Kuidas läheb, Kiusamisvaba Kool
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kiusuennetusest räägib lahkuv tegevjuht TRIIN TOOMESAAR.
Miks ja kuidas organisatsioon loodi?
Uuringute põhjal kannatab umbes 20% ehk iga viies kooliõpilane õppeaasta jooksul kiusamist ehk kaaslastepoolset korduvat ja tahtlikku kahjustamist, mille eest tal on end raske kaitsta. Selle näitajaga ollakse kahjuks eri edetabelite tipus: probleem on tõsine. Et lahendusviise kaaluda ja õigeim välja valida, said kokku sotsiaalsed ettevõtjad Kristi Liiva ja Rasmus Rask, kampa kutsuti Heateo Sihtasutus, samuti Kristiina Treial ja paljud teised tänaseni võrgustikku kuuluvad head inimesed. Kaaluti ka seda, milline juriidiline keha luua, mida rahvusvaheliselt tasandilt õppida – ning sündis SA Kiusamisvaba Kool missiooniga muuta Eesti koolid kiusamisvabaks just teadus- ja tõenduspõhist KiVa programmi levitades.
Kuidas teil läheb? Milline on hetkeseis teie valdkonnas?
Oleme oma ligi kaheksa tegutsemisaasta jooksul väga palju kasvanud. Kui 2013/2014. õppeaastal ehk KiVa pilootaastal kasutas programmi 20 kooli, siis selleks sügiseks on meie võrgustikus üle 100 KiVa-kooli ja -õppekoha. See on eeldanud ka tiimi kasvu.
Enda ja KiVa-koolide tööd saame hinnata tulemuslikuks ja mõjusaks: KiVa-koolides on kiusamise ohvrite osakaal olnud järjepidevas languses ning pikaajaliste rakendajate puhul võime öelda, et ohvrite osakaal jääb umbes 14% ligi. Sealjuures näitas koroonakevade järel läbiviidud õpilasküsitlus, et KiVa programmi kasutavates koolides on võimalik ka küberkiusamist edukalt ennetada ja vähendada, samas kui programmi mittekasutanud koolides küberkiusamise kogemine kasvas, nagu prognoosisid ka eksperdid.
Hetkeseis on selline, et koolide huvi just teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetuse järele aina suureneb. Tuntakse huvi jätkusuutliku ja süsteemse lähenemise vastu, selmet niisama suvaliselt rapsida. Kui meil ressursse vabamalt käes oleks, suudaksime ka koolide nõudlusele paremini vastata.
Teisalt on hetkeseis selline, et avalikkuses sõna saavad täiskasvanud ei näita lastele ja noortele sellist eeskuju, nagu vaja oleks, mistõttu oleme lähiaastate suhtes natuke murelikud. Teiste riikide kogemuste põhjal on põhjust prognoosida, et kiusamine teatud tunnuste või teemade alusel võib hakata sagenema.
Kuidas organisatsiooni eesmärke ellu viiakse? Milliseid ressursse selleks vaja on?
Eelkõige oleme keskendunud sellele, et KiVa tööriistakomplekt ja -süsteem, mis kõige tõhusamalt toimib, jõuaks Eesti koolideni ning leiaks siis järjepidevat rakendamist. Igal õppeaastal alustab ports koole KiVa kasutamiseks valmistumist, läbib nii-öelda muutuse juhtimise koolituse, baaskoolituse KiVa programmi rakendamiseks, mõõdab kiusamise kogemise algtaset oma koolis, saab vajalikud materjalid käsiraamatutest lapsevanemate miniõpikuteni ja nii edasi. Et programmi põhimõtted koolis käivituksid, toetab koole ka mentor, kes käib külas, nõustab, vastab küsimustele. Toetame juba rakendavaid koole ka pidevate täienduskoolitustega suvel ja talvel, kogemusgruppidega õppeaasta vältel, virtuaalse ajakirjaga KiVa Hääl, kvaliteedimärgiste ja -raportitega.
Selleks kõigeks on vaja motiveeritud ja inspireerivaid inimesi, aega ja kannatlikkust, ning kuigi oleme kohanud ka enda teel suhtumist, et üks õige vabaühendus peaks elama ja toimetama õhust ja armastusest ja ainult annetustest, siis loomulikult raha ka.
Kellele ja millist kasu teist on? Kuidas seda kasu mõõdate?
