Konservatiivist LGBT õiguste ja migratsiooni eest võitleja
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Avatud Eesti Fondi kutsel tänavusel Paide Arvamusfestivalil esinenud Rootsi poliitik Gustaf Göthberg on kui kõndiv paradoks: nimetab end konservatiiviks ja toetab samas jõuliselt immigratsiooni. Vaid 25-aastasena napilt Euroopa parlamendist välja jäänud Moderaatliku Koonderakonna kandidaat rääkis Andrei Liimetsale, kuidas äärmusluse tõusuga hakkama saada ja rohkem noori poliitikasse kaasata.
Kuhu sa end poliitilisel teljel paigutad?
Paremtsentristiks. Ma olen konservatiiv, aga ma olen üks neist konservatiividest, keda on Ungandas LGBT õiguste eest võitlemise tõttu arreteeritud.
Ma kujutan ette, et paljude pea lõhkes just …
Nii juhtub Rootsiski sageli!
… sest me ei seosta üldiselt konservatiivsust LGBT õigustega. Mida konservatism sinu jaoks tähendab?
See tähendab, et iseenesest on liberaalne demokraatia midagi väga head ning ma toetan seda täielikult. Lisaks juhindun arusaamast ja uskumusest, et ühiskond on suurem kui riik. Mulle ei meeldi bürokraatia. Ma arvan, et see on maksuraha raiskamine. Näen eelnõusid, millest neid propageerivad poliitikud ei peaks ülepeakaela huvituma, sest need on perekonna või üksikisiku küsimused. Rootsis on selline vaade konservatiivne, mõnedes riikides tunduks ilmselt liberaalse või neoliberaalsena. Minu jaoks on iseenesestmõistetav lubada igaühel teha oma eluga, mida iganes ta tahab, ilma et keegi sekkuks, kuni kellelegi teisele viga ei tehta.
Kui öelda konservatiiv, mõtlevad paljud ilmselt Trumpile.
See mõiste on kaaperdatud! Kui lugeda läbi ja lõhki konservatiivi president Ronald Reagani viimast kõnet, siis see oli väga immigratsioonimeelne. Kaheksakümnendatel tähendas konservatiivsus paljude jaoks kommunismivastasust, aga tänapäeval mõeldakse ennekõike Orbanile, Trumpile või Putinile. Ma ei pea neid konservatiivideks, minu jaoks on nad reaktsionäärid. See on küll teoreetiline, kuid siiski oluline erisus. Rootsi kontekstis võib mind pidada ka liberaaliks, sest Rootsis tähendab konservatiivsus midagi vana ja mitteprogressiivset.
Eestis on kaks erakonda, kes nimetavad ennast konservatiivseks. Traditsioonilisem neist on selle asemel, et reaktsionäärsemale vastu astuda, muutunud pigem agressiivsemaks, nendesarnaselt äärmuslikumaks. Kuidas sellist nihkumist ära hoida?
Neli-viis-kuus aastat tagasi oli Rootsis trend vasakule kalduvale liberaalsusele. Isegi minu erakonnas nimetasid mõned end feministideks, mida polnud kunagi varem juhtunud. Koos pagulaskriisiga algas tagasilöök. Kui mina poliitikasse tulin, tähendas konservatiivsus, et oled usklik ning sulle meeldib kuningas – see polnud populaarne ega progressiivne. Nüüd on trendikas olla konservatiiv.
Ma ei usu samas, et suur osa inimesi ja poliitikuid, kes end konservatiivideks nimetab, seda tegelikult on. Käiakse kirikus ja öeldakse, et usutakse jumalasse, aga see on elustiili-konservatiivsus. Rohkemat agressiivsust näeme avalikus arutelus, kui räägime immigratsioonist. Minu meelest on Rootsis olnud kümme aastat obsessioon meie EKRE, Rootsi demokraatidega. Ükskõik kas arutad Euroopa Liidu laienemist või immigratsiooni või soolist võrdõiguslikkust, ikka jõuad selleni, mida Rootsi demokraadid arvavad. Küsitakse, kas te teeksite nendega koostööd koolides kasutatavate kemikaalide vähendamiseks. Kui me ütleksime jah, saavad inimesed vihaseks, sest nendega ei tohi koostööd teha. Aga näiteks kaitsekulutuste puhul otsisime suurt koalitsiooni ja see on hea. Sellegipoolest ei räägi me läbi põhiväärtuste asjus ega lähe nendega valitsusse.
