Noorsootöö võti: anna ainult võimalus!

Kui hakkasime plaanima Hea Kodaniku noorteteemalist ajakirjanumbrit, tõusis küsimus: kas nüüd, pärast paarikümmet aastat taasvaba Eesti noorsootööd ja noorteprogramme, on meil peale kasvamas ka teistmoodi täiskasvanud?

Fotol arutlevad karjääri ehitamise üle kogukonnapraktikandid Viktoria Hrapljuk ja Nadežda Ungert ning juhendaja Leini Vahtras.

Tartu Anne noortekeskuse juht Martin-Joel Bachmann võrdleb vaba Eesti ja Nõukogude noorsootööd nii: ideoloogiale üles ehitatud noorsootöö kasvatas üksikuid liidreid ja suurt hulka halli massi, tänapäevase lähenemise keskmes on iga noor individuaalselt. “Kogu noorsootöö mõte on, et iga noor saaks panustada oma isiklike tugevuste ja väärtustega ning teda aidatakse just temale sobival viisil,” ütleb Bachmann.

Igasuguse noorsootöö esimeseks eelduseks on noored, keda innustada. Kui lähtuda vanast heast “noored on hukas” diskursusest (see usk on elus, sellesinasegi ajakirjanumbri jaoks saabus me postkasti mõttekäik pealkirjaga “Noori ei huvita”), siis oleks noorsootöötajate peamine probleem leida ja veenda noori, kellega üldse tegelema hakata. Veebruaris sai Eesti ajakirjandusest lugeda lumehelbekeste põlvkonnast, kes on üles kasvanud vati sees ja solvuvad, kui neid tööle ei võeta, esmajärjekorras ei teenindata, kui nende auto saab poriseks või kui nende piknikutekikese kohale hõljub pilvekene. Saime lugeda ka nähtamatute põlvkonnast – väidetavalt kümnetest tuhandetest noortest, kes ei suvatse õppida, töötada ega kodust välja kolida ning unistavad puhkamisest ja majanduslikust sõltumatusest, ise selleks midagi tegemata.

Õnneks päris nii ei ole: kui statistikasse süüvida, on hõivamata noori mõni tuhat (solvujate statistikat ei ole tehtud, nende hindamine jäägu igaühe enda teha) ning avatud noortekeskustesse, õpilas- ja üliõpilasorganisatsioonidesse ning noorteühingutesse tuleb suur hulk noori ise vabatahtlikult kohale, lisaks näeb neid koolides huvijuhi toel filmifestivale ja perepäevi korraldamas või kodupiirkonna rulapargi jaoks raha kogumas. Nimetagem neid vabade radikaalide põlvkonnaks – nad on valmis tegutsema küll, kui tegevus läheb kokku nende enda maailmavaatega. Vähem materialistlikud ja rohkem teadlikud globaalsetest probleemidest, mõtlevad kaasa, tunnevad muret, nõuavad teisteltki. Nende töö tulemus peab neile korda minema ja sinna jõudmine peab olema äge. Nii tuleb neid juhtida ja nii nad juhivad ise. Ettevõtte omanikule raske tööga raha teenimine ei ole tõesti midagi, mille pärast nad end välja veaks (küll aga on valmis hakkama veganiks, kui usuvad, et see on maailmale parem), aga mu sõrmed ei paindu kirjutama, et see halb on.

Nii et ma väidan, et noored ei ole hukas ja neid huvitab.

Aga muidugi mitte kõiki. Mõnda huvitabki tõesti ainult see, kuidas Minecraftis rohkem teemante saada või kuidas võimalikult vähe diivanilt tõusta. Ainult et samamoodi on selliseid täiskasvanuid ja “noored on laisad” jutt on ühe põlvkonna vastu ülekohtune – hukas pole noored, vaid laisad. Ainult et kuidas teha laiskadest tegutsejad, ja kohe noorest peast?

“Võimalusi on Eestis piisavalt – kes tahab, saab edaspidisele elule vägeva põhja laduda enne gümnaasiumi lõppu,” väidab õpilasvahetust korraldava organisatsiooni Youth for Understanding (YFU) Eesti arendustegevuste projektijuht Terje Kruup.