Nagu ennist mainisin, siis KiVa-koolides on kiusamise ohvrite osakaal vähenenud järjepidevalt ning märkimisväärselt – kusjuures kõige suurem hüpe toimub pärast esimest rakendamisaastat, ent pärast seda tuleb järjepidevaks vähendamiseks tööd ikkagi jätkata, sest ka uuringud viitavad, et kui süsteemne kiusuennetus lõpetada, jõutakse paari aastaga samale kurvale tasemele, kust ennist alustati.
Meie põhiline mõjumõõdik on igakevadine õpilasküsitlus, millele on oodatud vastama kõikide KiVa-koolide kõik 1.-9. klasside õpilased, kusjuures küsimusi noorematele õpilastele on vähem, vanematele nõks rohkem, sealhulgas küberkiusamise või näiteks seksuaalse kiusamise kohta. Küsime kaks korda aastas tagasisidet ka õpetajatelt: jaanuaris teeme väikse vahekaardistuse, et mõista, millist tuge veel sel õppeaastal pakkuda, ning mais-juunis õppeaasta kokkuvõtteid, mille alusel koolile ka järgmise õppeaasta alguses raporti väljastame, vajadusel soovitustega, mida uuel õppeaastal täiendavalt silmas pidada.
Kuna KiVa programm on kasutusel enam kui 20 riigis, tehakse väga palju erinevaid uuringuid, mis aitavad süsteemse kiusuennetuse kasu mõõta ja mõista. Näiteks on Hollandis läbi viidud kulu-tulususe uuringu põhjal võimalik öelda, et iga KiVa programmi investeeritud euro toob kiusamise all kannatanud õpilaste tulevases palgatulus ühiskonnale tagasi vähemalt neli eurot. Ent see pole sugugi ainus KiVa-uuring või kiusamise kulu-tulusust mõõtev uuring, mis järeldab, et kiusamise ennetamine on kasulik kõigile pooltele ja ühiskonnale laiemalt.
Kas ja kuidas olete koostöös jõudnud paremate tulemusteni, kui oleksite üksi toimetades jõudnud?
Oh, kindlasti kehtib meie töös see, et kui tahad minna kiiresti, mine üksi, aga kui tahad jõuda kaugele, tuleb minna koos. Näiteks kiusamisvaba haridustee kontseptsioon, mis küll juba 2020. aastal lõpeb ja kehtivuse kaotab, sündis just eri poolte koostöös, olles esimene kiusamisvastase poliitika dokument Eestis.
Iga annetaja toetus on väga oluline. Oleme välja arvutanud, et ühe õpilase kaasamine KiVa programmi tähendab umbes kümmet eurot – ning ühe keskmise Eesti kooli kaasamine seega umbes 2000–3000 eurot. Annetajad panustavad sellesse missiooni hea meelega – ning iga annetus, olgu 1 euro või rohkem, mõjub ka moraalse toena. „Minu jaoks on teie töö oluline! Aitäh ja jätkake samas vaimus!“
Kiusamise ennetamine ja vähendamine koolides on samuti meeskonnatöö. See ongi üks KiVa programmi motosid: erinevates programmi osades saab igaüks panustada – ja peabki panustama. Õpilastes peaks näiteks tekkima arusaam, et igaühe reageerimine ja sekkumine on väga oluline. Klassijuhatajatel on oma roll, et aidata õpilastel selle arusaamani jõuda. Lapsevanemate teadlikkus peaks kasvama ning selleks peaks kool jagama olulist infot, selgitama, mida kiusamise all mõistetakse, kuidas koolis sekkutakse, milline on õpilasküsitluse tulemus ja nii edasi. Ka on lapsevanematele digitaalne miniõpik, kust lugeda võimalustest kodus oma last toetada, ükskõik millises rollis ta parasjagu on. Oluline on kõigi panus koolijuhist sööklatöötajani ning õpilasest vanavanemateni välja.
Mis on olnud suurim õnnestumine ja kuidas selleni jõudsite?
Uhkeim tunne on ikka õpilasküsitluse tulemustele mõeldes: et KiVa programmi rakendamine on aidanud koolides kiusamise all kannatamist järjepidevalt vähendada, et sellel tööl, mida koolid teevad ja mille tegemist meie oma tiimiga toetame ja utsitame, on päriselt mõju inimeste eludele. Neid tulpasid vaadates ja võrreldes, raportit toimetades ja lugemiseks välja riputades on igal aastal uhke tunne ja hea meel!
