Kodanikud, digitaalne tehnoloogia ja avalikud teenused
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Leuveni ülikooli ja TalTechi Nurkse instituudi teadur VEIKO LEMBER mõtiskleb sellest, millest riigireformi aruteludes piisavalt räägitud pole.
Arutelud riigireformi teemal on 2018. aastal saanud sisse üsna suure hoo ning üks läbivaid jooni neis aruteludes on olnud kodanike ja riigi suhete vähene lahtimõtestamine. Otsapidi on senine debatt puudutanud osalus- ja otsedemokraatia teemasid, aga küsimused kodanike rollist avalike teenuste igapäevases koosloomes on arutelust peaaegu täiesti puudu. Selline asjade käik on seda kummastavam, kui arvestada, et tehnoloogia arengu tõttu on riigi ja kodanike suhe avaliku hüve koosloomisel liikunud täiesti uude konteksti, mis võib omakorda lähema kümnendi jooksul veelgi kardinaalsemalt muutuda.
Näeme seda kõige ilmekamalt ja iga päev sotsiaalmeedia ning nutiseadmete pakutavate võimaluste kaudu. Paljudes linnades on võimalik registreerida end vabatahtlikuks abistajaks näiteks olukorra tarbeks, kus kellelgi esineb äkiline terviserike. Kohe, kui häirekeskusele antakse teada südameatakist või muust sarnasest juhtumist, kus on ülioluline kiiresti sekkuda, saavad piirkonnas viibivad vastavate oskustega kodanikud oma nutiseadmesse teate palvega kohe reageerida. Selliste ja paljude muude digitehnoloogia võimaldatud koosloomeprotsesside abil on seega võimalik otseselt elusid päästa.
Samuti näeme Barcelonas ja teistes linnades, kuidas elanikud mitte üksnes ei loo koos linnavõimuga andmeplatvorme, vaid neid ka hallatakse koostöös, pakkudes nii täiesti uusi viise, kuidas korraldada ühiselu, luua uusi avalikke teenuseid ja koos otsustada. Mitmel pool maailmas on samal ajal näha ka seda, kuidas digitehnoloogia võimaldab kodanikel ja kogukondadel iseorganiseerumise teel üha sagedamini ilma ühese võimukeskuseta hakkama saada, olgu selleks siis Uberit asendava kogukondliku taksoteenuse käivitamine Austinis Ameerika Ühendriikides või vabavaraline 3D-printimise võimalus majade ehitamiseks.
Olukorras, kus Eesti on positsioneerinud ennast e-valitsemise suunanäitajana Euroopas ja mujalgi maailmas, on kodanike rolli kui teema puudumine riigireformi debattides mitmes mõttes märgiline. Ühelt poolt väljendab see arutelus osalejate huvisid ja ootusi, et riigireformis nähakse peamiselt võimalust riiki kokku tõmmata. Teisalt osutab see ka e-Eesti eduloo ühele suuremale tühimikule – see edulugu toetub suuresti lähenemisele, kus kodaniku roll on olla passiivne, nähtamatute avalike teenuste tarbija.
Meist kellelgi pole ilmselt midagi kiirelt ja automaatselt toimivate avalike teenuste vastu. Tugitoolist vahetatav autojuhiluba, kolme minutiga allkirjastatav tulumaksudeklaratsioon ja võimalus oma terviseandmetele sõltumata asukohast ligi pääseda on head näited digitehnoloogial põhinevatest muutustest avalike teenuste korraldamisel. Me näeme nende ja muudegi võimaluste puhul üha sagedamini ka hoolikat disaini, mis võtab ennekõike arvesse kasutajate mugavust.
Nende edulugude varjus toimuvad aga ka märksa sügavamad muutused. Mida enam kasvab riikide võime oma teenuseid lähtuvalt digitehnoloogiast ümber kujundada, seda enam kipub tsentraliseeruma ka otsuste tegemine nende teenuste sisu ja ulatuse üle. Kui vaadata, mil moel liiguvad linnad üle maailma digitehnoloogia kasutuselevõtu poole (tekivad nn targad linnad), siis näeme, et käimasolev tehnoloogiline muutus loob võimalusi eelkõige linnavalitsustele ja tehnoloogiaettevõtetele.
Esimesed püüavad tehnoloogia abil optimeerida linnade ees seisvaid probleeme, kasutades selleks ülalt-alla lahendusi, viimased näevad aga sageli linnades pelgalt vahendit pääseda ligi äriliselt kõige olulisemale ehk andmetele. Vaatamata üha valjemale jutule sellest, kuidas digitehnoloogia kasutuselevõtt annab kodanikele tagasi nende hääle ja võimu ning seeläbi suureneb ka kodanike usaldus riigi vastu, on kodanikele tehnoloogiliste muutustega kohanemisel jäänud valdavalt reaktiivne roll.
Asjade praegust seisu saab seletada kaheti. Ühelt poolt võib tõdeda, et see on üsna ootuspärane. Kes on vähegi lugenud tehnoloogia ja ühiskonna ajaloolise arengu kohta, teab, et enamasti võimestavad uued tehnoloogiad neid, kel juba on võim. Tehnoloogia ei ole kunagi neutraalne, selle disaini ja kasutamise aluseks on alati väärtushinnangutel ja huvidel põhinevad otsused, mis võivad, aga ei pruugi ühiskondliku huviga kokku langeda.
