Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kust puudutab järgmine euroraha periood kodanikuühiskonda, mis on seekord teisiti ja kus vabaühendustel tänavu kindlasti veel osaleda tuleb, selgitas Hea Kodaniku ajakiras 2014. aasta kevadel EMSLis huvikaitsetegevusi vedav Alari Rammo. Meenutame seda lugu, sest oleme just kokkuvõtteid tegemas, kuidas vabakond euroeurodest tuge on saanud.
Pühendunud huvilised on kindlasti juba ammu läbi töötanud kodulehe www.struktuurifondid.ee/prioriteedid, kus ripub enam kui 400 lehekülge veebruaris valitsuse heakskiidu saanud tihedat teksti, tabeleid, indikaatoreid ja võõraid sõnu sellest, miks ja kuidas Eesti kulutab kuus miljardit euroraha aastatel 2014–20. Nende taustaks on kuus Euroopa tasandi määrust, mis panevad üleliiduliselt põhiasjad paika, ja täpsustuseks meie kohalik uus struktuuritoetuse seadus veel viie rakendusaktiga, mille valitsus märtsis heaks kiitis. Ehk kokku tubli paar tuhat lehekülge. Ühegi fotota.
Vähe on neid, kelle jõud ja oid sellest kõigest üle käivad, aga kümned ametnikud ja mõned vabakondlasedki on mitu aastat kõik läbi lugenud ja seisukoha kujundanud. Kõik pole aga nii hirmutav ja üldsegi veel mitte lukus, sest töö arusaadavama osaga ehk täpsemate abinõude – meetmete – kujundamise ning rakendamise plaanidega käib veel tänavu ja huvikaitsega tegelevad vabaühendused peaksid end kindlasti oma valdkonna kavadega kursis hoidma ja kaasa rääkima.
Põhilisi kodumaised dokumente on kolm. Esiteks partnerluslepe, mis vastab küsimusele “Miks?” ehk paneb paika seekordse viie fondi raamistiku meie kuues eelisvaldkonnas, analüüsib vajadusi ja toob ära lahendusteed. Teine, rakenduskava, kirjeldab täpsemalt, kuidas see käib ehk mida tehakse kolme fondi raames. Maaelule, kalandusele ja territoriaalsele koostööle on veel omad dokustaadid. Kolmandas on loetletud kokkuvõtlikult kõik meetmed koos tulemusnäitajatega.
Kuigi valitsus on formaalselt need ja sellega ka euroraha kasutamise plaanid heaks kiitnud, peavad need loodetavasti suveks viimase kooskõlastuse saama veel Euroopa Komisjonilt, aga seda, kuidas raha projektideks või reformideks saab, pannakse ajapuudusel paika juba paralleelselt.
Kuigi rahandusministeerium püüdis nende pikkade dokumentide koostamisel konsulteerida küll kõigi suuremate katus organisatsioonidega, et need omakorda järgmisi huvilisi kaasaks, ei olnud paljud toimunuga üldse rahul. Arutelusid peeti küll ja veel ning rahandusministeerium tegi, mis suutis, aga nagu kaasamisel ikka, ei arvestatud paljude ideedega ja seda, miks ei arvestatud, ei jõutud kõigile (teistele ministeeriumidelegi) teada anda. Nii pettusid mitmed asjalikud organisatsioonid kaasamises ega tundnud edaspidi ka väga huvi, kuna kõigist materjalidest oli end ikka väga raske läbi närida.
Igal juhul on praeguseks paigas laias laastus 12 prioriteeti, kus tuleks paljukorratud mantra järgi saavutada seitsme aastaga oluline arenguhüpe, selmet miljardid lihtsalt igapäevakulutusteks huugama panna. Just nii kõlab teine tagantjärele tarkus, mille kohaselt mattis Eesti 2007. aastast euroraha liialt betooni, mõtlemata korralikult, kuidas neid objekte pärast ülal peetakse või kellele neid hiigelristmikke või sama tarbega taresid lähestikku omavalitsustes ülepea vaja oli.
Muidugi ei jää taristusse raha seegi kord paigutamata, kuna nii füüsilised kui ka andmesideühendused on eeldus, et saavutada paljusid teisi eesmärke, nagu majanduskasv või tasakaalustatud areng. Sel perioodil püüab Eesti teha eurorahaga pigem vähem, aga tõhusamalt, pika mõjuga ja muidu vastutustundlikumalt. Ühe näitena on toodud lihtne võrdlus – pärast kooliremonti tuleb ka selles töötavate õpetajate taset tõsta, sest ega seinad lapsi õpeta. N-ö pehmed teemad peaks eelkõige tõstma meie konkurentsivõimet, looma väärtuslikumaid töökohti, tooma kõrvalejäänud tööle tagasi, edendama haridust ja heaolu.
