Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) sotsiaalse innovatsiooni mentor Kaie Kotov uuris, mis õhutab, mis takistab ja mida annab sotsiaalne innovatsioon vabaühendustes.
Märksõna sotsiaalne innovatsioon võib tähendada üsna erinevaid asju: ühelt poolt rohujuuretasandi algatusi, mille eesmärk on suurendada kogukonna kokkukuuluvustunnet ja jätkusuutlikkust ning luua lahendusi olulistele probleemidele, mis seda takistavad. Teisalt on see vähemalt Euroopa Liidus ka ülevalt alla suunatud protsess, mille eesmärk on leida uusi kodanikualgatusel põhinevaid lahendusi olukorras, kus majanduskriisi järel ei suuda riigid pakkuda kõikidele sihtgruppidele senises mahus ja korras sotsiaalteenuseid.
Mõlemal juhul on aga vabaühendustel sotsiaalses innovatsioonis oluline roll. Vabaühenduste innovatsioonivõimet ei ole Eestis uuritud. Saab viidata vaid erinevate rahastajate rohkem või vähem ametlikult väljendatud nurinale, et innovatsiooniks mõeldud programmide raames esitatud ideede tase ei vasta ootustele, innovatsiooni on vähe ja lahendused on “turvalised”.
Mis on aga need tegurid, mis kujundavad vabaühenduste innovatsioonivõimet? Milliste riskidega seisavad uusi sekkumisi, teenuseid või lahendusi kavandavad vabaühendused silmitsi? Millised on nende võimalused riske maandada? Kuidas üldse jagunevad (sotsiaalse) innovatsiooniga seotud riskid vabaühenduse ja riigi või KOVi kui tellija vahel?
2012. aastal valmis Rockefelleri fondi (USA) raport, milles kaardistati vabaühenduse püsivat innovatsioonivõimet mõjutavad tegurid ning tehti ülevaade teadusuuringutest, milles neid tegureid lähemalt analüüsitakse. Uuringu raamistiku kujundamisel lähtuti sellest, et valitud teguritel oleks oluline mõju organisatsiooni innovatsioonivõimele ja et pakutud lähenemine oleks praktiline, s.t. võimaldaks kavandada praktilisi sekkumisi organisatsiooni innovatsioonivõime suurendamiseks.
Uuringus tuuakse kirjanduse põhjal välja ka olulisemad innovatsiooniga seotud väljakutsed:
Organisatsiooni jaoks võib olla seega esimeseks küsimuseks: millised on konkreetse innovatsiooniga seotud riskid ja kas need riskid on väärt võtmist. Kas ühendusel on olemas piisavad vahendid nende riskide maandamiseks – teadmiste, oskuste, inimeste või ka rahaliste vahendite näol?
Uuringus on toodud välja, et vabaühenduste riskitaluvus on väiksem kui ettevõtetel ning oletatakse, et hirm riskide ees tingib ka selle, et vabaühendustel on suurem hirm innovatsiooni ning uute ideede ees. Hirm on emotsionaalne faktor, mida on keeruline maandada, seetõttu soovitatakse vabaühendustel innovatsioonivõime suurendamiseks ja riskide maandamiseks kasutada ka rohkem väljastpoolt tulevaid lahendusi, mis on ennast juba tõestanud.
Võime vastata küsimusele, kuidas maandada innovatsiooniga seotud riske, ei ole aga sugugi ainus ühenduse innovatsioonivõimet mõjutav tegur. Rockefelleri fondi raportis tuuakse välja neli tegurite gruppi:
On toodud välja, et institutsionaalne kontekst mõjutab ühenduse innovatsioonivõimet isegi rohkem kui ühenduse enda iseloomujooned. Kontekst määrab, kuidas jagatakse ressursse, millised on ühenduse võimalused ja kuidas ühendus tajub oma võimalusi, milliseid uuendusi ja ideid peetakse üldse võimalikuks ja milliseid mitte.
Eriti olulised on suhted rahastajatega. Raportis tuuakse välja, et professionaalsed rahastajad eeldavad ka professionaalset aruandlust, analüüsi ja tagasisidet ning neil on kõrgemad ootused tulemuste suhtes. Ühendused aga õpivad õige kiiresti ära, mis rahastajale meeldib. Selle mõjul võib väheneda organisatsiooni innovatsioonivõime, kavandatakse väikese riskiga tegevusi, mis näevad head välja, neid saab hõlpsasti mõõta, nad vastavad eesmärkidele, nende kohta on lihtne aru anda ning nad jäävad eelarve piiresse.
Nii on toodud välja, et ühenduse professionaliseerumisega kaasneb “dehumaniseerumine”, s.t. innovatsioon lähtub rahastaja ja rahastaja poolt seatud mõõdikute ning mitte kliendi vajadustest. Eesti vabaühenduste poolt on see rollikonflikt eriti selgelt toodud välja riigihangete kontekstis.
Teisalt aga loovad stabiilne sissetulek ja võimalik rahaline puhver teatud mänguruumi, mis võimaldab eksperimenteerida ja uusi lahendusi katsetada, suurendades nii potentsiaalselt ühenduse innovatsioonivõimet.
Rahastajatel on seega võimalus rahastamise meetmeid ja programme kavandades kujundada keskkonda, mis kas pigem soodustab innovatiivsemaid lahendusi või pigem soodustab turvalisi lahendusi.