Niisiis, kui on olemas esimene koostisosa – inimene –, on vaja teist: tahet.

Martin-Joel Bachmann kinnitab, et on väga palju noori, kes on ise aktiivsed ja algatusvõimelised ning soovivad tegutseda. Ning nendega käib noortekeskuses kaasas grupp “mitteaktiivseid” noori, kelle peamine motivatsioon on järgneda oma liidrile.

Algatuse Tagasi Kooli juht ja üks programmi Noored Kooli käivitajatest Teibi Torm nendib, et on vabakonnas töötanud terve oma elu, kuid kui tal olnuks teised eeskujud, oleks tema algatamistung ja organiseerimishuvi rakendunud kusagil mujal. “Loeb see, mida saad proovida, kellega koos töötada ja kas satud esimese asjana vabakonna konverentsile,” võtab Torm nakatumise naljatades kokku. Tema nimelt sattus.

Kolmandaks on seega vaja häid eeskujusid.

Kuidas inimesi sisse lülitada?

Aktiivsuse vallapäästmisest sai selle artikli intervjuudes üks läbivaid küsimusi.

Käivitajaks võib saada mis tahes. Igaühe jaoks on see klõps erinev ning Bachmannil on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et mõni ei jõuagi elu jooksul oma klõpsu ära näha. Kuid mõnel jälle on aktiivne olek sisse lülitatud juba väikesest lapsest peale – kodustest eeskujudest, lasteaiakasvatusest, nähtud ülekohtust, geenidest, mine võta kinni.

Üks selline “lapsest saati hea kodanik” tundub olema praegune Okupatsioonide muuseumi direktor Merilin Piipuu, kes läks kuuendas klassis kooli huvijuhilt küsima, miks ei saa temavanused osaleda õpilasesinduse töös, ning lõi koos huvijuhi ja teiste kuuendike-seitsmendikega noorteparlamendi. Piipuu ise arvab, et sai tegutsemistahte sisse maavanaema eeskujust, kuidas teha tööd mõtestatult ja lustiga, ning väikesest lasteaed-algkoolist. “Suures koolis arendatakse sind kui üht osa suurest massist, väikene aga võib olla tõeline isiksusearendaja. Õpid inspiratsiooni, mitte võistluse kaudu, sind tunnustatakse ja kiidetakse. Kui läksin suurde kooli viiendasse klassi, oli aktiivne olemus ja innustus tõenäoliselt musse juba sisse kodeeritud,” meenutab Piipuu.

Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, kelle kogemuste portfellis on eestvedamisi, panustamisi ja osalemisi samuti põhikoolist peale, usub aga, et kõigi temasuguste aktivistide üks suur motivaator on tähelepanuvajadus. “Ja mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, et teen seda enesele ja teistele tõestamise pärast, et kõik on võimalik,” nendib Läänemets.

Arengukoostöö Ümarlaua juht Sigrid Solnik ei tea aga ise ka, kust ta tegutsemispisiku või siis madala sotsiaalse valuläve on saanud, aga väidab, et teisiti ta ei oska. Lisaks arengukoostöö juhtimisele panustab Solnik YFU Eestis vabatahtlikuna juba 15 aastat, on väitluskoolitaja ja aidanud korraldada Arvamusfestivali, Maailmafilmi festivali ning tegutsenud noorte etnoloogide ja folkloristide ühenduses NEFA. Tema arvab, et inimese sisselülitamiseks on vaja tervet hulka tingimusi: tegutsemise vajalikkuse ja tulemuste võimalikkuse demonstreerimist, mõttega harjumist, et nüüd hakkangi pihta, ja muidugi konkreetset inimest puudutavat, ehk isegi kõrvetavat teemapüstitust. Ta lisab, et vältimatu on n-ö lülitaja ning alati tuleb kasuks hea seltskond, kellega suhestada, samastuda ja koos teha.

