Kuidas läheb, Naiste Tugi- ja Teabekeskus
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Uuenenud liikmeankeedil andis perevägivallavastasest võitlusest aru juhatuse liige PILLE TSOPP-PAGAN.
Miks ja kuidas ühing loodi?
Naiste Tugi- ja Teabekeskuse asutasid MTÜ Naiste Varjupaigana 2002. aastal kolm naist, kes Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu telefonidele vastates nägid, et on tõsine vajadus naistevastase vägivalla ohvrite spetsialiseeritud abi järele. Tegemist oli esimese naiste varjupaigaga Eestis, kus oli selge arusaamine, mis on vägivald, mis peredes toimub ja miks ei ole võimalik selle vägivallavormi puhul reageerida nagu tavalise tänavakakluse korral.
Töö algus oli konarlik, aga väga entusiastlik. Esimesed aastad töötasid Sirje Otstavel ja Reet Hiiemäe vabatahtlikuna. Tartu linn andis kasutada ruumid, mille remondiks said naised abi Saksamaal asuvast ühingust. Esimese projekti kirjutasid ja rahastuse said nad 2004. aastal. Sealt edasi arenes tegevus rahvusvaheliste ja riigisiseste projektide najal ja lõpuks hakati nende tööd ka tasustama.
Kuidas teil läheb? Milline on hetkeseis teie valdkonnas?
Perevägivalla kajastamine on viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Eriti aktiivselt on poliitikud hakanud tähelepanu pöörama peale seda, kui president Kersti Kaljulaid deklareeris selle ühena oma prioriteetidest. Areng on muidugi olnud pidev ja Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna töötajate pühendunud pingutused ning kõigi Eestis töötavate naiste tugikeskuste ühine aktiivne surve on valdkonnale väga palju kasu toonud. 2019. aastal eraldati riigieelarvest naiste tugikeskuste töö tegemiseks ajaloo suurim summa. Sellega on lõpuks võimalik katta vägivallaohvritest naiste ja laste abistamine esmatasandil – kriisinõustamine, sotsiaalne tugi ja vajadusel majutus on kaetud.
Ometi pole see piisav ning ülejäänud summa peavad tugikeskused juurde otsima, meie puhul katame kahe psühhoterapeudi, kahe juristi ja kliinilise lastepsühholoogi töötasud. Kasutatakse kõiki võimalikke rahastuse leidmise viise – eraannetajate otsimine, projektide kirjutamine, enda vabatahtlik töö, tegevused-teenused müügiks.
Tihti peetakse meie tehtavat tööd mõttetuks, sellele kuluvat aega ja raha paljuks ning vaieldakse selle “paremini“ kasutamise üle. Tegelikkus on, et kui me neid naisi ja lapsi õigel hetkel ei aita, läheb see ühiskonna jaoks kokkuvõttes kallimaks kui kohene reageerimine. Suurbritannias on välja arvutatud, et iga nael, mis naiste tugikeskuste tööle aastas kulutatakse, hoiab ühiskonna jaoks kokku 6–8 naela.
Mis peaaegu täiesti puudub, on koordineeritud ja pidev teavitustegevus. See on sarnaselt teiste sotsiaalteemadega (näiteks “Ära mine purjuspäi ujuma“) riigi jaoks oluline töö, mis senini tegemata. Vägivalla vähendamise strateegia 2015–2020 dokument näeb ette iga-aastast teavituskampaaniat, kuid raha selleks paraku eraldatud ei ole.
Kuidas ühingu eesmärke ellu viiakse? Milliseid ressursse selleks vaja on?
Meie organisatsiooni visioon on vägivallavaba ja turvaline ühiskond kõigi liikmete jaoks. See on väga ambitsioonikas soov, aga vähemat ei ole võimalik tahta. Seega töötame aktiivselt oma tiimiga selle nimel, et sammhaaval sinnamaani jõuda. Üksi ei ole seda võimalik teha, mistõttu oleme oma koostööpartnerite ringi hoidnud ja laiendanud. Oleme teinud teavitustööd võimalike toetajate ja tulevaste partnerite juures, et vägivalla vastu seisev jõud suureneks. Nii oleme saanud endale liitlasi ka varem täiesti eemale hoidnute seas, nagu mehed jõustruktuuride esindajatena.
Meie fookuses on ka koolide personal. Noortega on võimalik seda teemat arutada ja nende mõttemaailma muuta lihtsamalt kui vanema põlvkonna puhul. Nemad on ka varsti ühiskondliku arvamuse kujundajad, mis tähendab, et nendeni jõudmine on väga oluline. Oleme teinud esimesed koostöösammud koolide gümnaasiumiklassides ning loodame sellega jätkata. Meie partnerid seksuaaltervise kliinikutest töötavad samuti noortega.
Kellele ja millist kasu teist on? Kuidas seda kasu mõõdate?
Meie inimeste töö päästab elusid. Seda mitte kujundlikult, vaid reaalselt. Meie terapeutidele on tuldud aastaid hiljem tänaval või mõnel koolitusel ütlema, et “kui ma poleks toona teie juurde jõudnud, oleksin surnud“. Uue elu saanud naiste ja vahel ka laste tänu on meie jaoks suurim tasu. Loomulikult mõõdame ka aasta jooksul aidatute arvu, tehtud nõustamis- ja teraapiatunde, edukaid kohtuprotsesse, meieni jõudnud kontaktide arvu võrreldes eelnevate perioodidega.