Sellise otsuse tegi erakond mõnda aega tagasi. Enne seda olime muutumas agressiivsemaks, kaldumas Rootsi demokraatide suunda, ei osanud nendega hakkama saada. Nüüd oleme selgelt paika pannud, et mingites küsimustes on koostöö võimatu. Ma loodan, et ühel hetkel rahuneb arutelu pisut maha ja muutub vahelduseks igavaks.
Poliitika peakski olema mõnes mõttes igavam. Praegu on liiga palju tundeid, liiga palju süüdistamist, liiga palju kaamerate jaoks poosetamist. Tuleks rääkida rohkem numbritest, faktidest. Kui ma kohtusin 2016. aastal Orbaniga, küsiti talt Euroopa immigratsiooni kohta ja ta ütles, et suurim probleem pole mitte inimeste pagemine või töö otsimine, vaid see, et nad on osa vandenõust kristlus hävitada. Hetkel algab diskussioon sellest, mitte küsimusest, kuidas pagulasi mõistlikult jagada või kuidas sisserändajaid ühiskonda integreerida.
Kuidas selliste poliitiliste jõududega siis üldse suhestuda?
Mis puudutab kohalikku poliitikat, siis suurem osa neist ei ole avaliku haldusega harjunud. Nad ei oska, on selles halvad, ei tutvu enne kohtumisi taustamaterjalidega, ei tunne protsesside toimimist. Nad on nii kinni migratsioonis, aga kohalikul tasandil sisuliselt ei puutu sellega kokku. Niisiis tuleks nendega väidelda, sest neil on väga keeruline väitlusi võita. Samas tuleb aru saada, et oma veidrate vaadete juures tahavad nad riigile head.
On argumentidel sinu meelest üldse kaalu? Clinton võitis väitlused, aga Trump ütles, et “teeme Ameerika jälle suureks” ja kogu moos.
Jah, aga ma ei arva, et õige vastus oleks ise emotsionaalsemaks muutuda. Seda võistlust ei võidaks iialgi. Kui Clinton oleks öelnud, et “pange hoopis tema luku taha”, ei oleks midagi muutunud. Tuleb näha pikka perspektiivi, ja ehkki ees ootab kaotatud valimisi, jääb kultuurne ühiskond ellu vaid siis, kui püüab rääkida poliitikatest, faktidest ja reformidest. Neile tüüpidele võib jääda 25% valijaskonnast, aga mitte võimalus oma poliitikat ellu viia.
Kas demokraatia on kriisis?
Ma ei ütleks nii. Kui vaadata Euroopa Liidu valimisi, siis osalus oli väga kõrge. Rootsis oli väga kõrge ka noorte valimisaktiivsus, suur osa sellest tänu Greta Thunbergile ja kliimaliikumisele. Viisid, kuidas demokraatia toimib, muutuvad üha. Rootsis oli erakondadel 25–30 aastat tagasi sadu tuhandeid liikmeid. Kaks aastat tagasi tuli suure uudisena see, et sotsiaaldemokraatide liikmeskond langes alla saja tuhande. Noored inimesed leiavad poliitikas osalemiseks uusi viise: algatavad üritusi, nagu kliimastreigid või Fridays for Future, kirjutavad Facebooki-postitusi. Meil on elavam avalik arutelu ja rohkem viise osaleda, aga demokraatlikud struktuurid ei ole sellega hästi hakkama saanud. Kriisid võivad siiski kujuneda väga kiiresti – vaadake Ungarit. Arutelu sel teemal peab alati jätkuma.
Konservatiivsus on saanud peaaegu sünonüümseks immigratsioonivastasusega. Kuidas sa neid kaht lepitad?
Tulen Rootsist ja armastan Rootsit, aga saan samas aru, et oleme üksnes väikeriik, kel on vaja ühendusi maailmaga ja rohkem inimesi Rootsi elama. Konservatiivsus tähendab minu jaoks, et ühiskond ja seda moodustavad indiviidid on riigist ja rahvusriigist olulisemad.
Mul ei ole probleeme moslemite ega kellegi teisega, kes Rootsi kolib, kui nad järgivad meie seadusi, osalevad meie ühiskonnas, töötavad nagu kõik teisedki ja räägivad rootsi keelt. Ma ei pea silmas kodu – mul on ükskõik, mis keeles keegi kodus räägib. Probleem on selles, et meil on olnud väga halb integratsioonipoliitika, mille tulemuseks on etnilised getod, mis ei ole head mitte kellelegi, ka nende elanikele.