Ja ehkki räägime siin kolmandas sektoris tegutsemisest, ei ole ju see noorsootöö eesmärk. Eesmärk on, et inimesed ei jääks teleka ette vedelema, vaid võtaks oma eluga midagi sisukat ette, ning nende tegutsemine võib vabalt väljenduda ka ärimaailmas. Raamatuga “Rikkaks saamise õpik” laineid löönud investor Jaak Roosaare meenutab, et kirjutas keskkooli ajal klassikaaslastele raha eest kirjandeid, kuid tema raamatust aktsiatega rikkaks saamisest võib lugeda lugusid sellest, kuidas ta juba lapsepõlves (pärisrahaga) aktsiaseltsi mängis ja tänaval (päris) Snickersit müüs. Kui ettevõtlikkuse ja investeerimise peamine ajend on Roosaare jaoks olnud enda finantstuleviku kindlustamine, siis raamatute kirjutamiseni jõudis ta soovist aidata ka teistel inimestel “elada õnnelikumat elu selle kaudu, et nende rahaasjad on korras”, nagu ta ise ütleb.

Elu pärast sisselülitumist

Solnik loetleb terve rea põhjusi, miks ta seda kõike teeb. “Natuke sellepärast, et tahaks igasuguseid asju juurde õppida. Sest seltskond on tore. Ma midagi muud ei oska ja mugavustsoonist kohe välja astuda ka ei taha. Põnev on. Ja no kui ise ei tee paremaks, ei tee keegi teine ka,” kui nimetada vaid mõned.

Lauri Läänemets arvab, et lisaks eeskujudele, kuuluvustundele ja tähelepanuvajadusele on heaks sisselülitajaks ka parajal määral rahulolematust: kui inimesel on kõik hästi, siis ta tegutsema ei asu. “Võimalused peavad olema ja olukordi, kus nupud tööle lähevad, tuleb toetada,” võtab Läänemets noortega tegelemise vajaduse lühidalt kokku.

Kui nii Piipuu kui ka Läänemets olid eestvedajad juba õpilasesinduses, siis Sigrid Solnikust õpilasaktivisti ei saanud, ehkki kooli huvijuht ta esindusse “lükkas” – tema sai tõuke hoopis YFU vahetusaastast Ungaris, pärast mida ta ongi YFU juurde vabatahtlikuks jäänud ja tänaseks organisatsiooni juhatuse esimees.

YFU kaudu läheb sel suvel tundmatusele vastu vahetusõpilaseks üle 60 Eesti noore, aastate jooksul on YFU vahendanud 1500 õpilase keskkonnavahetust. YFU juht Kadri Eensalu kinnitab, et vahetusaastale minemiseks peab tegutsemispisik noores sees olema, sest korraldamist on palju ja ise need asjad ei juhtu. Kes aga vahetusaastal käinud, ei jää edaspidi oma elu sammude seadmisel passiivseks ning sisemine tahe midagi ära teha on nii introvertides kui ka ekstravertides.

Jaak Roosaare ütleb, et temale andis suure tõuke oma elu juhtimiseks raamatumüüja töö USA-s, kus kõik sõltus iseendast. “USA-s õpetatakse seda lastele juba pisikesest peale, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja, ja see on inimestel veres. Kõik on võimalik, American dream – Eesti võidaks sellest usust ka palju, sest tegelikult on meie ühiskond ju nii väike ja mobiilne, et siin on tõepoolest kõik võimalik,” räägib Roosaare. Tema usub samuti, et tegutsemispisik on igaühes sees, kuid toob välja, et seda saab ka vaigistada ja maha suruda, näidates, et ega sinust ju midagi niikuinii ei sõltu – alustades kodust või koolist, aga ka riigi tasandil. Nii ju kasvatataksegi taltsaid kodanikke riikides, kus igaühe osalemine ei ole soositud.

Igal põlvkonnal oma “vabandus”

Kümnendas klassis vastutas Merilin Piipuu õpilasesinduste liidu juhina kümne töötaja, mitme miljoni krooni suuruse eelarve ja õpilaste huvide esindamise eest riiklikul tasandil. 27-aastaselt on ta muuseumidirektor, kes veab eest ühiskondlikult hella Okupatsioonide muuseumi uue ekspositsiooni rajamist. Ta ei pane pahaks, kui vanemad härrad teda kogenematuks plikakeseks peavad. “Ma saan neist aru, sest mitukümmend aastat tagasi ei olnudki võimalust 16-aastaselt suurt organisatsiooni juhtida. Minu kogemus võib erineda sellest, mis neil minu vanuses oli,” nendib ta.

