Kui kestlikult meil läheb? Eesmärk number 16. Rahu, õiglus ja tugevad institutsioonid
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ÜRO seatud 17 kestliku arengu eesmärki on suured ja laiad, sisaldades kokku pea paarsada alaeesmärki. Saamaks ülevaadet, mis nende valdkondade sees toimub, palus Andrei Liimets ekspertidel vabakonnast ja mujalt kirjutada, milline pilt Eestis ja Eesti perspektiivist paistab ning kuidas eesmärgid aastaks 2030 päriselt täidetud saada võiks. Õiglaste ühiskondade arendamisest kirjutas Aive Pevkur Korruptsioonivabast Eestist.
ÜRO seitsmeteistkümnest maailmamuutvast eesmärgist on kõigi ligipääs õiglusele ning tõhusate, kaasavate ja vastutustundlike organisatsioonide loomine järjekorras alles kuuetestkümnes, kuid kindlasti ei väljenda see eesmärgi tähtsust. Kui inimestel puudub lootus õiglasele kohtlemisele riigi poolt ning kui kodanike soove ja seisukohti ei arvestata, on kestlikkuse saavutamine keeruline. Võrdne ligipääs haridusele või tervishoiule, ebavõrdsuse vähenemine või mitmekülgse ettevõtluse edendamine ei ole võimalik, kui tingimuste seadmine sõltub raha või tutvuste kaudu ligipääsust avalikule võimule. Seetõttu oli viimasel Transparency Internationali aastakonverentsil Berliinis jätkusuutlik areng üks fookusteemasid.
Võrreldes paljude ajalooliste saatusekaaslastega on Eesti suutnud korruptiivse Ida-Euroopa kuvandist priiks saada. Väikeühiskonnas on sidusus suurem. Suurem on ka võimalus, et väärtegudest ollakse teadlik. Seda olulisem on, et õiglane kohtlemine, korruptsiooni ennetamine ja kaasav haldamine oleks kõigi, mitte ainult üksikute institutsioonide asi. Märkamine, sekkumine ning hoolimine avaliku teenuse kvaliteedist ja läbipaistvusest peaksid olema vabaühenduste tegutsemise normiks. Sellega seoses tahaksin kõnelda mõnest aspektist, mis puudutavad vabaühenduste võimalusi õiglase ja sidusa ühiskonna edendamisel.
Vabaühenduste roll peaks olema eri gruppide huvikaitse ühiskonnas vastukaaluks riigisektorile, kelle eesmärk on avaliku hüve teenimine. Kui aga vabaühendus luuakse selleks, et saada riigilt või omavalitsuselt rahalist toetust või on üks ja sama inimene nii toetuse andja kui ka saaja rollis, siis kelle huve esindab sel juhul riik või omavalitsus? Tänu väikestele kogukondadele võib tunduda, et läbipaistvus on tagatud, kõik ju teavad seoseid inimeste vahel. Kuid kui avaliku rahaga toimetatakse nagu erarahaga ning keegi ei sekku, siis ei ole see ei õiglane ega aus.
Küsimus ei ole selles, et inimesed, kes täidavad avaliku võimu ametikohti, ei tohiks olla mõne vabaühenduse liikmed. Küsimus on rollide lahususes ning erapoolikuse vältimises. Avalikus rollis peaks eelkõige tegutsema avalikes huvides. Vabaühenduste eesmärk on alati huvigrupipõhine.
Sellega seostub järgmine küsimus: kelle asi on korruptsiooni ennetamine ühiskonnas? Mis peaks muutuma aastaks 2030, et Eesti ja maailm oleks parem paik elamiseks? Olen seda meelt, et korruptsioon teeb inimeste elu halvemaks. Maailma praktika kinnitab, et kõrgema korruptsioonitasemega riikides on elatustase oluliselt madalam. Ka õnnelikkuse tase on madalam. Kui mõned saavad teistest parema ligipääsu avalikele ressurssidele, ei tee see lõpuks kedagi õnnelikumaks. Kui inimesed tunnevad, et neid on õiglaselt koheldud ja nende põhivajadused saavad rahuldatud sõltumata nende rikkusest või positsioonist, on ühiskond solidaarsem ja sidusam.
Ühest küljest tegelevad vabaühendused huvikaitsega, teisalt ei pea nad sageli korruptsiooni või huvide konflikti vältimist enda asjaks. On juhtumeid, kus oma grupi huvides ollakse valmis kasutama ebaausaid või korruptiivsed teid. Kas see teeb huvigrupi elu pikemas perspektiivis paremaks?
Praegu on korruptsiooni ennetamine saanud vältimatuks osaks sellest, kuidas eeldame riigi ja kohaliku omavalitsuse institutsioone tegutsevat. Järjest enam on märke sellest, et ka ärisektor on mõistnud ausa ärikeskkonna positiivset mõju jätkusuutlikkusele. Vabaühendused, kelle puhul eeldaks, et läbipaistvus ja ausus on kootud nende DNA-sse, ootavad veel äratamist. Kodanikuühendused ühendavad aktiivsemaid ja tundlikuma sotsiaalse närviga kodanikke. Kui nemad ei näita eeskuju, astudes ebaausa või läbipaistmatu mängu vastu, siis kuidas saame loota, et ülejäänud ühiskond sel teemal aktiivsust ilmutaks?