Teisalt on selline olukord tekkinud justnimelt seetõttu, et senine arutelu riigi reformimise üle on digiajastu mõjusid ühiskonnale laiemalt suuresti ignoreerinud. Kui me ei aseta neid kõikjaleulatuvaid mõjusid riigipidamise ja demokraatia tulevikku käsitlevate debattide keskmesse ega püüagi vaadata kodanike rolli enama kui passiivse tarbijana, ei saa omakorda eeldada, et suudame tehnoloogilisest muutusest tingitud protsesse kodanike vaatepunktist lähtuvalt suunata.
Kui lähtuda eeldusest, et igasugune tehnoloogiline muutus on mitte ainult tehniline, vaid alati ka poliitiline küsimus, peame tõdema, et kodanike praegune reaktiivne positsioon digilahenduste keskel pole olnud mitte loomulik, vaid pigem teadlike (mitte-)valikute tulemus. Tehnoloogia kaudu on küll võimalik kaasa aidata võimu ümberjagamisele ühiskonnas – mõtelgem kasvõi araabia kevadele, kus sotsiaalmeedia roll inimeste mobiliseerimisel oli väga suur –, aga see ei juhtu kunagi automaatselt. Isegi kui uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on kantud parimatest kavatsustest, ei saa eeldada, et kodanikud suudavad automaatselt tehnoloogia enda kasuks tööle panna.
Millest peaksid edasised sammud lähtuma? Meil tuleks palju selgemini küsida, millistes olukordades ja kuidas suudaks digitehnoloogia võimestada kodanikke nii ühiselus kaasarääkimises laiemalt kui ka avalike hüvede koosloomes kitsamalt. Sisuline avalike teenuste koosloome riigi ja kodanike ühisel panusel eeldab mitme tingimuse üheaegset täitmist.
Esiteks, kodaniku ja riigi vahel peab eksisteerima otsene suhtlus. Selleks pakub digitehnoloogia suurepäraseid uusi võimalusi. Teiseks, nii riigil kui ka kodanikul peab olema motivatsiooni panustada oma aega ja energiat avaliku hüve koosloomesse. Kui ühel poolel see motivatsioon puudub, ei saa ka koosloomest asja. Kolmandaks, mõlemad peavad protsessi ka praktikas panustama, olgu selleks panuseks siis aeg, oskusteadmine või mõni muu ressurss. Patsient tunneb kõige paremini iseennast, arst aga ravivõtteid ning ainult ühiselt oma ressursse panustades on neil võimalik tagada parim ravitulemus. Neljandaks, koosloome eeldab otsuse tegemise võimu nihkumist riigilt kodanike suunas, vastasel korral kodanik jääbki passiivseks tarbijaks.
Ülalt alla ellu kutsutud e-riik, targad linnad ja muud sarnased tehnoloogiad pakuvad vaid piiratud võimalusi sisuliseks avalike hüvede koosloomeks riigi ja kodanike ühistegevusena. Praegu lähtub tehnoloogia areng avalikus sektoris suuresti pigem väga kitsast tõhususe printsiibist. Seda võimendab omakorda üha suurem andmepõhiste otsustusmehhanismide kasutuselevõtt, mis nii eeldab võimu aina suuremat kontsentreerumis avalikus ja erasektoriskui kui ka toob seda kaasa.
Kuigi internet ja sotsiaalmeedia on andnud kodanikele seninägematud võimalused survestada avalikku sektorit, selle tegevust jälgides, oma ideid levitades ja seega justkui ka võimu detsentraliseerides, on sisulise digitaalse koosloome protsessid endiselt suuresti erandiks. Tulemus on see, et digitehnoloogia mõju piirdub üksnes tavapärastele koosloomeprotsessidele kaudse toe pakkumisega, näiteks lihtsustades riigi ja kodanike suhtlust.
Tihti lähevad tõhususe kriteeriumid vastuollu ka kaasamise ja võimu jagamisega, mis nõuavad koosloome puhul nii kodanikelt kui ka ametnikelt teistsuguseid oskusi ja suuremat ajakulu ning kokkuvõttes on need protsessid palju enam ettearvamatud. Samas on digitaalne koosloome oma omadustelt sageli regressiivne ehk sellest võtavad osa pigem need, kel on nii aega kui ka vastavaid kompetentse, ja vähem need, kelle kaasamine annaks ühiskondlikult enam efekti.
Lisaks, digitehnoloogia muudab tihti otsustavalt seda, mille jaoks seda rakendatakse. Näiteks omastega sidemete säilitamine on üks kõige olulisemaid tegureid, mis hoiab vanglatest vabanenuid sinna tagasi sattumast. Veebipõhised videokohtumised ja muud sarnased lahendused võivad sellele eesmärgile esmapilgul suuresti kaasa aidata. Esialgsed kogemused näitavad seevastu, et kuigi videokohtumised on küll mugav, kiire ja odav viis omakseid vangidega kokku viia, võõrandab see neid hoopis pikapeale üksteisest ning tagajärjeks on oodatule hoopis vastupidine olukord.
Digitehnoloogia võib seega mõjutada kodanike ja riigi koostoimimist üsna erinevates suundades. See võib koosloomet võimendada, andes kodanikele senisest suurema rolli avalike teenuste kujundamisel ning elluviimisel, aga see võib seda ka pärssida, vähendades kodanike rolli otsusetegemise võimu tsentraliseerimisega. Igal juhul pakub see palju rohkem võimalusi kodanike võimestamiseks, kui me oleme suutnud seni ära kasutada.
