Kai Klandorf: Vanaema annetab, nüüd on riigi kord õlg alla panna
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
10. veebruaril toimunud riigikogu arutelul oli teemaks annetamine. Vabaühenduste poolelt kõneles Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf, kes rääkis heategevuse hetkeseisust Eestis.
Austatud minister, riigikogu liikmed, kuulajad.
Tahan teile täna rääkida ühest oma eeskujust. Tahan teile rääkida meie pere vanaemast, minu lapse vanavanaemast.
Tegemist on naisega, kes on oma kaheksakümne viie eluaasta jooksul käinud matustel liiga mitmeid kordi. Märgatava osa sellest pikast elust on ta veetnud Siberis. Koju naastes ostis ja võitles ta tükk tüki haaval tagasi oma kodutalu, kus minu laps saab nüüd uhkusega kuulutada, et on seal seitsmes põlvkond.
Malle – selline on meie vanaema nimi – elab piirkonnas, mille kohta võib öelda ääremaa. Viis kilomeetrit Läti piirist, 15 kilomeetrit lähimast linnast – Apes, Lätis. Eluks vaja mineva kauba ostab vanaema kord nädalas käivast autopoest. Tema tervise eest hoolitseb samuti enam kui 80-aastane perearst. Arsti juurde tuleb sõita hommikuse bussiga ja kui pärast nii umbes viis tundi oodata, saab bussiga koju ka. Kasvavad ravi- ja elektriarved maksab vanaema, nagu teisedki temavanused, oma kasinast pensionist.
Aga ma ei räägi täna vanaemast sellepärast, et meenutada teile madalaid pensione, sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust või vähest ligipääsu vajalikele teenustele väljaspool maakonnakeskusi.
Ma räägin vanaemast sellepärast, et kuigi ta on olnud represseeritu, kuigi ta on olnud küüditatu, kuigi ta on kaotanud elus väga palju, kuigi ta on matnud muuhulgas poja, keda riiklik tervishoid aidata ei suutnud, kuigi ta peab hakkama saama pensionipiskuga – kõigele sellele vaatamata ei ole ta kibestunud, pettunud ega vihane.
Vastupidi, kõigele sellele vaatamata leiab vanaema endiselt indu, aega ja võimalust mõelda ka teistele. Kõigele sellele vaatamata on vanaema annetaja. Koguni püsiannetaja, toetades juba aastaid Vähiravifondi Kingitud Elu.
Miks on tema annetus oluline? Läbi annetuste saame aidata neid, kes mõne õnnetuse, raske saatuse või valede valikute tõttu tuge vajavad. Neid, kes on sattunud olukorda, mille eest keegi meist lõpuni kaitstud pole, ja kuhu sattudes me ise teiste headusele lootma peame. Heategevus on tõhus vahend ka niisuguste murede ennetamiseks – et õnnetusi või valesid valikuid saaks tulevikus üha vähem.
Et erinevaid probleeme lahendada ja ennetada, jõuda sinna, kuhu riik alati ei jõua, tegutseb Eestis lisaks vähiravifondile üle 2500 annetusi koguva organisatsiooni, kes päästavad annetajate abiga elusid, korraldavad kultuuri- ja spordiüritusi, veavad õpi- ja huvialaringe, kaitsevad demokraatiat.
Paljusid neist vabaühendustest teab enamik meist: Toidupank, SOS Lasteküla, Päästeliit, Nähtamatud loomad, Kiusamisvaba Kool, Varjupaikade MTÜ, Eestimaa Looduse Fond, Noored Kooli ja nii edasi.
Kõik need ühendused ja neile annetajad on osa kodanikuühiskonnast. Kodanikuühiskond on elujõuline ja tugev siis, kui leidub aktiivseid ja teadlikke inimesi, kes kasutavad erinevaid ühiskonnaelus osalemise võimalusi ja kanaleid – tegutsevad vabatahtlikena, liituvad mõne organisatsiooniga, osalevad nende elu kujundavate otsuste tegemisel, seovad end kogukonnas, kohalikus omavalitsuses või terve riigi tasandil endale südamelähedaste algatustega. Ja muidugi – annetavad.
