Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sõnal on mõju ja jõud, selles ei kahtle keegi. Sõna paneb mõtlema, mõte paneb tegutsema, teol on mõju ning jõud.
Seda, et meie kirja pandud või välja öeldud sõnumile annab tähenduse selle lugeja, teadvustame tavaliselt alles siis, kui midagi on suhtluses viltu läinud. Kui meid pole mõistetud, kui meie sõnum on tähelepanuta jäänud või infomüras kaduma läinud, siis kiputakse süüdistama info vahendajat (“jälle see ajakirjandus ei saa mitte millesti aru”) või lugejat (“kuidas ta võis nii loll olla, et ei saa midagi aru”).
Keerulisi asju ongi raske lihtsalt seletada, pinget tekitavaid teemasid rahulikuks jäädes rääkida. Kardame, et lihtsustamise käigus kaovad keerulise probleemi olulised aspektid ja seosed, mõistame, et pingelise teemaga käivadki alati kaasas emotsioonid. Anname endale aru, et kaasamõtlemist ja tähelepanu nõudev arutelu on luksus – aega, energiat ning pingutust nõudev tegevus. Paraku ilma aruteluta pinget ei maanda, rusikas jääb taskut punnitama ning pole mõtet loota vanarahva tarkusele, sest aeg arutust ei anna, vimm jääb hinge alles. Ja liiga palju vimma on juba hinges, nii palju, et see ajab üle ääre.
Nagu juba mainitud, annab igasugusele kommunikatsioonile tähenduse lugeja, kuulaja, vaataja. Olen tudengitel neljal viimasel aastal palunud analüüsida avalike meediatekstide juures olevaid netikommentaare. Palunud struktureerida neid lugejana asjakohasteks, suvaliseks mölaks, solvanguteks, heaks huumoriks jne ning teha kokkuvõte konkreetse nädala kohta.
Vaimset tervist kahjustav tegevus on see kommentaariumi läbimine, isegi tehnilise harjutusena, tõdetakse igal aastal. Solvangute, kibestumise, valitsuse kirumise, konspiratsiooniteooriate taustal on aga tudengite sotsiaalset närvi üha rohkem puudutanud vihakõne ning sallimatuse kasv meie avalikus inforuumis. Seminariruumis on piinlik vaikus, häbitunne tõdemusest, et seda kõike on kirja pannud ning sõnadeks vorminud inimesed meie ümber ja lähedal.
Vihakõne ja sallimatuse äratundmiseks ei ole vaja keeleteadlasi, semiootikuid ega õigusorganeid – selle tunneb kohe ära iga keelt ja konteksti aduv inimene. Tunneb ära ka selle, kas eksisteerib üldse argument ning kas selle aluseks on usk millessegi või millegi teadmine. Usk, arvamus, tõde ja teadmine – rasked ja kaalukad sõnad, mis alati ning iga arutelu raamivad.
See, et inimene usub ning arvab midagi, ei tähenda veel, et ta teab ja mõistab seda. Ideaalis püüdleme muidugi selle poole, et me usuksime seda, mida me teame, ning meie teadmised põhineks parimal teaduslikul seletusel. Sellest, mida usume, kuid seletada (veel) ei suuda, tuleb endale aru anda, ning seda uskumist ka vastavalt käsitleda. Paraku hakkab silma see, et mida vähem on arutelus kasutada fakte, seda tugevam on arvamus ning usk oma arvamuse õigsusesse ja tõesusesse.
Info üleküllusega kaasnevate ohtude võimalikkuse üle hakati arutlema juba enne Internetti, umbes 50 aasta eest. Juhiti tähelepanu sellele, et liiga palju valikuid tekitab samasugust rahulolematust nagu valikute puudumine. Praegust olukorda, kus viimase kümne aasta jooksul on pidevalt kasvanud infoühiskonnas meile kättesaadava info hulk (sadu) kordi kiiremini kui meie võimekus seda infot omastada ning töödelda, on tuntud kui info ülekülluse paradoks. Mõistmiseks on vaja pigem vähem informatsiooni, kuid rohkem argumenteeritud arutelu.
Õigus oma arvamusele ei tähenda seda, et mul oleks kohustus oma arvamusele. Õigus sõnavabadusele ei anna õigust seda kuritarvitada. Oma sõna ning arvamuse jõudu tuleb osata hinnata ja seda vastutustundlikult kasutada.
Helilooja on eelkõige kuulaja. Kunstnik on esmalt vaatleja. Teadlane on kahtleja. Arvaja on alati ka vastutaja.
Artikkel juhatas sisse Hea Kodaniku ajakirja vihakõneteemalise numbri sügisel 2015.