Kas siin on siis üks näide neist “teistsugustest täiskasvanutest”, keda me otsima asusime? Või oot, pärast taasiseseisvumist oli meil kogu ühiskondlik ja ärieliit 27-aastased – aga siis oli aeg, kui kõik ehitasidki Eestit üles, “võitjate põlvkond” lõpetas kooli ja asus kohe asja kallale. Ja oot-oot, vabaühenduste liidu EMSL eelmine juhataja Urmo Kübar oli juhatajaks saades ka 28-aastane, aga see juhtus ammu pärast Eesti ülesehitamise tuhinat, ta on Piipuust kümme aastat vanem ja sirgunud täiskasvanuks ajastul, kus pioneere ja malevaid enam ei olnud ja muud noorte kaasamist veel ei olnud. “Noorte kaasamist ei olnudki vaja, 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses oli kogu Eesti ühiskond aktiivne ja poliitikast huvitatud,” naerab Kübar ja meenutab, kuis oli tavaline, et ajalehes ilmus näiteks keeleseaduse eelnõu ja kõik arutasidki selle eelnõu üle, just nagu Ateena demokraatia mudelis. Kübar meenutab ka enda esimest eestvedaja rolli: kui kuulis uudist, et Moskvas pahandati mingi Ülemnõukogu otsuse peale, kirjutas 6. klassi õpilane Kübar otsust toetava kirja, kogus klassikaaslaste allkirjad alla ja läkitas Arnold Rüütlile. “Tagantjärele mõeldes tundub see jabur  ja naiivne, aga sel hetkel inimesed tegidki niisuguseid asju,” tõdeb Kübar.

Täpselt samamoodi huvitas ühiskonnaelu koolipõlves praegust majandusministrit Kadri Simsonit, kes käis koos isaga 1980-ndate lõpus Rahvarinde üritustel, kuulas huviga täiskasvanute jutte, jälgis uudiseid ja haris eakaaslasi. Allakirjutanu veetis need aastad koos emaga ERSP koosolekutel ja miitingutel. Juba kõlab loogiliselt, et toona huvitusid poliitikast kõik vähegi aktiivsed (ja julged) inimesed, sõltumata vanusest.

Ning ilmselt vastab siis ka tõele, et meil on küll teistsugused täiskasvanud, aga mitte tegutsemisvalmiduse mõttes teistsugused, vaid tausta mõttes. Tänased 25–30-aastased kasvasid vabas Eestis ja said juba maast madalast koolis osalemiskogemused kätte, tänased 35–40-aastased avastasid maailma ja innustusid ühiskondlikult ja poliitiliselt tulikuumadel 1987.–1991. aastal, natuke vanemad võitlesid fosforiidisõjas, neist veel natuke vanemad vastupanuliikumises – ja nii tagasi ja nii tagasi. Tundub, et ettekäände, miks just see põlvkond oma tegutsemistahtega teistest erineb, leiab alati, aga tulemus on üks: kõik tahavad tegutseda, anna ainult võimalus! Enamgi veel: kui võimalust ei anta, siis nad selle võtavad. No kui nad just pole end diivanile unistama unustanud.

Usk endasse ja veeremaläinud ratas

Kes teeb, see jõuab, ütleb vanasõna, ja tõsi ta on. Inimesed, kes peale töö ja telekavaatamise midagi ei tee, ei teegi tihtipeale peale töö ja telekavaatamise midagi. Inimesed, kellel on lisaks mõnigi hobi või huvi, kooskäimine või korraldamine, kipuvad osalema rohkem kui ühes korraldamises. Ja neil kõigil on ühtemoodi 24 tundi ööpäevas, nii et asi pole ajalistes võimalustes, vaid pigem ikka tegutsemistahtes ja selles, et iga osalemine annab uut energiat. Eneseteostuse võlu, teate küll!