Religioosse konservatiivsuse osakaal Rootsis on väike, erinevalt näiteks Ungarist, kus arutatakse moslemite invasiooni ja kristlike väärtuste kadumise üle. Minu jaoks ei ole see suur teema, pigem paaniline viis leida oma idee kaitseks argumente – püüe viia seda kultuuride sõja tasandile. Minu nägemus lähtub sellest, et Euroopa on ainus kontinent, mille osakaal maailma rahvastikus langeb. Siia on inimesi juurde vaja. Siis võib vastu küsida, et olgu, aga kas meil on kasu just 19-aastasest hariduseta Süüria pagulasest? Minu vastus oleks, et ma pole kindel, aga nad on siin, neil on õigus tulla ning kuniks nad osalevad ja muudavad ühiskonda paremaks, on minu poolest kõik korras.
Pigem rünnatakse nõndanimetatud massiimmigratsiooni ja Euroopa Liidu liigsoodsat suhtumist – Rootsi getosid tuuakse siin ju sageli negatiivse näitena. Näed sa vajadust pagulaspoliitikat muuta?
Kindlasti! Kui Euroopas on üle 500 miljoni elaniku ja võtame vastu miljon pagulast, siis see suhe on 1/500. Kujuta ette küla, kus elab 500 inimest – ühe elaniku juurde võtmine poleks teab mis revolutsiooniline. Praktikas võib aga muutuda katastroofiliseks, kui näiteks Rootsi võtab vastu 163 000 sisserändajat nagu 2015. aastal ja Läti on samas pakkunud alates 1998. aastast asüüli 300 inimesele. See on päris häiriv. Migratsioon ja asüülipoliitika on kogu Euroopa probleem, mistõttu peavad ka lahendused tulema kogu Euroopalt.
Varjupaiga taotlemist tuleb paremini korraldada, võidelda inimkaubandusega – paljusid asju tuleks teha, aga hetkel on kogu diskussioon väga antiintellektuaalne. Tuleks arutada, mida teha inimestega, keda endiselt siia tuleb, milliseid reforme ja süsteeme vaja läheb, kuidas vastutust jagada, aga selle asemel arutame Orbani viimase väljaütlemise üle.
Mulle tundub, et sama käib kliimamuutuste kohta. Nii palju on vandenõuteooriaid, libauudiseid, lihtsalt valet. Samas süüdistatakse meediat kallutatuses. On sinu meelest meedia liberaalselt kallutatud?
Ma ei ole selles kindel, eriti arvestades, et konservatiivsed erakonnad on loonud omaenda meedia. Rootsis on neil juba sama palju lugejaid kui tavalisel, peavooluajakirjandusel. Ehkki mulle ei meeldi see mõiste! Selle mõiste leiutas alternatiivajakirjandus, et ennast erilisemana tunda. Nad ei ole väga erilised!
Ega ka ajakirjandus …
Just! Mulle ei meeldi, kuidas see konflikt on püstitatud – eliit rahva vastu. Kui vaadata populiste, kes on viimase kahe kümnendi jooksul valimisi võitnud, siis peaaegu kõik on olnud multimiljonärid. Ometi väidetakse end olevat tavaliste inimeste hääl ja ainus, kes suudab hoomata, mida rahvas mõtleb.
Euroopa tasandil on kerge kalle olemas, aga Euroopa Liit ongi ju poliitiline institutsioon. Komisjoni esimees on paremtsentristlik poliitik, parlamendi esimees on paremtsentristlik poliitik ja nii edasi. Küsimus ei ole liberaalses kalduvuses, vaid Euroopa Liidul kui poliitilisel organisatsioonil on selged seisukohad kindlates küsimustes ja need ei peagi olema ühel joonel rahvuskonservatiividega, kes pole valimisi võitnud ning kel pole seetõttu Euroopa Ülemkogus piisavalt mõju. Lihtne on näpuga näidata ja öelda, et nad tahavad teha seda või teist, ja võibolla nii ongi, aga siis see on sellepärast nii, et me oleme nad sinna valinud ning nad peegeldavad valitsuste ja valijate tahet.
Sul on vanust kõigest 25 – tunnen ennast vanana! Laias laastus oleme siiski samast põlvkonnast ja kui ma vaatan oma aktiivsemaid sõpru-tuttavaid, siis peaaegu ükski neist pole läinud poliitikasse selle sõna klassikalises mõttes, sest see tundub ühe aeglase ja korrumpeerunud masinavärgina. Eelistatakse idufirmade või mittetulundusühingute kaudu maailma muuta. Kuidas sina professionaalseks poliitikuks kujunesid?
