Kristiina Treial: Kiusamisvaba kool sündis kiusuprobleemile teaduspõhiselt lähenedes
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ülikoolis psühholoogiat õppides jõudsin koolipsühholoogiani. Koolis on suur murekoht lapsed, kelle käitumine tekitab neile endale ja võib-olla ka teistele probleeme, ka käitumisprobleemidega lapsed, agressiivsed lapsed ja kiusamislood. Ja nende lugudega ma juba päris varakult koolipsühholoogina töötades kokku puutusingi. Minu põhiliseks valdkonnaks kujuneski kiusamine laste vahel – ühelt poolt praktilisest vajadusest nende teemadega tegeleda, teiselt poolt uurimuslikust huvist sotsiaalse arengu ja käitumise kujunemise vastu. Töötasin ka Tartu ülikoolis, kus sain teadustööd teha ja tudengite teadustöid juhendada.
2012. aastal olin jäämas lapsehoolduspuhkusele, kui minuga võtsid ühendust sotsiaalsed ettevõtjad Kristi Liiva ja Rasmus Rask. Nad olid Eesti ühiskonnaelu nii Eestist seest kui ka kaugemal töötades jälginud, et leida valuprobleemid, millega saaks Eesti elu parandamiseks palju ära teha. Ja nad jõudsid välja justnimelt koolis toimuva kiusamiseni. Tolle aja näitajad rahvusvahelistes uuringutes olid väga murettekitavad. Teades, mida teadus ütleb selle kohta, kui palju tõsiseid tagajärgi kiusamine inimestele toob, mitte ainult ohvritele, vaid ka kiusajatele ja pealtnägijatele, kui kulukas see probleem ühiskonnas pikas vaates on, kui ka inimesed täiskasvanuna veel tagajärgedega toimetavad, siis nad leidsid, et see teema vajab väga selgelt adresseerimist. Mind soovitati neile kui koolis toimuva kiusamise eksperti.
Ma olin just näinud Soome KiVa kiusuennetusprogrammi esimesi katseuuringu tulemusi ja see tundus väga muljetavaldav. Ütlesingi, et uurime, see tundub paljulubav. Ei osanud siis aimata, et 10 aasta pärast on KiVa maailmas üks mõjusaim programm ja levinud rohkem kui 20 riiki. Paar kuud hiljem helistasid Kristi ja Rasmus mulle uuesti ja ütlesid, et programmi omaniku Turu Ülikooliga on kokkulepe tehtud, nüüd hakkame toimetama ja sama aasta lõpus asutasimegi sihtasutuse Kiusamisvaba kool. Ja sealt hakkas pihta üks pöörane ralli, kui ma tagasi mõtlen, mida kõike sai tehtud, siis ma ei ole kindel, kas ma julgeks seda uuesti ette võtta.
Meil moodustus hästi ruttu väga ettevõtlik punt vabatahtlikke, kes KiVa programmi maaletoomist ja sihtasutuse ülesehitamist vedasid. See toimiski alguses vabatahtlikkuse põhiselt, ma tegin umbes neli aastat vabatahtlikku tööd ja kui ma mingi hetk hakkasin väikest töötasu saama, siis mul oli väga veider tunne.
Organisatsioon hakkas pöörase tempoga liikuma ja 10 aastaga oleme jõudnud mõnusa tummise sihtasutuseni, kus on üle 10 töötaja, lisaks koolitajate võrgustik ja väga äge partnerite võrgustik, kellega saadame aeg-ajalt korda asju, mida ise ka ei usu, et võiks juhtuda.
Üks meie hästi oluline sihtasutuse alusväärtus on algusest peale olnud teadus- ja tõenduspõhisus. Oleme algusest peale kogunud oma partnerkoolidelt andmeid ja õpilastelt tagasisidet selle kohta, kuidas neil läheb. Ja me näeme, et koolides, kus KiVa programm on kasutusel, on alles programmiga alustavate koolidega võrreldes kiusamist kogenud lapsi oluliselt vähem. Ehk oma koolide kogukonnas me loodetud muutust näeme.
Aga mida me veel näeme, on see, et ainult KiVa koolidega toimetamisest jääb väheks, et saada kätte suurt ühiskondlikku muutust. Alati on koole, kes ei ole valmis KiVa programmiga mingil põhjusel liituma. Sellepärast oleme üsna algusest peale tegelenud avalikkuse teadlikkuse tõstmisega ja otsustajate hulgas kiusamisprobleemi tõsidusele tähelepanu pööramisega. Samuti oleme püüdnud jagada seda, mis on mujalt maailmast teadusest teada, mis töötab kiusamise vähendamisel, näiteks et ühekordsed loengud on ebapiisavad, et vaja on süsteemi ehitamist alates laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengu paremast toetamisest kuni kiusamise märkamise ja sellele vastu astumise oskustega. Teame, et lapsed ja õpetajad ei kiida kiusamist heaks ehk vajalik tauniv hoiak on olemas, aga puudu on oskustest märgata, aru saada ja peatada, abi kutsuda. Ka täiskasvanutel. Nii et teadlikkuse ja oskuste täiendamise põldu on vaja veel palju künda.
