See oli umbes kuus aastat tagasi, kui mind tabas sügavam mõistmine, et me kõik oleme osa ühest tervikust ning igaühe mõtetest, sõnadest ja tegudest sõltub see, milline on maailm täna ja homme. Ühtäkki tundsin suurt soovi anda maailmale rohkem, kui seda seni teinud olin.
Nii sattusingi ühel päeval läbi “Ma armastan aidata” portaali Laste ja Noorte Kriisiprogrammi (LNK) kodulehele. Organisatsiooni eesmärk anda tuge lähedase pereliikme kaotanud lastele ja noortele liigutas mind – olin ülikooli kolmandal aastal kaotanud ema, mõned aastad hiljem vanaema. Kuna programmi tegevus oli mulle südamelähedane ning ma tundsin endas piisavat jõudu, et pakkuda tuge lähedase kaotanutele, otsustasingi kirjutada programmi kontaktisikule sooviga tulla vabatahtlikuks.
Tol hetkel ei olnud neil aga rohkem vabatahtlike vaja ning sinna see mõte jäi. Paar aastat hiljem võttis LNK aga minuga ise ühendust ning pakkus võimalust organisatsiooniga liituda. Nõustusin ilma pikemalt mõtlemata.
Nii saigi alguse minu vabatahtlikkuse lugu LNKs, mis kestab siiamaani. Olen püsiannetaja ning proovin ka muud moodi programmi panustada. Näiteks 2018. aasta novembris korraldasime koos kodukoori Tartu ülikooli kammerkoori ning dirigent Triin Kochiga Tartu Jaani kirikus heategevusliku kontserdi, mille piletitulust läks osa LNK leinalaagrite korraldamiseks.
Lisaks LNKle proovin jõudumööda panustada erinevate loomakaitseorganisatsioonide tegevusse. Olen püsiannetaja Tartu Koduta Loomade Varjupaigale ning Aasias asuvale Soi Dog Foundationile, millest viimane lisaks koduta koerte ja kassidega tegelemisele võitleb ka aktiivselt koeraliha kaubanduse keelustamise nimel.
Täna ei kujuta ma ette seda, et ma ei annetaks raha või aega. Mulle meeldib mõelda, et teise elusolendi aitamine on osa inimeseks olemisest. Loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad inimesed mõistma aitamise olulisust ning seda, kui suur jõud on meie sõnadel ja tegudel.