Ma liitusin erakonnaga 12-aastaselt, mida ma küll ei soovitaks mitte kellelegi! Olen poliitikast alati huvitatud olnud ja vaatasin lapsena vanemate kõrvalt telekast uudiseid. Kohe pärast kooli lõpetamist läksin erakonna juurde assistendina tööle. Ma usun, et ilmselt oleksin juba poliitikast lahkunud, kui mul ei oleks sügavat huvi rahvusvaheliste ja Euroopa teemade vastu. Reisisin 2014. aastal Gruusiasse. Rootsis käis just elav arutelu sooneutraalsuse teemadel lasteaedades. Gruusia soovis Euroopa Liiduga liituda, aga seal ei saanud isegi Pride’i toimuda, sest loobiti Molotovi kokteilidega. 20% riigist oli Venemaa poolt okupeeritud. Siis tundus arutamine selle üle, kas tohib öelda “tema” ja “temake”, ühtäkki väga veidrana. See on ka minu peamine huvi – rahvusvaheline poliitika, koostöö Kesk- ja Ida-Euroopaga.
Kui sa Eestis kandideeriksid, lendaks sinu pihta kohe mõiste “poliitbroiler” – ajupestud noorpoliitik, kes ihaleb karjääri ja võimu järele.
Ma olen Rootsis palju selliseid kohanud. Eriti sellest ajast, kui mu erakond immigratsiooni asjus uue hoiaku võttis. Mina olen väga immigratsioonimeelne, aga enamik erakonnakaaslasi on võtnud hoiaku, et kuigi immigratsioon on hea, ei saa me rohkemaga hakkama. See on minu jaoks raske olnud, aga ma tean ka, et poliitika ei seisne üksnes tänases päevas, vaid pikkades trendides. Kuigi ma ei nõustu paljuga, usun, et suudan erakonda seestpoolt mõjutada.
Kuidas rohkem noori poliitikasse tuua?
Kõigepealt tuleb veenduda, et poliitiline osalus ei oleks lihtsakoeliselt polariseeritud mõiste. Et kas oled kliimaaktivist, kes ei lenda lennukiga ega söö liha, või oled erakonna liige, kes riietub ülikonda ja kandideerib parlamenti, ilma tegelikku muutust kaasa toomata. Raske on nimetada mõnda parlamendiliiget ja öelda, et just tema tegi mingi asja ära. Kumbagi viisi osaleda ei tohiks aga häbeneda – isegi kui postitad lihtsalt korra kuus Facebooki. Ka see on poliitilise aktivismi vorm ja meil on seda rohkem vaja.
Noored tahavad kohest reaktsiooni, asjade ärategemist. Rootsis võtab haigla ehitamine viisteist aastat ja ma ei ole enda jaoks ära otsustanud, kas poliitilised protsessid võtavad liiga kaua ja on liiga igavad või mitte. See on poliitilise aktivismi jaoks suur oht. Samas ei muretse ma noorte pärast, sest kui vaadata, mida nad näiteks kliimamuutuste vallas teevad, siis see on väga muljet avaldav ja tegemist on ühe suurima poliitilise liikumisega, mida oleme veerand sajandi jooksul näinud.
Sisendit poliitikasse on justkui palju, aga küsimus on, kuidas see ka väljundiks muuta.
See on poliitikutele keeruline küsimus. Aga ma tean, et aasta eest ei teadnud keegi Greta Thunbergi nime. Nüüd on ta üks mõjukamaid inimesi maailmas, seda suuresti tänu sotsiaalmeediale. Kliimaaktiviste on ennegi olnud, aga tema on jõudnud palju enamate inimesteni.
Oled sa tuleviku suhtes optimistlik?
Jah, ma olen üsna optimistlik. 11 aastat tagasi leiutati iPhone ja vaadates, kuidas me praegu telefone kasutame, on raske ette kujutada maailma 15 aasta pärast. Noored inimesed on kõigi suurte muutuste taga. Eestis näiteks Balti kett ja laulev revolutsioon. Martin Luther King lasti maha 39-aastasena, Robert Kennedy 42-sena, Thomas Jefferson oli iseseisvusdeklaratsiooni kirjutades kolmekümnendates. Aga tuleb ka aru saada, et see kõik pole lõbus, vaid keeruline. Inimesed ei kuula sind, aga ainus viis midagi muuta on end üles ajada ja midagi teha, olgu poliitikas, kliimastreikidel, idufirma loomisega, Aafrika lastekodus vabatahtlikuna töötades. Igaühest ei saa peaministrit, aga paljude asjadega saab maailma paremaks muuta.
Ilmus Hea Kodaniku demokraatiateemalises sügisnumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
