kaasa tuua? Kes on see isik, kellel sel teemal otsustusvõim on? Pole mõtet sihtida liiga kõrgele ja suunduda otse peaministri või presidendi poole, samuti ei maksa liiga madalale püsima jääda. Loe lehti, mõtle, uuri, kes on sinu teemal võtmetähtsusega otsustaja.
Ja kolmandaks, see on ennekõike mobiliseerumise huvides: miks peaksid teised sind toetama? Jaga oma lugu, oma motivatsiooni. Eriti hea, kui sul on tõestuseks statistikat, numbreid. Aga väga oluline on isiklikkus – miks sa tahad kõigist maailma asjadest just seda teemat mõjutada? Siit tuleb lõpuks erinevus väga edukate kampaaniate ja mitte nii edukate vahel.
Petitsioonide probleem on see, et need lihtsalt nõuavad midagi ega jäta sageli ruumi dialoogiks. Mulle tundub, et meil on rohkem vaja just ruumi aruteludeks, suutlikkust teineteise argumente kuulata, mitte lihtsalt oma tahtmist nõuda. Kuidas tagada, et Change.org oleks ka hariv tööriist, mis tekitaks diskussiooni?
Me püüame seda väga mitmel viisil soodustada. Kui juhtub midagi suurt, saame mitu petitsiooni erinevate nõudmistega, mis lähevad mõnikord ka vastuollu. Me kureerime ja grupeerime neid, et tekiksid nii-öelda võimalike lahenduste kataloogid. Kasutajad võivad siis nende vahel valida. Lisaks sellele saavad ka otsustajad Change.org-is kaasa lüüa. Praktikas: kui sa algatad kampaania, millel on 5000 allkirjastanut, ja sa tahad nendega midagi jagada, siis teed uuenduse ja see läheb automaatselt nende postkasti. Ka otsustajal on võimalik vastus postitada ning see jõuab samuti kõigi allkirjastanuteni. Kodanikuna on võimalik jälgida ka otsustajate profiile, näha, millistele algatustele nad on vastanud. Üritame seeläbi dialoogi soodustada.
Kuidas platvormi rahastatakse?
Meil on mitmetasandiline mudel. Oleme registreeritud USA-s b-korporatsioonina (benefit corporation), lisaks asutasime eelmisel aastal fondi, mis arendab erinevaid projekte. Töötame näiteks naiste õigustega ja saame tuge kohalikelt organisatsioonidelt, mis töötavad meie teemadega ja koos meie inimestega. Change.org-i kasutajana saad hakata meie liikmeks ning aidata igakuise annetusega. See aitab platvormil kõigile avatuna püsida ja infrastruktuuril areneda. Kui ise midagi allkirjastad ja tahad, et algatus leviks, saad iga algatust rahastada. Need on kaks peamist rahavoogu.
Mainisid, et inimesi ühendab rohkem, kui lahutab. Sul on ka ülevaade paljudest kampaaniatest. Kui erinevad teemad inimesi eri riikides kõnetavad? Või saame rääkida suurtest regionaalsetest erinevustest?
Nüansid on muidugi olemas ja näeme mingite teemade politiseeritust. Väga palju seob eri piirkondi majanduslik õiglus ja tuleviku töö, samuti naiste õigused. Inimesed ootavad üha enam, et otsustajad kaasaks neid digitaalselt. Oleme möödas hetkest, mil see oli lihtsalt üks tore asi, mida ka teha. Inimesed ootavad nüüdseks kiireid vastuseid, kohest reaktsiooni. Ühepoolne suhtlus ei tööta enam, kommunikatsioonikanalid peavad töötama kahepoolselt. Igal otsustajalt oodatakse ka Facebooki-lehte. Telefon, post, e-kiri on toredad, aga oodatakse midagi digitaalset.
Lõpetuseks, mitte ainult Euroopas, vaid ka USA-s on päevakajaline teema kodanikuruum. Kodanikud muutuvad üha aktiivsemaks, teisalt on tohutu populismilaine suletuse suunas, paljud ei lõika digitaliseerumise ja globaliseerumise vilju. Oskad sa üldistada, kus kodanikuühiskond praegu globaalselt on?
Toimub väga palju. Nii konservatiivsed kui ka progressiivsed liikumised on aktiveerunud. Valiti Trump ja päev hiljem toimus suur naiste protestimarss. Elame aegadel, kus paljud mobiliseeruvad. Küsimus on, kuidas kogu see energia kõige efektiivsemalt ära kasutada, et edasi minna. On väga oluline, et inimesed jätkaksid üksteisega suhtlemist, olgu siis kodus õhtusöögilaua taga või ühiskondlikul tasandil. Dialoogi saab kampaaniatega edendada ja teadlikkust erinevatest arvamustest kasvatada. Seetõttu on meie jaoks ka platvormi avatus võtmetähtsusega. Usun, et eri kampaaniaid ja organiseerumist tuleb üha rohkem, küsimus on aga keeles, mida kasutatakse – kas teise inimesega räägitakse austusega ja viisakalt. Paljud kampaaniad koonduvad valimiste ümber, seega on need endiselt väga tähtsad. Brexiti puhul tundsid paljud, et nende häält ei kuulata. See tundmus on mujalgi väga tugev. Edasi minna aitab see, kui on rohkem avatust, rohkem osalust; et kodanikel oleks ruumi osaleda, kaasatud ja kuulatud saada. Ja kui nii ei lähe, on see kogu süsteemi jaoks Molotovi kokteil, millest ühiskonnad tunnevad ainult rohkem frustratsiooni.