Mitmes mõttes on me vanaema igati keskmine annetaja. Annetajate seas ongi näiteks kaks korda rohkem naisi kui mehi. Tõsi, enam annetajaid on natuke nooremate, minu vanuses naiste, mitte vanaemade hulgas. Tõusuteel on annetamine õnneks vanusest ja soost olenemata. 2020. aastal deklareeriti Eestis annetusi kokku pea 49 miljoni euro eest. Kõigest viis aastat tagasi oli see summa 18 miljoni euro võrra väikesem.
See on kiire tõus. Me annetame üha sagedamini ja üha suuremaid summasid. On palju, mille üle tänulik olla. Võib lausa öelda, et heategevusel läheb hästi.
Milles siis sellise pealtnäha kena seisu juures probleem on?
Mündi teist poolt vaadates peame tõdema, et Eestis on iga püsiva annetaja kohta peaaegu kolm inimest, kes seda ei tee. Summadesse süüvides näeme, et keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju kui kulub tassile heale kohvile.
Loodetavasti pole liig väita, et me võiksime panustada rohkem heategevusele kui kohvile. Päris kindlasti võiksime me panustada heategevusse rohkem kui ühe tassi kohvi jagu kuus. Majanduslikult jõukuselt oleme me ühiskonnana sealmaal, kus enamiku jaoks ei tohiks olla mõeldamatu oma sissetulekutest protsendi või paari heategevusse suunamine.
Annetuste kogumist ja annetuskultuuri edendamist veavad ühiselt eest needsamad vabaühendused, keda eespool mainisin. Ühenduste koostöös on nüüdseks kolmel korral toimunud iga-aastased annetamistalgud, mille eesmärk on tõsta teadlikkust annetamisest ja annetuste kogumisest. Sajad vabaühendused on tõestanud end aasta aastalt võimekate partneritena riigile ning asendamatu abikäena paljudele abivajajatele.
Nüüd on riigi kord annetamiskultuuri arengule õlg alla panna.
Esimene, millest alustada, on kehtestada annetuste soodustamiseks eraisikute annetustele eraldi piirmäär, mis ei sõltuks teistest mahaarvamistest. Täna on füüsilisest isikust maksumaksjatel õigus kasutada mahaarvamisi kuni 1200 euro suurustelt väljaminekutelt. Selle piirmäära sisse arvestatakse lisaks annetustele muuhulgas ka kodulaenu intressid ja koolituskulud. Seega, kui inimesel on pangalaenuga ostetud kodu ning tema või ta laps käib lasteaias, keeltekoolis, huviringis või trennis, ei saa ta annetustelt enam mingit maksusoodustust.
Juhul, kui avalikes huvides annetustele oleks eraldi piirmäär, mis ei sõltuks iseenda hüvanguks tehtavatest mahaarvamistest, saaks iga 100 euro annetamisel annetuse saaja – ning läbi tema tegevuse kogu ühiskond – 100 eurot. Annetaja saaks aga riigi panusena, tulumaksu kaudu tagasi 20 eurot.
Filantroopia eestkõnelejad on aastaid propageerinud , et iga vastustundlik inimene võiks annetada kümme protsenti oma sissetulekutest. Ehk võiks 1200 euro või mis tahes muu numbri asemel olla hoopis see 10% annetuste maksuvaba piirmäär Eestiski? Riik ergutaks siis teadlikult, et iga vabaühendus saaks kutsuda endale kindla maksutagastusega püsitoetajaid.
Annetamiskultuuri edendamine ei ole vajalik mitte ainult vabaühenduste võimekuse toetamiseks ja erinevate ühiskondlike valupunktide leevendamiseks, vaid terve ühiskonna sidususe ja heaolu tõstmiseks. Oma annetusega kuhugi panustamine seob meid selle valdkonnaga, on oluline osa ühiskondlikust aktiivsusest, aitab kaasa kodanikuühiskonna ja demokraatia toimimisele.
Ja nagu sellest oleks vähe, siis aitab uuringute kohaselt lihtsalt kaasa annetaja õnnetundele.
Mulle meeldib ikka mõelda, et vanaema Malle on ka natuke õnnelikum, kui ta saab panustada talle hingelähedasse valdkonda talle sobival viisil ja summas, kui ta teab, et kellegi teise elu muutub sellest natukene paremaks. Ma ei tahaks, et me teised – kellest enamikku on elu kohelnud palju leebemalt kui vanaema Mallet – talle alla jääksime.
Vaata kogu istungit siit.