Taas ei tohi ära unustada, et kõik väiksem ja suurem tehtav ka pärast euroraha lakkamist elujõuline oleks. Peetakse ju võimalikuks, et aastast 2020 saab Eesti Euroopa Liidus netomaksjaks, mis tähendab toetuste lõppemist, ent teisalt ka meie suuremat rikkust.
Mis plaanides halvasti läks?
EMSL osales euroraha kavandamises Avatud Eesti Fondi toel nagu jaksas, keskendudes eelkõige riigivalitsemise ja haldusvõimekuse teemadele, kus eesmärkideks on suutlikumad inimesed ja asutused, kvaliteetsemad avalikud teenused ja poliitika. Samuti püüdis EMSL jälgida, et vabaühendusi eesmärkide täitmisel ehk esiteks raha kasutamisel ja teiseks nende võimekuse tõstmisel partneritena ära ei unustataks. Sidet sai hoitud ka valdkondlike katusorganisatsioonidega, et jagada teavet ja kogemusi kaasamise käigust.
Paraku jäi just haldusvõimekus kõigist teemadest ehk enim omapäi, sest kui kõigil teistel on mõni strateegiline dokument eesmärkidega taustaks, siis riigivalitsemise ühtset nägemust Eestil pole. Sellele viitas kriitiliselt ka Praxis oma eelhindamise raportis (vt www.struktuurifondid.ee/hindamine). Uuendada on lubatud küll n-ö OECD raporti tegevuskava, millest avalikkus pole aga kuude kaupa Riigikantseleist kippu ega kõppu kuulnud. Nõnda võib haldusvõimekuse teemal veel ka sisulisemaid arutelusid oodata.
Kuigi mitme EMSLi ettepanekuga arvestati, oli üks suurem teema, millega me üldse rahule ei jäänud – riigi plaan partnerite võimekuse tõstmiseks. Kuigi partnerlusleppes mainitakse korduvalt, et ka partnerite võimekus ja selle tõstmine on olulised selleks, et suurte eesmärkideni jõuda, sai rakenduskava lõpuks üsna avaliku sektori poole kaldu. Otseselt rahastatakse 470 000 euroga ka uuel perioodil vaid tööturu poolte ehk tavatähenduses sotsiaalpartnerite – ametiühingute ja töö- andjate keskliidud – enesearengut.
Kõigile teistele jääb pigem peenraha koolitustel osalemiseks või nende korraldamiseks, kaasamise üldisemaks arendamiseks ja võimalus osaleda rakkerühmades ja mõjuanalüüsides. Räägin peamiselt haldussuutlikkuse suuna meetmest, mis peaks tulemusena parandama nii organisatsioonide kui inimeste tegutsemistarkust. Kokku on selleks u 12 miljonit eurot, aga suuresti keskendutakse riigi enda tegevuste edendamisele. Kuigi vaba- ühendustele lubatakse siin-seal rolli, on segane, kuivõrd vabaühenduste osalemist üldse kompenseerida kavatsetakse, ehkki nn tehniline abi oleks selleks justkui loodud. Viimast plaanib riik aga pigem enda bürokraatia tõhustamiseks.
Kus ja kuidas veel osaleda?
Nagu öeldud, jaguneb suur pilt tosinaks meetmeks, mis on üldjoontes eesmärkide ja indikaatoritena lahti kirjutatud, ent täpsem kava, kes ja kuidas ning milleks seda raha kasutada saab, on igas ministeeriumis praegu töös. Senine kogemus on tõestanud, et iga ametnik ei tule naljalt vabakonnalt nõu küsima, mida ja kuidas sihtrühmade meelest teha, kuigi on ka positiivseid näiteid. Seetõttu tuleks igal huvilisel ise ministeeriume küsimustega pommitada ja nõuda töödokumentide koostamisse kaasamist, kus seda tehtud pole. Mõeldes ikka sellele, kus “oma” teemadel euroraha toel mõni oluline muutus saavutada ja veel konkreetsemalt – mida ja mil moel täpselt teha.
Osal ministeeriumidest on partneritega head kontaktid ja suhtlus käib, mõned plaanivad korraldada kevadel ka aruteluseminare või muul moel oma plaanidest rääkida, ehk ka partneritelt arvamust kü- sida. Teistel näeb kaasamine vaid paberil hea välja, partneritega tegelikult suurt ei suhelda. Kõigega on aga igatpidi kiire ja halvimal juhul avalikustatakse osa eelnõusid alles hiliskevadel, mis tähendab, et suvel saavad nad joone alla ja ongi asi purgis, kui vabakond parasjagu päevitada otsustab. Algas ju ELi eelarveperiood ka juba 2014. aastaga, ehk tänavu peaks kõik meetmed riburada avanema.
