Liikmete õigused, kohustused ja motivatsioon

Ega liikmed või formaalne organisatsioon kohe vanaaegne ega mõttetu ole – vastupidi, on olukordi, kus ilma ei saagi. Või vähemalt siiamaani on olnud nii, et liikmed annavad huvikaitseorganisatsioonile tema legitiimsuse. Kuid kui hakkasime EMSLi huvikaitseekspertidega otsima, mis on see, mida me ilma liikmeteta teha ei saa, pidime järjest ka omaenda argumentidel minna laskma.

“Kui sul on muutuseks vaja teha põhjalikku tööd nii tausta analüüsimise, probleemide sõnastamise, lahenduste otsimise kui ka hiljem nende “mahamüümisega”, on väga raske töötada, kui sa ei tea, kes on su muutuse loomise meeskonnas, kellel on mis päeval aega pühenduda ja kes su selja taga on. Liikmed muidugi ka iga päev ei pühendu, aga sa saad nad igal sobival hetkel jälle korraks protsessi kutsuda,” mõtiskleb EMSLi juhata Maris Jõgeva. Kuid siinsamas artiklis toodud Eesti LGBT ühingu näide tõendab, et poolehoidjad ei pea veel liikmed olema, ja Jõgeva on nõus. Passiivseid liikmeid on ju kõikjal nähtud, nagu ka organisatsiooniväliseid aktiviste.

“Kui EMSL ei oleks liikmesorganisatsioon, oleksime analüüsikeskus – teeksime poliitikaettepanekuid ekspertidena oma teadmisest ja kogutud tõenditest tulenevalt, aga praegu on me väärtuseks võimalus ja vastutus oma liikmetega ettepanekud koosluua,” proovib Jõgeva teise nurga alt. Kuid ehkki ilma liikmeteta tekiks tõesti sagedamini küsimus, kuidas oma teemad valime, katsume avalikkuse huvides olla ikka tõenduspõhised ja mitte lihtsalt nõuda poliitikas pimesi seda, mida liikmed tahavad.

“Liikmesusel on ka kodanikuhariduslik pool: katusorganisatsioon on omamoodi labor, kus osaledes saavad inimesed uusi oskusi ja harjumusi,” toob Jõgeva välja kolmanda külje ja leiab kohe ise, et Domus Dorpatensis Tartus kaasab ja harib massiliselt kodanikuaktiviste ilma mingi liikmestaatuseta.

Ja samal ajal kui juurdleme, milleks organisatsioonile liikmed, on hoopis liikmetel tarvis organisatsiooni: inimesed ja ühingud on ühe katuse alla tulnud, sest nad näevad, et koostööst on kasu, ja nii on koostööl selge vorm. Liikmete asi on kokku leppida, kui palju nad osaleda või millistes küsimustes üksteist ära kuulata tahavad ja saavad. Liikmetega võrgustiku DNAsse on ehitatud rohkem partnerlust ja kui organisatsioon seda ära kasutada ei oska, siis ei aita tõesti ka register.

Mida aga vastata kui ametnik, poliitik, rahastaja või partner küsib uuesti: “Keda te esindate?” Moodsat liikumist vedav aktivist jääb hätta, sest “halvemal” juhul pole tal organisatsioonigi, paremal juhul on 5–6 ametlikku liiget, kes juhivad võibolla tuhandeid kaasamõtlejaid, poolehoidjaid ja huvigrupi kaudu asjassepuutuvaid inimesi, aga need tuhanded ei lähe ametniku silmis arvesse. Esimesena tahaks öelda, et vahet pole, vaata parem meie ettepanekuid ja argumente ning kuula ära, kuidas nendeni jõudsime. Sest võibolla on aktivist ka väga hea kaasaja ning kõik need vabatahtlikud ja toetajad hästi kursis, mida aktivist ametnikule räägib.

Mittetulundusühingul on alati liikmed – mittetulundusühing ongi seaduse järgi liikmete ühendus. Kui on liikmed, on ka juhatus. Mõnel on ka nõukoguna töötav volinike kogu. Seaduse järgi tuleb kord aastas kutsuda kokku üldkoosolek, et liikmed saaks vaadata tehtu ja plaanitava üle ja otsustada, mida tarvis. Alati aga kogu see keerukas juhtimise skeem ei tööta ja saab hoopis nalja.