Teiseks mõjutavad ühenduse innovatsioonivõimet oluliselt suhted otsese kasusaajaga. On välja toodud, et paljud innovatsioonid kukuvad läbi või on piiratud mõjuga, sest nende loomisel ei ole arvesse võetud kliendi perspektiivi.
SEVi ja Heateo SA poolt 2015. aasta novembris eri tasandi riigiteenistujate seas läbi viidud intervjuudest jäi kõlama mõte, et vabaühendused on arendustegevuses riigi jaoks oluline partner just seetõttu, et nad tunnevad hästi sihtgruppi. Samas ei pruugi see eeldus alati olla reaalsusega kooskõlas. USAs 1999. aastal tehtud uuring, mis vaatles 20 aasta pikkust vabaühenduste kogemust, ei leidnud tõendeid, et vabaühendused kuidagi eriliselt vastanuks klientide soovidele ja vajadustele. SEVi ja Heateo SA poolt käivitatud arenguprogrammides kasutatakse palju inimkeskse disaini tööriistu, mis on mitmelgi korral toonud välja erinevused selles, milline on kliendi perspektiiv ja kuidas vabaühendused tajuvad, milline on kliendi perspektiiv.
Teisalt on vabaühenduse loomise ja kujunemise ajendiks sageli ka emotsionaalselt tunnetatud vajadus pakkuda mõnele konkreetsele probleemile lahendus või luua viis marginaliseeritud inimrühmale taas ühiskonnaelus osalemiseks. Käsitledes vabaühendusi üksnes teenuseosutajatena, kitsendatakse oluliselt nende rolli ühiskonnas, sest sageli lahendab vabaühendus kompleksseid probleeme, mitte ei arenda või ei paku üht konkreetset teenust. Rääkides lahenduste skaleerimisest kolmandas sektoris ignoreeritakse sageli ka laiemat konteksti ning vajadust kogukonna-tasandi innovatsiooniks, selleks et mingit uut lahendust juurutada.
Kolmandaks mõjutab vabaühenduste innovatsioonivõimet selle liikmete ja töötajate omavahelised suhted ning liikmete ja töötajate suhted organisatsiooni kui tervikuga. Organisatsioonikultuur ja innovatsioonivõime on omavahel tihedalt seotud, sh see, kuidas toetab organisatsioonikultuur eksperimenteerimist, kuidas suhtutakse ebaõnnestumisse ning milline on suhtumine riskidesse.
Uuringutes on toodud välja, et selge ja haarav missioon toetab innovatsioonikultuuri ja ühenduse innovatsioonivõimet, sest see aitab välja selekteerida ja keskenduda innovatsioonidele, mis toetavad ühenduse missiooni, sest:
Kuid uuringutes on ka välja toodud, et entusiastlike liidrite poolt loodud ühele konkreetsele probleemile või sihtgrupile pühendunud vabaühendused, kuigi tugeva missioonitundega, on vähem innovaatilised, eriti puudutab see valmidust omaks võtta radikaalseid innovatsioone.
Neljas tegurite rühm, mis mõjutab vabaühenduse innovatsioonivõimet, on seotud sellega, millised on organisatsiooni juhtimis- ja tööprotsessid, eriti ühenduse õppimiskultuur. Ühendused, mis on head õppijad ja investeerivad uutesse teadmistesse, tunnevad paremini ära uusi ideid ja innovatsioone, suudavad edukamalt eksperimenteerida ning ideid uude konteksti integreerida. Õppimise käigus omandatud uued teadmised suurendavad omakorda ühenduse võimet uusi ideid omaks võtta. Õppimiskultuurita organisatsioonide innovatsioonivõime väheneb aga aja jooksul veelgi.
Rockefelleri fondi uuringu põhjal ei saa välja tuua konkreetseid soovitusi poliitikakujundajatele ja rahastajatele, küll aga koorub siit rida trende, mille silmas pidamine rahastusmeetmete, hangete vm sotsiaalse innovatsiooni konteksti kujundavate tegevustike disainimisel aitaks oluliselt kaasa ühenduste innovatsioonivõimet toetava keskkonna kujunemisele.
Rahastajal on oluline roll innovatsioonikeskkonna kujundamisel, tema seab eesmärgid ning saab kujundada reeglid, mis kas pigem toetavad innovatsiooni ja eksperimenteerimist ning jätab ruumi ka eksimiseks või pigem toetab status quo’l põhinevaid turvalisi lahendusi. Rahastajal on oluline roll ka selle kujundamisel, kelle kanda jäävad innovatsiooniga seotud riskid, tinglikult: kas “ebaõnnestumine” on “abikõlbulik”.
Teiseks koorub siit rida tähelepanekuid, kuidas ühendused ise saavad oma innovatsioonivõimet kujundada: selge missioon ja visioon, selge probleemipüstitus, sihtgrupi hea tundmine, organisatsioonikultuur, mis toetab eksperimenteerimist ja eksimist, soov õppida. Samas kui ühendustel puudub võime ja võimalus kujundada ka laiemat institutsionaalset keskkonda, milles nad toimivad ja mis dikteerib innovatsioonivajadused ja võimalused, siis võib organisatsiooni-sisestest algatustest olla vähe kasu.
Artikkel on valminud raporti Kolmanda sektori innovatsiooni mõjutavad tegurid põhjal ning tänu EMP toetuste Vabaühenduste Fondile Avatud Eesti Fondi vahendusel