Toetuste kasutamise käigus luuakse taas ka hulk seirekomisjone – kogu rakenduskavale ning uudsena valdkondlikke –, kuhu peaks kaasatama ka partnerid, et senisest paremini jooksvalt meetme tulemuste saavutamist hinnata ja tõhusamat rakendamist soovitada. Rahandusministeerium soovitas, et kes tunneb, et peaks neis komisjonides osalema, andku oma soovist vastutavale ministeeriumile teada.
Kes valitsuse poolt meetmete ja kaasamise eest vastutavad, leiab www.struktuurifondid.ee/kaasamise_korraldus. EMSLi poolt katsume võimalikult palju värsket teavet panna ka kodulehele www.ngo.ee/eurofondid.
Mida silmas pidada meetmetega?
12 prioriteediks jagunev rakenduskava sisaldab kokku ligi 40 abinõu, mis kõik kirjutatakse lahti eraldi dokumentidena. Kuigi eesmärke, tegevusi ja väljundnäitajaid oluliselt ilmselt enam ei muudeta, saab tegevuste täpsemas sisustamises veel kaasa rääkida. Meetmete kujundamisel kaasarääkimisel jälgi järgmist.
- Kas eesmärgi saavutamiseks valitakse õige tegevus? Eelkõige, ega riik ürita kõike ise ära teha, vaid annab osa tegevusi üle ka vabaühendustele; samuti, kas plaanitud tegevusel on ikka soovitud mõju?
- Kas avatud konkursside taotlustingimused (luuakse samuti määrusena) on mõistlikud? Eelkõige, et need võimaldaks paindlikult parematel lahendustel konkureerida, aga ka, et bürokraatia oleks võimalikult väike ja kasutataks kulude lihtsustatud hüvitamisviise. Samuti, et projektide elluviimine ei kahandaks taotleja võimekust organisatsioonina, vaid ikka pigem tõstaks seda. Eelmisel perioodil
avati näiteks mõni selline taotlusvoor, kuhu ei tulnud lõpuks ühtki taotlejat. - Kas partnerid on kaasatud seirekomisjonidesse või plaanitava muul moel hindamisse?
Vaata üle ka struktuuritoetuste seaduse veel kinnitamata rakendusmäärused, kus on üldisemalt taotlemise, abikõlblikkuse jms tingimused (nt www.ngo.ee/eurofondid), ja kui midagi valet silma jääb, kirjuta maris@ngo.ee
Mis seekord teisiti on?
Euroraha taotlemise ja kasutamisega käib ikka kaasas enamasti põhjendatud kriitika, et bürokraatia on meeletu – lõputu hunnik pabereid, tõestamine, et sa pole kaamel, pikalt viibivad väljamaksed jpm. Toetuse taotlejate elu võiks igatahes idee poolest uuel perioodil tsipa lihtsamaks minna. Euroopast soovitatud halduskoormuse leevendamine ei pruugi päriselus muidugi kunagi tõeks saada, kuna võimalused selleks olid senigi olemas, aga “kulude hüvitamise lihtsustatud võimalusi” siiski paistab meiegi uuest seadusest.
Üks uus viis on standardiseeritud ühikuhinnad, kus näiteks koolituspäevale kehtestatakse üks hind kõigile toetuse saajatele ja aruandes tuleb tõestada vaid, et see koolitus tehti ettenähtud tingimustel ära. Hinnastandardi kehtestamine nõuab aga ametnikelt asjalikku analüüsi, mitte laest võtmist.
Teine viis on kindlasummaline makse alla 100 000-eurostele projektidele, mis on ilmselt kõige riskantsem variant – kui kokkulepitud tulemust täiel määral ei saavutata, ei näe taotleja sentigi. Kui saavutab, ei ole tegelikke kulusid jällegi vaja tõendada.
Kõige meeldivam on aga kolmas Eestis veel võõras viis, ühtse määra alusel kaudsete kulude hüvitamine, milleks võib olla 15% otsestest personalikuludest eelneva analüüsita või kuni 25% otsestest kuludest riigi teostatud analüüsi baasil või ESFi raames 40% otsestest personalikuludest projekti kõigi teiste kulude katteks. Projektirahvas sai sellest lausest ehk aru.
Isegi see 15% võimalus vähendaks määratult taotlejate koormust aruandes üldkulude proportsiooni projektis tõestada, mis seni paljudel enesetapumõtteid tekitas. Negatiivne on samas, et jätkuvalt ei plaani rahandusministeerium muude hüvitusviiside puhul lubada abikõlblikena juhtimiskulusid, samuti näiteks vabatahtlikku tööd – igasugune mitterahaline kaasfinantseerimine pole paslik.
Kõigi nende uute võimaluste kasutamise eest tuleb aga toetuse taotlejatel endil ilmselt natuke pingutada, sest mõne variandi kasutamine nõuab ametnikelt üksjagu lisatööd. Teisalt peaks aga ka ametniku töö aruannete kontrollimisel vähenema ehk nende endi elu ka lihtsamaks minema.
