Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Junior Achievementi tegevdirektor Epp Vodja tutvustab ühingut, kes tõi Eesti koolidesse ettevõtlusõppe ja usub täna samuti kui 23 aasta eest, et meie noortele on seda tarvis.
Millal ühing loodi?
Junior Achievement (JA) sai Eestis alguse 1992. aastal.
Miks loodi?
Eesti vabanemisega selgus ka vajadus majandus- ja ettevõtlushariduse järele. Sellel ajal oli vaid üks üldhariduskool (Rapla II Keskkool, praegune Vesiroosi Gümnaasium), kus majandust-ettevõtlust õpetati, aga süsteemne haridus oli täiesti puudu. Sealjuures oli ilmne, et muutuvates oludes on selline haridus väga oluline.
Kui enamik JA organisatsioone Ida-Euroopas on loodud Sorose fondi kaudu, siis Eestis oli tegemist tõelise rohujuurealgatusega. Tallinna Koolidevahelise Õppekeskuse juhid Mari Suurväli ja Ida Tšekulajeva kuulsid Moskva kolleegidelt seal organiseeritavast JA majandusõppe juhtide koolitusest ja registreerusid sellele. Koolituse saanuna alustasid nad õpetamist kahes Tallinna koolis. Mõni kuu hiljem võttis USA JA organisatsioon ühendust Avatud Eesti Fondiga, kelle toel organisatsioon esimesed kaks aastat Eestis tegutses.
Kui palju inimesi ühingus on?
Praegu on JA Eestis tööl seitse inimest, neist kolm inimest osalise koormusega.
Aktiivseid organisatsiooni üldist tegevust toetavaid vabatahtlikke on ca 20, suur osa neist on ühinenud JA vilistlasorganisatsiooniga. Lisaks on meil õpilasfirmade vabatahtlikud mentorid, keda on sel aastal registreerunud juba ca 60, aga ootame neid juurdegi.
Kust te toimetamiseks raha saate?
Enamasti oleme projektipõhised. Viimastel aastatel on 70–80% rahast tulnud projektidest, 10–15% ettevõtete ja eraisikute annetustest ja teist samapalju teenime omatulu õppematerjali müügi ja koolitustega.
Mis on olnud suurim õppetund?
Iga projekt ei tasu tegemist, kuigi raha paistab. Projektinduse algaegadel, kui iga rahastus oli elu ja surma küsimus, võtsime vahel vastu ka projekte, mis meie otsese missiooniga ei haakunud. Tulemus oli palju tööd, aga vaid väikene samm edasi organisatsioonina. Praeguseks, kui oleme kosunud, arvestame alati kulu-tulu suhet ja loobume jõudumööda tegevustest, millest on vähe kasu põhiülesannete täitmiseks.
Põnevaim ettevõtmine, mis hetkel käsil?
Oleme alustanud Kesk-Läänemere maade ühiste õpilasfirmade projekti. See tähendab, et püüame viia õpilasfirma programmi rahvusvahelisele tasandile. Seda on püütud Euroopas varemgi teha, aga see ei ole väga õnnestunud. Projekti raames püüame välja töötada uue metoodika, mida siis ka teised saaksid kasutada. Leiame, et praegusel ajal on noortele äritegevuse rahvusvahelise mõõtme avamine äärmiselt oluline.
Mida on teistel vabaühendustel teilt õppida?
Kuidas rasketel aegadel mitte kaotada usku oma tegevuse vajalikkusesse. 20 aastat tagasi oli teisigi, kes üritasid majandusõpet koolidesse tuua, aga kuna rahastust ei olnud, riigilt ei olnud ka moraalset toetust ning avalikkus ei pidanud sellist õpet oluliseks, siis teised loobusid.
Oleme andnud nõu projektide kirjutamise, vabatahtlike leidmise, suurürituste korraldamise jm asjus. Eestis on nõuandmine olnud juhuslik, aga Euroopas oleme olnud kahe organisatsiooni ametlik mentor ning nõustanud väga paljusid alustavate organisatsioonide juhte. Nüüdki on meilt tellitud juhtide koolitus teemal, kuidas korraldada tipptasemel Euroopa võistlust.
Euroopa tasemel nõustamine on kergem, kuna sõsarorganistatsioonid teevad sama asja mida meiegi ning meie kompetentsi on kergem rakendada.
Kus on ühendusel endal arenguruumi?
Aeg ja selle kasutamine. Teoreetiliselt on kõik selge, aga praktiliselt venivad päevad lootusetult pikaks. Oleme avastanud, et ka uute inimeste palkamine ei ravi seda muret: uus inimene toob kaasa oma tugevad küljed ja koos sellega ka võimaluse oma tegevust laiendada, mitte senist töökoormust jagada!
Samuti kommunikatsioon – meil on pasunapuhumisega tõelised raskused. Toimetame, aga ei räägi, ja siis imestame, kui keegi teine teatab viis aastat hiljem, et nemad on esimesed, kes teevad seda, mis on meie jaoks iseenesestmõistetav. Tõsi, viimasel ajal oleme selles asjas pisut paranenud.
Need on põhimured, aga eks arenguruumi on mujalgi.
Kui teile antaks üheks aastaks kolm miljonit eurot ja mitte ühtki tingimust selle kasutamisel, siis mida teeksite?
See on kümme korda rohkem, kui on meie aastane eelarve. Küsimus andis mõtlemisainet terveks nädalavahetuseks.
Ilmselt alustaksime sellest, et paneksime pool raha kohe teenima, et jätkusuutlikkus oleks tagatud ja raha kohe otsa ei saaks. Järgmisena arendaksime kõiki oma õppematerjale ja digitaliseeriksime need kõik. Saaksime arvutipargi järgmiseks viieks aastaks uuendatud ja ostaksime sisse korraliku infosüsteemi arenduse, mis hõlmaks nii tegutsevate õpetajate, vabatahtlike, koolide, õpilasfirmade registreerimissüsteemi kui ka laoseisu jpm. See vähendaks tunduvalt vähetootlikku tööd.
Siis korraldaksime Euroopa õpilasfirmade laada, mis kipub Euroopas traditsioonina välja surema, kuna keegi ei võta seda teha, aga see on noortele üks parimaid õppimisvõimalusi. Ehk üks suurepäraselt korraldatud laat aitaks ka teisi riike ja organisatsioone mõista, et see on ikka üks väga tore ja vajalik asi ning annaks vanale traditsioonile uue hoo sisse. Samuti on sellise laada korraldamine hea promo Eesti riigile.
Saadaksime koolitajate koolitajad parimatele kursustele, milleks siiani raha pole olnud.
Milline on parim viis teistelt õppida ja oma kogemusi edasi anda?
Parimad on ikkagi kokkusaamised. EMSLi liikmeõhtud on olnud suurepärased, et teiste kogemusi kuulda. Tore on ka praegune vabaühenduste juhtide arenguprogramm. Lisaks teadmistele saab kuulda teistest ja rääkida endast.
Ka praegune Hea Kodanik on abiks õppimisel ja teistest kuulmisel.