Kas ja kuidas olete koostöös jõudnud paremate tulemusteni, kui oleksite üksi toimetades jõudnud?
Alates 2017. aastast, kui meie keskuste tegevuse üle valvab ja neid rahastab Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond, on valdkond teinud läbi väga suure arengu. Selle osakonna entusiasm koos meie tugikeskuste teadmiste ja kaasabiga on aidanud kaasa päris suurele muutusele. Koostöös oleme saanud tuua Eestisse ja juurutada paremaid praktikaid vägivalla vähendamisel ja ohvrite abistamisel. Koos teeme teavitustööd riigiametites, mille osakondade tööd on vaja muuta ohvrisõbralikumaks. Samuti on nende toel muutunud paremaks ka teiste piirkondade vägivallaohvrite abistamine. Mitte igas piirkonnas pole abistamise kvaliteet olnud hea.
Meie hea partner Pärnu Naiste Tugikeskus on näide pidevast arengust ja positiivsest koostööst. Koos toetame ohvrisõbralikke algatusi ja seaduseelnõusid, koos anname sisendit teavitustööle ja koos või paralleelselt koolitame kogukonda meie ümber. Samas ei piirdu me ainult Eestis toimetamisega. Oleme alati vaadanud väljapoole ja otsinud, mida on teised riigid meie valdkonnas teinud, mis on edukaks osutunud, ja töötanud selle nimel, et projekti- või muidu koostöö abil see teadmine ka Eestisse tuua.
Mis on olnud suurim õnnestumine ja kuidas selleni jõudsite?
Minu jaoks on suurim edulugu Pärnus 2018. aastal ellu viidud pilootprojekt, kus kodust eemaldati vägivallatseja. Sellele eelnes viis aastat tõsist veenmistööd koos Andres Anveltiga, et sellist reageerimist Eestis üldse kasutada saaks. Minu ülesanne oli leida kõik rahvusvahelised tõestatud praktikad lähemalt (Läti) ja kaugemalt (Austria, USA). Lähenemine ei ole veel täiuslik ja vajab põhimõttelisi muudatusi just jõustruktuuride volitustes, aga algus on tehtud ja edu võimalik ette näidata.
Tõdemuseni, et see peab olema võimalus, mida vägivallaohver valida võib, jõudsime oma töökogemuse toel.
Mida tahaksite teistmoodi teha? Kellest või millest võiks selle saavutamisel kõige enam kasu olla?
Me tahame teisiti teha mitmeid asju. Selleks ei piisa meie endi jõust ja häälest, vaid vajame eelkõige ühiskonna ja kogukonna toetust. Vägivallateemast rääkimise fookus tuleb pöörata meestele, kes on vägivaldsed. Kogukond peab mõistma hukka vägivalla, mitte vaatama ohvrile otsa, et “miks sa siis ikka ise…“. Kui ühiskond on valjuhäälsem, on lihtsam muuta ametnike suhtumist.
Ja kindlasti tahan rõhutada: meil on väga palju pühendunud ametnikke, kes teevad väga vähese ressursiga ja oma ameti piire ületades väga head tööd ja suhtlevad meiega tihedalt, uurides parimaid võimalikke viise abivajajate toetamiseks. Samas on kahjuks veel ka neid, kes vaatavad meid, ohvrit, tema last, vaatavad oma ametijuhiseid ja ütlevad: “Meie oleme kõik teinud, meie teisiti midagi teha ei saa.“ Aga tegemist on inimeste eludega ja dokument ei peaks kaaluma üles inimeste ohutust.
Millistest põhimõtetest lähtute organisatsiooni juhtimisel?
Organisatsiooni suurim vara on inimesed. Minu peamine töö ongi hoolitseda, et mu inimestel oleks olemas kõik, mis nende tööks vaja on. See tähendab tööturvalisust (peamiselt majanduslikku, aga teemast tulenevalt ka füüsilist), kuulamist, toetamist ja julgustamist. Samuti jälgimist ja taastuma või puhkusele suunamist. Meie spetsialistide töö on vaimselt väga raske ja nõuab palju energiat. Lood, mida nad kuulevad, on tihti kurvad ja koledad ning abistajana nendest välja tulemine ei pruugi alati olla kerge. Minu ülesanne on märgata, kui inimene hakkab nii-öelda kinni jooksma, ja siis teda aidata.
Absoluutne demokraatia on aeganõudev ja me oleme omavahel kokku leppinud, et iga toimetamist ei hakka me üheskoos läbi arutama või vaidlema. Me oleme jaganud ära tööülesanded ja vastutuse ning endale antu ulatuses teeb igaüks meist oma parima. Kui on midagi, mida tuleb teha, aga mille kohta on kõhklused või küsimused, arutame selliseid küsimusi koos ja leiame koos lahenduse. Samamoodi on ka halbade uudiste ja juhtumistega. Kui sellised tekivad, arutame neid üheskoos ja otsustame, mida on kõige mõistlikum ette võtta. Me usaldame üksteist ja seda, et igaüks meist teeb inimeste aitamiseks parima. Ja me kõik oleme avatud – küsimused ja konstruktiivne kriitika on osa organisatsiooni kultuurist.