Selle tulemuseni jõuab järjepidevalt pingutades, kannatlikult katsetades, kooliperesid toetades ja motiveerides, lahendusi otsides. On koole, õpetajaid, koolijuhte, kes tahaksid märksa kiiremat tulemust või kes tüdinevad paari raskema väljakutse järel. Kutsutakse kord aastas keegi lastele esinema, lootes, et see lahendab kõik. Või kui mõned KiVa elemendid jäetakse kasutamata ja programm ei ole nii tulemuslik, tekib eksitav tunne, et KiVast pole kasu.
Milline on olnud suurim õppetund ja miks?
Ma ei tea, kas see on suurim õppetund või lihtsalt üks pidev õppetund: olukorras, kus ressursid on kogu tiimil piiratud, nende hulgas nii aeg, raha kui ka inimesed, on vaja langetada väga palju raskeid valikuid, mida ja miks üldse edasi teha. Ma arvan, et olen juhina saanud küll meeletu kogemuse ja õpin iga päev, kuidas ja miks öelda “ei” koostööettepanekutele, esinemistele, arendustele ja ägedatele ideedele. Sisemine “ohoo!” kutsuks kaasa tegema küll, aga kalender ja strateegilised prioriteedid ütlevad „võib-olla teine kord!“.
Milliseid eetikaküsimusi ja väärtuskonflikte olete pidanud oma töös lahendama? Kuidas seda teinud olete?
Ma arvan, et meie igapäev hõlmabki väga palju väärtuskonflikte. Üks meie tiimis kokku lepitud väärtus on näiteks teadus- ja tõenduspõhisus: otsused võiksid olla argumenteeritud, tegevused mõjusad. Kõige lihtsam argine näide on vajadus vastata KiVa programmi mittekasutavale kooliperele, kes kutsub meid lastele esinema ja kiusamisest rääkima. Uuringute põhjal on sellisest esinemisest ajutine ja vähene kasu ning suurem ja püsivam kasu tekib siis, kui teemadest räägib koolipere ise, sealhulgas regulaarselt näiteks KiVa programmi toel. Sellises olukorras tuleb end kokku võtta, valmistada kirjutanud või helistanud õpetajale või lapsevanemale julgesti pettumus, esinemisest viisakalt keelduda, seda põhjendada ja pakkuda teisi lahendusi.
Hiljuti arutasime nõukoguga teemat, kas ja kuidas saame aidata ennetada potentsiaalset kiusamise ohvrite kasvu, mis võib nõndanimetatud abielureferendumiga kaasa tulla ja meie lapsi-noori, nende käitumisvalikuid, vaimset ja füüsilist kooliturvalisust pikka aega mõjutada. Arutasime, kas arvamusartiklist oleks abi. Oleme võtnud vastutuse käituda ka praegu vastavalt enda väärtustele, mida kooliperedele õpetame: kui näed kiusamist, tuleb ühel või teisel viisil sekkuda ning vähemasti anda kannatajale märku, et ta ei ole üksi.
Sõnastasime tiimiga 2018. aastal viis väärtust, milles oma igapäevas aina enam lähtuda püüame: julge areng, järjepidev pühendumine, teadus- ja tõenduspõhisus, heaolu ja rõõm ning tundetaiplik suhtlus. Teeme regulaarselt tööd, et mõtestada, mida need väärtused meie tegevustes võiks tähendada, kuidas aru saame, et neid kanname. Näiteks lihvime parasjagu väärtuste arengumaatriksit, mille põhjal igaüks saab end analüüsida, kas ta on ühe või teise väärtuse puhul alles alustav, arenev, hea või edasijõudnud.
Mida tahaksite teistmoodi teha? Kellest või millest võiks selle saavutamisel kõige enam kasu olla?
Üks unistus on näiteks sõnastatud riiklik kiusuennetuspoliitika ja koolide senisest märksa teadlikum valik, miks üht või teist tegevust vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamisel tehakse, miks üht või teist tööriista, programmi või muud algatust kasutatakse. Selleks vajame muu hulgas poliitikute ja ametnike tuge ja teadlikkust nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil kiusamise teadus- ja tõenduspõhisest ennetamisest.
Teine unistus on jõuda järgmise 5–10 aastaga vähemalt 50%, aga miks mitte lausa 90%-ni Eesti koolidest. Selleni eesmärgini jõudmisel oleks abi muu hulgas eelmainitud riiklikust kiusuennetuspoliitikast ning sellega loodetavasti seostuvast teadlikumast ja jätkusuutlikumast rahastamisest, mis omakorda annaks võimaluse teha senisest pikaajalisemaid ja julgemaid plaane.
