Mis on kodanikuharidus?

Anu Toots 12. aprill 2016

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Ühiskonnateadlane professor Anu Toots aitab selgitada, mis on kodanikuharidus, kirjutades esiteks, kust ja millega seoses on mõiste alguse saanud, ning teiseks, mida kodanikuharidus ei ole.

Vaba ühiskond kui kodanikuhariduse eeltingimus

Kuigi kodanikud ja haridusasutused (koolid) on olemas olnud juba antiikajast saati, hakati kodanikuharidusest rääkima alles 20. sajandil. Põhjus on selles, et alles möödunud sajandi keskpaigaks kinnistus liberaalne demokraatia kindlalt ning tasuta haridus oli muutunud massiliseks ja suures ulatuses ka kohustuslikuks. Just liberaalne demokraatia, st vaba ja avatud ühiskon nakorraldus kujutab endast niisugust valitsemisviisi, mis saab toimida ainult autonoomselt mõtlevate inimeste toel.

Teadmisi riigi ülesehitusest, seadustest ja riigi ootustest inimeste käitumise suhtes on riigid jaganud ka demokraatiata. Näiteks 1970ndatel oli Eesti koolides õppeaine, kus tutvustati toona kehtivat põhiseadust ja teisi olulisemaid seadusi. Ometigi ei saa seda õigusõpet nimetada kodanikuhariduseks, sest puudus vaba ühiskond ja sellest tulenevalt ei saanud omandatud õigusteadmised olla aluseks valikutele või initsiatiivile, vaid ainult kuuletumisele.

Kodanikuhariduse mõiste on tihedas puutumuses ka terminiga civil. Civil ehk tsiviilne tähendab avalike suhete sfääri, mis eristub riigi militaarsest valdkonnast. Sõjaline kasvatus pole kunagi kuulunud kokku demokraatliku kodanikuhariduse mõistega. Tihti tõlgendatakse sõjalist kasvatust ka isamaalise kasvatuse võtmes. Ajalooliselt tuleneb see seos asjaolust, et rahvusriikide kaitsmine käis 19.–20. sajandil peamiselt sõjalise tegevuse ja piiride ehitamise kaudu. Tänapäeval ei piirdu kodanikuks olemine ja kodanikule seatavad ootused ainult oma riigiga, üha rohkem räägitakse maailmaharidusest ja globaalsest kodakondsusest. See tähendab, et ka kodanikuharidus peab olema laiem ning haarama endasse teadmisi maailma arengust ja oskusi rahumeelsete vahenditega sellesse panustada.

Kas kodanikuõpetus, kodanikukasvatus või kodanikuharidus?

Ingliskeelne sõna education võib omandada eesti keeles erineva tähenduse, mis peegeldub ka sõnakasutuses. Kodanikuõpetus viitab arusaamale, et kodanikule on võimalik teadmisi anda, ta nö targaks teha. Selline sõnakasutus sobib hästi traditsioonilise pedagoogikaga, aga mitte aktiivse kodaniku kontseptsiooniga, sest õppijale on siin omistatud passiivse vastuvõtja roll. Kodanikukasvatus kannab samamoodi seda dotseerivat arusaama, millel on lisatud tugev normatiivne aspekt. Kodanikukasvatuse objektina nähakse tavaliselt last, kellest alles tuleb kodanik vormida, sealhulgas tuleb talle selgeks teha, mis on hea ja mis halb. Nii sotsiaal- kui ka pedagoogikateadustes on see “making-of-citizens” lähenemine tänapäeval terava kriitika all ning enamik teadlasi leiab, et lapsed ja noored on samamoodi kodanikud nagu täiskas vanudki, vaatamata sellele, et neil pole kodaniku ühte põhiõigust – õigust hääletada ja olla valitud. See viimane nüanss viitab olulisele muutusele kodanikuhariduses. Kui 1990ndatel oli inglise keeles enim levinud terminiks civic education, siis nüüd on see citizenship education. Civic education oli keskendunud eeskätt riigi, poliitika ja valitsemise kohta teadmiste jagamisele. Eesti keeles vastas sellele sisult ja vormilt “ühiskonnaõpetus”. Citizenship education jätab alles poliitika ja valitsemise teemad, ent lisab nendele teisi kodanikualgatuseks vajalikke teadmisi ja oskusi, nt koolidemokraatia rakendamine, vabatahtlik tegevus, kesk konnahoid, teadlik tarbimine, finantskirjaoskus. Teemad, mis konkreetsel juhul kodanikuhariduses esindatud on, võivad varieeruda, kuid alati seab see demokraatia praktiseerimise tähtsamale kohale kui ühiskonnaõpetus.

Kuna ühte ja üldtunnustatud kodanikuhariduse definitsiooni pole, siis olgu siinkohal välja pakutud selline: kodanikuhariduse all mõistetakse mitmekesiste poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike teemade omandamist õppimise ja praktilise kogemuse kaudu, eesmärgiga mõista ühiskonnas toimuvat ning osaleda selles isiklikku ja ühiskondlikku heaolu ning arengut silmas pidades.

Haridus ja haritus ehk mida kodanik peab teadma?

Haridus on õppimise ja õpetamise protsess, haritus ehk kompetentsus aga selle tulemus. Kodanikuhariduse valdkonnas on see tähendanud kahte liiki vaidlusi. Muu hulgas, kui tähtis on see, et kodanikul üldse oleks teadmised – lisaks oskustele ja peale hakkamisele? Sedagi, mida ta peab teadma ehk kas kompetentsusel on oma standard?

Üldjoontes on teadlased üksmeelel selles, et ilma teadmisteta ühiskonna ja valitsemise kohta pole haritud kodanikku. Arvukad sotsioloogide tööd kinnitavad, et haritud kodanikud on demokraatlikumalt meelestatud, nende käitumine tasakaalukam ja poliitilist radikaalsust esineb harva. Psühholoogid lisavad omalt poolt, et just teadmiste pinnalt sünnib huvi poliitika vastu. Samas ei ole suuremate teadmistega inimesed teistest aktiivsemad kaasa lööma või ühiskondlikesse debattidesse sekkuma, kuigi neil on vaimsed eeldused selleks, et olla tõhus.

Veelgi keerulisem on küsimus, mida peaks kodanik teadma. Ühte universaalset kodanikukompetentsuse standardit pole olemas, selle võib enda jaoks kehtestada kas mõni rahvusvaheline organisatsioon või riik. Riiklikud kodanikukompetentsuse standardid on kirjas riiklikus õppekavas; rahvusvahelised organisatsioonid võtavad tavaliselt vastu harta või raamnõuded, millest liikmed soovituslikult võiksid juhinduda. Näiteks on Euroopa Liidul oma võtmepädevuste lähteraamistik, mis kirjeldab ka kodanikupädevusi.