Vabaharidusliit: osa tööriistu on veel riiulis ootamas

2012.– 2014. aastal EMSLi arenguprogrammis osalenud Eesti Vabaharidusliidu juhid Tiina Jääger ja Maire Sander rääkisid KATERINA DANILOVALE, kui palju organisatsiooni töö pärast seda muutunud on.

Miks otsustasite osaleda arenguprogrammis?

Kuigi viimased kümme aastat pakkusime sisuliselt teenust oma liikmetele (näiteks tagasime neile suurtes koostööprojektides osalemise), siis tegelikult on meil kompetentsi ja soovi olla huvikaitseorganisatsioon. Samas tõdesime, et oma ressurssidega ei ole võimalik neid muutusi läbi viia ja vajame abi väljastpoolt.

Arenguprogramm kestis peagu kaks aastat ja nõudis ilmselt palju aega. Kuidas saite koormusega hakkama ja mille poolest see hea oli?

Programm oli sisuliselt jaotatud kaheks: üks on sinu pidev koostöö isikliku mentoriga ja teine koolitused kord kvartalis. Värskena hoidis see, et meid heas mõttes sunniti kodutöid tegema. Kui tead, et homme on mentoriga kohtumine, siis ikka teed vajaliku ära.

Mis muutused on toimunud ja millistega veel jätkate?

Programmi eel oli meil just valminud strateegia, aga kui vaatasime seda koos mentoriga, saime aru, et see on maailmaparanduse strateegia, kuid tegelikult on vaja ju töödokumenti. Kohandasime strateegiat, põhikirja, tegime ümber juhtimisstruktuuri. Enamik asju oli ka enne õhus, aga osalemine andis tõuke need päriselt ära teha ja ka nõu, kuidas teha paremini. Tasapisi teeksime ilma programmita neid asju ka praegu, aga tol hetkel oli seda kõrvaltvaataja pilku ja suunamist vaja. Programmi ajal jõudsime kitsaskohtad ära lahendada ja nüüd elamegi lahenduste järgi. Nii näiteks on meie strateegiast saanud tõeline töödokument.

Kui palju koolitusel saadust igapäevatöös kasutusse on jäänud pärast seda, kui mentori või kursusekaaslaste ees enam kohustusi pole? Kui raske oli neid harjutusi-harjumusi jätkata?

Kui võtad koolituselt õpitu omaks, siis jätkad. Alati ei õnnestu see 100%. Sageli annab koolitusel õpitu hoopis idee kuidagi veel kolmandat moodi toimetada. Kuid ka see on tulemus.

Kui õpitu rakendamine on raske, siis ei olda selleks veel valmis. Muidugi, ka meil on mõned tegevused veel riiulil ootamas, kuid teadmine, et need on organisatsiooni arengu seisukohalt olulised, on olemas, ja need saavad ka tehtud.

Millised asjad olid küll kasulikud ja head, aga miski pärast pole saanud töörutiini osaks?

Päris sellist teadmist-oskust vist ei olnudki. Pigem võtab mõni asi rohkem aega harjuda, kuid on siiski tagataskus olemas nagu ka teadmine, et see on vajalik ja tuleb kindlasti rakendada.

Mille poolest on pikaajalised programmid veel kasulikud?
Oluliseks lisaväärtuseks oli see, et saime suhelda teiste organisatsioonidega teistest valdkondadest – saime oma mullist välja astuda. Nii hakkad ka iseennast nägema läbi teiste silmade, saad enda tegevustele peegelduse. Tutvud teiste kogemustega ja saad aru, et neil on sarnased probleemid või mõned asjad paremini korraldatud. Mõnikord on ju hea võõra kogemuse pealt õppida.

Kellel veel soovitate mõelda sellise programmi peale?

Neil, kes tunnistavad, et neil on vaja midagi organisatsioonis muuta ja on selleks kasvõi mingil määral valmis. Raske on midagi teha, kui tunned, et oled mugavas ja turvalises voolus – muutuste leidmiseks peadki vahepeal kaldale minema. Pikaajaline programm saab sellisel juhul aidata, aga ei ole mõtet seda sammu astuda, kui sisemist valmidust ei ole. Isegi kui keegi väljaspool näeb, et organisatsioon vajab muutust, siis ilma isikliku arusaamata ei ole koolitusprogrammidest kasu – teed läbi, väsid koormusest, aga ei tee järeldusi.