Eesti Väitlusseltsil on liikmeid kogu vabariigis üle tuhande – liikmena on tervitatud kõiki, kes soovi avaldanud, ning soovi on avaldanud kõik, kes väitlemisega tegelnud. Kuid mitte kõik ei ole huvitatud üldkoosolekul oma hääleõiguse kasutamisest, seal käis koos tavaliselt sadakond. Põhikirjas oli aga veel mullu kirjas, et üldkoosolek on hääleõiguslik, kui kohal on üle 50% liikmetest. Sellise hulga passiivsete liikmete juures tuleks põhikiri muidugi ära muuta, kuid muutmiseks on ju vaja üle poole liikmetest koosolekule saada. Seltsi juhataja Herman Kelomees meenutab, et korduskoosolekuga (siis enam kvoorumi nõuet ei ole) muudeti põhikiri selliseks, et kvoorumit enam polegi, ning edaspidi pole passiivsete liikmetega muret. Ah et miks neid üldse pidada? “Eesti Väitlusselts ongi missioonipõhine organisatsioon ning igaüks, kes missiooni toetab, kasvõi mõtteliselt, võib olla liige,” selgitab Kelomees. Ilus mõte ju.

Lisaks kvoorumiprobleemile* kulub formaalsel ühendusel palju auru organisatsiooni enda asjadele: kus teeme koosoleku, kes protokollib, kes teeb majandusaasta aruande, kui pikk on juhatuse ametiaeg. Kõik on ju olulised asjad ka, muidugi tuleb liikmetele aru anda, mida liikmemaksudega on tehtud ning kui hästi juhatus oma tööd teeb. Ning liikmed, kes ühise asja nimel liitunud, võiksid ideaalses maailmas ka oodata, et neid kaasataks, ja tahta kaasa rääkida. Ja see kõik sobibki suurepäraselt kokku pikaajaliste tegevustega.

Väikesed grupid, kes kõnetavad suuri auditooriume ilma liikmesuseta, on sellest priid, ja rohkem ressurssi jääb maailmamuutmisele. Sellised liikumised, kiired ja paindlikud, sobivad paremini lühemaajaliste aktsioonide juurde. Gea Kangilaski toob aga täiesti vastupidise lähenemise näitena Vabakunna, mis ei olegi tavapärases mõttes organisatsioon, vaid lihtsalt nimi ja maailmavaade. Pole liikmete nimekirja ega üldse selget liikmestaatust, on vaid meililist, mille kaudu kõik huvilised saavad Vabakunna infoväljaga liituda ja tegevustes kaasa lüüa. “Allkiri liikmeavaldusel või see, kuidas inimesed end identifitseerivad, ei ole nii tähtis. Nad on “meie inimesed”, kui nad valimistel Vabakunna poolt hääletavad või mõnele Vabakunna algatatud petitsioonile toetusallkirja annavad, ja see on oluline, mitte formaalsus,” seletab Kangilaski.

Kolmandat teed on läinud Eesti LGBT Ühing, kes alustas klassikalise liikmesorganisatsioonina eesmärgiga koguda hästi palju liikmeid. “Suure hurraaga liitutigi, kuid õige pea selgus, et sellistest liitujatest pole kasu, kel puudub sügavam huvi organisatsiooni arengu vastu. Tekivad hoopis praktilised probleemid liikmemaksu kogumisega ja nende üldkoosolekule saamisega,” meenutab Helen Talalaev. “Ühel hetkel tegimegi strateegilise otsuse, et liikmed on vaid need, kes ühingusse reaalselt panustavad, kas siis rahaliselt või vabatahtliku tööga.” Nüüd ei tööta Eesti LGBT Ühing mitte liikmetele, vaid kõigile, aga liikmetega. Liikmete värbamisel pole kõrvaline seegi, et selle ühingu liikmesus võib aktivistile teatava sildi otsaette kleepida ja ta ei pruugi seda silti tahta – nii võib olla mitteliikmete hulgas aktiivsemaidki aktiviste kui ühingu sees. Selliseid hindab Talalaev kõrgelt, sest nende motivatsioon midagi ära teha võib vahel olla suuremgi kui liikmetel, keda seob lihtsalt kohusetunne.

* Liikmete kaasamiseks, aruteludeks või üldkoosolekuks saab nüüd kasutada veebiplatvormi citizenos.com, kus saab ka dokumente allkirjastada – nii ei ole vaja vaeva näha hõivatud inimeste ühte ruumi kogumisega.