Ma unistasin, et ma olen ettevõtja ning töötan oma firmas välja uusi automudeleid ja elektroonikaseadmeid. Teinekord mõtlesin jälle sellest, kuidas ma juhiks jalgpalliklubi. Kolmandal puhul joonestasin reklaamtahvlite tagakülgedele terve uue linna – majade, poodide, sildade ja staadionitega.
Aeg läks edasi. Tänaseks elan ma juba üle tosina aasta ühes suures linnas. Siin on palju vähem igavust, kui endise kolhoosikeskuse külateedel. Siin on ka palju rohkem “valmis” asju. Ometi pole linnad veel valmis. Siia mahub rohkem nii asju kui unistustega inimesi, sest siin on ka rohkem võimalusi unistuste teoks tegemiseks.
Nii olen minagi töötanud siin linnas nii vabatahtlikuna kui palga eest. Nii avalikus, era- kui kolmandas sektoris. Ma olen aidanud muuhulgas kaasa sellele, et üks jalgpalliklubi kasvas Eesti suurimate sekka. Ning üheskoos kogukonnaga, mitme tuhande inimesega, rajasime siia ruutmeeterhaaval ka uue staadioni.
Praegu kirjutan koos kolleegidega meie Euroopa kultuuripealinna kandidatuuriraamatut, mis räägib muuhulgas sellest, kuidas kultuur aitab kaasa tulevikutranspordi ja -seadmete innovatsioonile.
Seega võib öelda, et mu lapsepõlve igavlemise mõtted saavad järk-järgult teoks. Kuid kõikide nende tööde ja toimetamiste vahel mõtlen üha rohkem igavlemisest endast. Sest elu kipub kulgema viisil, et pole millekski aega… ammugi pole enam aega igavlemiseks. Ometigi tunnen, et igavlemine ja sellest tõukuv mõttelend on olulised, et leida pikaajalisemaid sihte iseendas ja suhtes ühiskonnaga.
Ehk on sinuga samamoodi?
Seega – kuidas jõuda tagasi selle inspireeriva igavuseni?
Loe ka teiste lugusid heaks kodanikuks olemisest ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu