Kuhu kaob kodanikuruum?

Maailmas kahanev kodanikuruum pitsitab vaba­ühenduste ja aktiivsete kodanike tegutsemisvabadust ning pärsib nende hääle valjust ka demokraatlikes riikides.

Samal ajal kui Eestis jälgitakse kaasamise, hea õigusloome jm häid tavasid; tuuritatakse mööda riiki ringi, et ühiselt aktiivsete kodanikega kodaniku- ühiskonna arengukava koostada, ning üritatakse hea kodaniku pisikut väljamaalegi eksportida, on maailmas töös 50 vabasektori toimimist pärssivat või kodanikualgatust maha suruvat seaduseelnõu.

See, et vabakonna kõri näiteks Venemaal pitsitatakse, ei ole enam ammu üllatus, kui kunagi on olnudki. Kuid kodanikuruumi (ingl civic space) piiratakse ka arenenud demokraatlikes riikides, võibolla lihtsalt mitte nii otseselt.

Humana Eesti projektijuht Mari-Helene Kaber meenutab, kuis 2013. aastal kogunesid Johannesburgis kodanikuaktivistid kogu maailmast ning CIVICUSe president ütles: “Tasa! Kuulake, see on see heli, kuidas valitsustelt õhk seest välja tõmmatakse. Nad pole nii tugevad, kui ise ja meie arvame.” Aasta hiljem sealsamas samal kogunemisel aga ütles ta: “Tasa! Kuulake, meie ruum kahaneb.” Paljudele aktivistidele ei antud Lõuna-Aafrika Vabariiki sõitmiseks viisatki.

Kui tavaliselt tulevad näited poliitvangidest ja kodanikuvabaduste piiramistest arenguriikidest, siis pärast Occupy Wall Streeti aktsioone võtsid Ameerika linnad ja osariigid vastu seadusi, mis piiraks inimeste kogunemist ja laiendaks politsei õigust neid laiali ajada. “See on paras šokk, kui inimõiguste lipulaevaks peetavas riigis niimoodi tehakse,” nendib Kaber.

Kuidas ta siis kahaneb?

Kristina Mänd on David Moore’i blogile tuginedes teinud ülevaate eri viisidest, kuidas valitsused aktiivseid kodanikke lõa otsas hoiavad. Toon siin ära mõne.

Üks võimalus on otseselt keelata võimu häälekat kritiseerimist või piirata vaba- ühenduste loomist-tegutsemist näiteks maksu- või terrorismiteemaliste seadustega.

Kui otseselt keelata ja vangistada ei taha, siis saab seadustega mängida – vangistada ebamugavalt häälekaid kodanikuaktiviste näiteks maksukuritegude eest. Seda sorti süüdimõistmiste näiteid on tuua ka USAst, Suurbritanniast, Kanadast, Austraaliast, nii et demokraatia ei anna veel immuunsust.

Üks võimalus vabakonda demokraatlikult lõa otsas hoida on lubada kodanikel küll organiseeruda, aga teha see seadustega ebamugavaks. Näiteks kui seada ühingu loomise alampiiriks 400 liiget nagu Turkmenistanis, ei ole riik küll midagi ära keelanud, kuid siiski elu aktivistidele väga ebamugavaks teinud. Ecuadoris tuleb ühingu liikmeks võtta ka valitsuse määratud inimesi – tegutsege, aga me tuleme ka ja hoiame teil silma peal. Paljud riigid on keelanud omatulu teenimise või raha taotlemise välismaalt või piiratakse muul moel ressursside saamist: tegutsege, aga ilma rahata. Keelatud justkui ei ole, aga vabadust nagu ka ei ole.

Üha enam leidub ka neid valitsusi, kes keelavadki seadusega vabaühenduste välisrahastuse. Pidevalt kuuleme uudiseid Venemaalt, kus on lõpule jõudmas igasugune välisfondide ja rahvusvaheliste vabaühenduste tegevus. Viimaste aastatega on sarnaste seadusteni jõudnud näiteks Mehhiko, Pakistan, India, Sudaan, Tuneesia, Venezuela, Aserbaidžaan, Egiptus, aga autokraatia on jõudmas ka Euroopa Liitu. Austria takistab tänavusest islamiorganisatsioonide võõrsilt toetamist, aga jõhkraim näide pärineb Ungarist, kus riigile kahjulikuks tembeldati Norra ja EEA fondid ning otsiti läbi sealse rahavahendaja kontor. Eestis tähendaks see Avatud Eesti Fondi tegevuse takistamist.

Tavapäraselt põhjendatakse välisrahastuse keelamist sellega, et tegu on võõrvalitsuste sekkumisega riigi sisepoliitikasse, mis formaalselt võttes ongi halb. Kui aga vabaühenduste lõa otsas hoidmise kõrval muudetakse ka riikide põhiseadusi, piiratakse ajakirjandusvabadust ja meediaga suhtlemist (Sri Lanka vabaühendused ei tohi korraldada pressikonverentse ega väljastada pressiteateid), ligipääsu internetile ja kohtute sõltumatust, on üsna selge, et riigi huvide all mõeldakse võimulolijate endi omi ja vaenlaseks peetakse liberaalset demokraatiat.

Kui organisatsioonid on kontrolli all, jääb siiski võimalus, et aktiivsed kodanikud tulevad ise tänavaile meelt avaldama. Selle vastu aitavad otsesed protestimise keelud, näiteks on Tais keelatud koguneda enam kui viiel inimesel ning Venemaal on protestikeeld isegi nukkudel, sest leidlikud protestijad tõid mõne aasta eest tänavaile kriitiliste loosungitega mänguasju. Võib ka küll lubada koguneda, aga väga vaoshoitult – näiteks Hispaanias on hiigeltrahvid registreerimata kogunemise korraldamise eest. Kambodžas lasti protestivad rõivatööstuse töötajad aga lihtsalt maha.

Näited on kokku kogunud David Moore Rahvusvahelise mittetulundusõiguse keskusest (International Center for Not-forprofit Law ehk ICNL).

Osalt räägitakse piirangute selgitamiseks terrorismiohust ning peljatakse, et just vabaühendustest tulevad uued rünnakud. See justkui annab valitsuste luureorganisatsioonidele õiguse ühendusi ja aktiviste jälgida. Jälitustegevust aga laiendatakse tihtipeale ka ebamugavate teemadega tegelejatele.

Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper toob näite, kus USA luureorganisatsioon NSA jälgis Egiptuse inimõigusorganisatsiooni tegevust ja kogus selle kohta andmeid. Terrorismivastase võitluse rakkerühm jälgis USAs ka Occupy Wall Streeti aktiviste, ehkki ametlikult peeti seda rahumeelseks liikumiseks. Nii et nüüdisaegsed kommunikatsioonivahendid, mis kahtlemata annavad kodanikuühiskonnale suurema võimu ja võimalused, annavad samavõrra suuremad võimalused ka (välisriikide) luureorganisatsioonidele aktiviste luubi all hoida.

Jälgimisel on aga Käsperi sõnul kaks mõju. Esiteks saavad võimult aegsasti teada, kui kodanikud plaanivad häälekaid proteste, ning saavad neid ennetada. Teine, chilling effect aga on salakavalam – kui ühendused teavad, et neid võidakse jälgida, siis ei hakka nad suuremalt ette võtmagi, sest pelgavad, et võimud saavad teada ja hakkavad nendega “tegelema”, mida see konkreetses riigis ka ei tähendaks. Kõ- lab õõvastavalt, aga nii on kahtlemata ka moodsad kommunikatsioonivahendid kodanikuruumi ahtamaks pitsitanud, tõdeb Käsper.

Ta toob välja digiajastu teise paradoksi: kui füüsilises ruumis on olemas avalik koht, kuhu oma protestiga minna, nii et see avalikkusele silma paistab – parlamendihoonete esised, linnaväljakud, esindusplatsid, aga ka suuremad ristmikud vm liikumiskohad, kui on soov oma meeleavaldusega kellegi elu lausa ebamugavaks teha ja seeläbi oma sõnumile rohkem tähelepanu saada –, siis internetis sellist ruumi ei ole, kõik domeenid ja ruum on kellegi oma, ning seal on proteste ka väga lihtne ignoreerida. “Ristmikele minek” ehk küberrünnakud mõne domeeni halvamiseks laveerivad aga seaduslikkuse piirimail. Nii ei olegi võimalik internetis proteste korraldada.

“Ärme ütleme neile, et neil on õigus!”

Aga valitsused, kes ometi on valitud inimeste poolt ja inimeste jaoks, peaks ju oma kodanikke kuulama, mitte piirama. “Aga kui kodanikud tulevad kodust välja ja ütlevad, et riigi organisatsioonid ei ole enam legitiimsed, siis tuleb neile ju öelda, et olge tasa, enne kui teised ka aru saavad, et me ei ole legitiimsed,” ironiseerib Kaber.

Kari Käsper ütleb, et üks põhjus, miks kodanikuruumi piiratakse, on valitsuste soov kontrollida ja mõjutada kodaniku- ühendusi, et nad ei saaks tegeleda ebamugavate teemadega. “Riigivõimu on juba sisse kodeeritud soov seda võimu hoida, eriti ebademokraatlikes riigivormides. Näiteks kui riigil läheb majanduslikult väga hästi, pole ju tarvis häälekaid kodanikuühendusi, kes tehtud otsuste sotsiaalset või muud mõju vaidlustama hakkavad – ilma nendeta on riigi tegutsemisvabadus suurem,” räägib Käsper.

Mari-Helene Kaber meenutab kiiresti laiali aetud meeleavaldusi IMFi tippkohtumistel, kus jäeti mulje, et hullud aktivistid plakatitega ei muuda midagi, kuid hiljem imbus välja info, et nii mõnigi kohtumine jäeti ära hirmust kodanike tänavale tulemise ees. Seda aga aktivistidele ei öeldud, sest see andnuks neile teada, et muudavad ikka küll. “Tundsin seda “mida-nad-veelvõivad-teha” hirmu ka “Aitab valelikust poliitikast” meeleavaldustel. Üks taltsutamise võimalus on seadused, teine on jätta mulje, et te ei mõjuta midagi,” räägib Kaber.

Oluline on seegi, et poliitikud tegutsevad teistel motiividel kui kodanikud. “Vaba- ühendused ei mõtle reitingule, me lähtume uuringutest ja faktidest,” ütleb Kari Käsper vahe välja. Jah, ta tahab sellega öelda, et poliitikud ei lähtu tihtipeale uuringutestfaktidest. Ta lausa väidab, et Eestis on olnud juhtumeid, kus ametnikel tuleb poliitikute otsustele tagantjärele “sobivad” uuringud juurde leida. Reitingupõhine poliitika toob kaasa ka selle, et isegi kui vabakonnast või opositsioonist tulnud idee on hea, ei taheta seda kuulda võtta, sest see lihtsalt tuli valest allikast, kellele ei saa plusspunkte anda.

Kaber sõnastab järsemalt: “Kodanikuna tunnetan, et poliitik saab ise ka aru, et riik on ammu lõpetanud tegutsemise inimeste heaolu nimel ja nüüd on riik riigi pärast, aga keegi ei saa aru, mille või kelle jaoks seda tehakse ja mis see suur idee meil on.” Ning selles Potjomkini külas osaleb kohati ka formaalne kodanikuühiskond oma sõltuvusega valitsuse rahast, kus oma rahastajat isegi õigustatult kritiseerima ei tõtata. Natuke muudavad poliitikaid, aga koos töötades jõustavad taandarendavat süsteemi. Kaberi sõnul on selle üleilmsetel aktivistide kogunemistel välja öelnud mitteformaalsete võrgustike ja liikumiste eestvedajad.

Käsper usub, et riik tahab oma kodanikke ikka kuulata ka, mitte ainult ignoreerida või vaikima sundida, kuid ta eelistab neid kuulata endale sobival ajal ning sobivas vormis, kohas ja mahus. “Küsimus on, kes seda kaasarääkimise protsessi juhib. Ei saa ju oodata, et riik peab tegema kõike nii, nagu ülesköetud rahvamassid käsivad, valitsejad on ju saanud otsustamiseks valimistel mandaadi. Aga kuidas tagada ikkagi kaasamine, on raske, tasakaalu küsimus,” räägib Käsper.

“Mis värvi sukkpüksid, mu suhkrutükike?”

Tegelikult on vähemalt Eestis ju kord nii seatud, et kaasamine on kohustuslik. Sellest sündinud “linnukese pärast kaasamine” on aga tuttav paljudele. Käsper ütleb, et sisulist kaasamist on vähe seetõttu, et riik ei esinda ühiskonna mitmekesisust. Tema sõnul oleks kaasamisel hoopis teine nägu ja õiged huvigrupid leitaks paremini üles ja nendega ühine keel, kui ametnikkonnas ja parlamendis oleks pool naisi, veerand venelasi, kümnendik puudega inimesi jne. “Reaalset kasu kaasamisest tunnetab see riik, kes esindab ka ise eri ühiskonnagruppe,” kinnitab Kari Käsper.

Linnukese-kaasamise kõrval on Eestis ka asenduskaasamine, kus rahvale antakse kaasa rääkimiseks võimalus küll, aga mitte kuigi olulistes asjades. Sel kevadel käis maakondades tuuril Riigikantselei juures töötav Eesti sajanda sünnipäeva korraldustoimkond, et kuulata ära kõikide kohalike sädeinimeste ideed, kuidas sünnipäeva pidada. Sellisel tasemel kaasamist näeb me väikeriigis harva, ehkki kodanike juurde maakondadessegi sõitmine ei ole siin kuigi ajamahukas ettevõtmine.

Vahel siiski, kodanikuühiskonna arengukavas rääkis kaasa üle 300 inimese – seda küll ametnikke hulka arvestades. Miskipärast aga ei läinud seletavale ega küsivale tuurile tööhõivereform ega dilemma, kas tõsta alkoholi- või kütuseaktsiisi – konkreetselt selle küsimusega mindi isegi parlamendist mööda, kodanikuühiskonnast rääkimata. Ja no tegelikult anti ka sädeinimestele aega oma Eesti sünnipäeva ideede väljaütlemiseks täpselt sada sekundit, ei enam.

See on natuke sedamoodi, kuidas lasteaialast tema elu olulistesse küsimustesse kaasatakse. Hea lapsevanem ju laseb lapsel ka midagi otsustada, aga ega siis kolmesele saa tähtsaid asju usaldada. Kui vanemlik instants otsustab, mida süüa, kui palju multikaid tohib vaadata, mis kell voodisse minna ja millisesse lasteaeda laps läheb, siis pärija valida jääb, mis värvi sukkpükstega lasteaeda minna ning millise mänguasja (aga ainult ühe) võib kaasa võtta (aga ainult mänguasjapäeval). Aga ainult sel juhul, kui ta kähku teeb, “sest tegelikult on meil kiire ja pole aega otsida, võta juba ühed ära ja lähme”.

Nii on ka kodanikuruumiga: Käsper sõnastab, et seda antakse kodanike kätte jaopärast ja kindlate piiridega: mängige teie siin. Teistel aegadel ja teistes kohtades kui ette antud parem ärge mängige. Arusaadavalt ei tunne aktiivsed kodanikud, et peaksid piirduma vaid sukkpükste valikuga, ning tahavad rohkem, sest tunnevad, et nende ideed on head ja toimivad. Kui keegi neid kuulaks. Kari Käsper räägib siin aga ootamatu kogemuse Malaisiast, kus kodanikuruumiga väga ei priisata ning valitsuse kritiseerimine hästi ei lõpe, kuid kui riik koostas uut majandusplaani, kuulati mõne aasta jooksul kohalikel ringkäikudel ära 11 000 kaasarääkija arvamus. “Riigijuhtimisevabadus on neil seega täitsa olemas, hoolimata sõnavabaduse nappusest. Meil on justkui vastupidi – sõnavabadus on, kuid olulistes asjades kaasarääkimist ei võeta kuulda. Tasakaal on seal kusagil vahepeal,” sõnab Käsper.

Ta vaatab Malaisia näidet ja mõtiskleb, et võibolla ei ole meie, lääne vaade kodanikuühiskonnale ainuõige. “Võibolla kodanikuruum ühes mõttes kahaneb, samal ajal teises suunas kasvades? Eestis justkui on vabakonnal vabadus teha ja rääkida, mida tahad, kuid kas see toob kaasa kodaniku- ühiskonna arengu, pole ma küll kindel,” arutleb Käsper.

Võtame oma ruumi tagasi

Kari Käsper ütleb, et sõltumatuse ja hääle saab kodanikuühiskond tagasi, kui on rahaliselt valitsustest sõltumatu. Näiteks toob ta suured rahvusvahelised riikide- ülesed organisatsioonid, kes ei sõltu ühegi riigi rahastusest. Neil on ka rohkem võimalusi poliitikaid muuta.

Rahastust peab Käsper ka Eesti vaba- ühenduste suurimaks probleemiks ja riigi võimaluseks kodanikuruumi ahendada. “See ruum oli väga avar, kui meil olid helded välisrahastusprogrammid,” tõdeb ta ja lisab, et seesama helde välisrahastus muutis organisatsioonid aga mugavateks ja välisdoonoritest sõltuvateks. Nüüd, kui siin tugeva kodanikuühiskonna ülesehitamiseks mõeldud rahastusprogrammid lõppevad, ei oska ühendused endale mujalt ressursse hankida. Lisaks tõmbab riik rahastust koomale.

“Riik ei taha rahastada huvikaitset, ei taha tekitada stabiilset kriitilist oponeerivat võimekat sõltumatut kodanikuühiskonda,” väidab Käsper. “Projektipõhiselt saab ta ühendusi mõjutada, näiteks kui keegi on ebamugav, siis järgmine kord ei saa projektiraha või ei korraldatagi konkurssi,” selgitab ta.

Kui globaalseid mustreid kõrvutada, siis ühest küljest hoiavad luureorganisatsioonid kodanikuühendustel silma peal, et nad valitsustele kanna peale ei astuks, kuid teisalt ei peeta neid piisavalt võimekaks, et neile midagi tähtsat teha anda. Kõlab sedamoodi, nagu peetakse neid tugevaks ja mõjusaks küll, kuid seda ei taheta neile öelda.

Kuid kust siis raha tuleb, kui välismaalt ei tule ja riik ka ei taha hästi anda? Annetajatelt, on lihtne vastus – võimalikult paljudelt annetajatelt. Muidugi on hea ka omatulu teenimine, kuid igas valdkonnas ei ole see nii lihtne ning viib ressursid ja fookuse põhitegevusest kõrvale.

Käsper usub, et Eestis on piisavalt inimesi, kellel oleks rahaliselt võimalik annetada, kuid seda ei tehta vabakonna nõrga maine pärast. Kui annetatakse, siis kampaania korras ja massiliselt samadele organisatsioonidele, näitavad uuringud. “Inimestel on seesama nägemus, mida riik oma suhtumisega toidab – et vabaühendused on üks kasutu projektirahadest elav muidusööjate kamp. Aga kui keegi ei anneta, siis ei saa me ju ka projektipõhisusest lahti,” seletab Käsper.

Näitena võimekast annetuste kogujast toob ta kuulsa SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kuid seab kohe küsimärgi alla meetodid – kas hirmutamine ikka on hea näide tugevast kodanikuühiskonnast? “Ideaalis peaks kodanikuühiskond kõnelema vähemuse eest, kuid meil kõneleb kõige häälekamalt enamuse kaitsja,” toob Kari Käsper välja veel ühe paradoksi. Kui meetodid kahe silma vahele jätta, siis tõdeb ta, et selliseid vabaühendusi võiks meil olla iga huvigrupi eest seismas – häälekaid, rahastatuid, sõltumatuid.

Inimesi aga hoiab tagasi soovimatus vastanduda, nii kõlavad näiteks pagulasteemaski valjult enamuse vastu- ja vaikselt vähemuse poolthääled. Domineeriv pool on kaaperdanud nii võimu kui ka kodanikuühiskonna, et neid ei saaks kasutada tema vastu, sõnastab Käsper. Ning mõistagi nõuab lisakuraasi öelda massidest erinev arvamus välja väikeriigis, kus kõik on kõigi naabrid, abikaasad või tööandjad.

Retsept, kuidas neist nõiaringidest välja saada, kõlab Käsperi suust väga lihtsalt: tuleb muuta mõtteviisi, nii kodanike kui ka valitsuste poolel. “Kodanikuühiskond pole riigi vaenlane, kes iga hinna eest tahab halba, vaid ta väljendab huvigruppide huve ja valvab demokraatlikku korda, talle tuleb selleks anda võimalus, mitte teda alla suruda.”

Mari-Helene Kaber aga usub, et asi pole rahas, vaid süsteem ise on vildakas. “Obama läks ka maailma muutma, aga bürokraatia oli seinana püsti ees. Kui riik läheb nii suureks, et ei suuda end ise hallata, ei saagi asju muuta,” toob ta näite. Kuid kui küla veevärgiga on probleem, siis seda ei lahendata kui parteilane lähtuvalt valimisplatvormist, seal on vaja raha, labidaid ja töömehi.

“Mida väiksem kogukond, seda vähem ideoloogia mõjutab. Niisiis, lahendus on alternatiivne süsteem – kodanikkond hakkab ise võtma rohkem vastutust ja otsustama, külades toimib otsedemokraatia ja keskvõimust distantseerumine,” ütleb Kaber. Ja jõudsimegi riigireformini.

• Artikkel
• Riik