Ja see kõik kehtib juba noorest peast – koolilaps, kes käib trennis, käib veel mõnes ringis ja siis veel paaris kohas. Koolilaps, kelle nädalaplaanis on vaid kool, ei võtagi eriti rohkem midagi ette. Näiteks kinnitavad YFU esindajad, et peaaegu kõik vahetusaastalt tulnud õpilased jäävad vähemalt aastaks organisatsiooni juurde vabatahtlikena tegutsema, paljud kauemakski. Kui hoog on sees, ei saa enam niisama istuma jääda.

Merilin Piipuu toob aga välja, et need, kes õpilasorganisatsioonides end teostada saanud, tihtipeale üliõpilasorganisatsioonidesse enam ei lähe, sest otsivad uusi väljakutseid. Küll aga on tudengiühendused võimalus neile, kel koolis polnud võimalust või olid teised huvid. Just nii said oma esimesed osalemiskogemused Teibi Torm ja Kadri Simson.

“Minu vanemate astmete kooliaastad jäid aega, kui nõukogudeaegsed noorteorganisatsioonid olid tegevuse lõpetanud, aga uusi tegusaid noorteliite veel tekkinud ei olnud. Nii et organisatsiooni kuulumise tunde sain alles ülikoolis, kui liitusin üliõpilaskorporatsiooniga, Keskerakonna noortekoguga ja osalesin ENL-i esimestel üritustel,” meenutab Simson.

Tormilegi andis ülikool esimese võimaluse osaleda mitme organisatsiooni töös ja ta sattus 1999. aastal üliõpilasena EMSL-i konverentsile “Ühiskond teelahkmel”: “Oli tohutult rahvast ja räägiti laiemalt ühiskonnas toimuvast ning taipasin, et need on “minu inimesed”,” meenutab Torm. Kui ta 20-aastaselt algatas väärtusteemalise esseekonkursi “Olla või omada?”, oli aktivistitee sillutatud ning usk enda võimesse midagi ise tahta ja ellu viia juurdunud.

Piipuu räägib, kuis pärast ülikooli minekut kohtus kunagiste õpilasesinduste kaaslastega uutel suundadel – rahvatantsulaagrites, Arvamusfestivalil või muudes projektides. “See on täitsa nagu omaette põlvkond, tundub, et tunnen kõiki omavanuseid aktiivseid inimesi, kes üldse kusagil valdkonnas tegutsevad, sest alustasime õpilasaktivistidena koos,” naerab Piipuu. (Khm, teistmoodi täiskasvanud?)

Sigrid Solnik ütleb, et samade inimeste aktiivsust lõputult kasvatada ei ole võimalik, kusagil on piir, läbipõlemine ja must maa. Nii peaks aktiivsete, “sisselülitatud” noorte üha edasi arendamise asemel pakkuma eripalgelisi projekte, et võimalikult paljud noored saaksid võimaluse oma “nupud sisse lülitada”. Sest et ühte huvitab kohaliku omavalitsuse noorte volikogu, teist jalgpall, kolmandat arvutimängud, neljandat kohapärimuse uurimine. See on täpselt see, mida Martin-Joel Bachmann artikli alguses ütles: noorsootöötajate töö on leida igas noores tema isiklik potentsiaal ja aidata tal leida oma tee teda huvitavate teemade abil.

Omakasu osakond ehk mida aktivism annab?

“Kõvasti halle juuksekarvu ja oluliselt väiksema summa pensionisambas, kui see ehk mujal töötades-tegutsedes oleks,” vastab Sigrid Solnik. Aga täiendab samas: “Kõva kogemuse ja mõned üsna head oskused nii asjade korraldamisel kui inimestega töötamisel, seltskondlikud tutvused ja selle hea tunde, kui midagi saab hästi tehtud.” Merilin Piipuu sekundeerib veelgi konkreetsemalt: “Haridusest sain analüütilise mõtlemise oskuse, aga suhtlemise, juhtimise, koostöö, esinemise oskused on kõik pärit kodanikuühiskonnas tegutsemisest, ja neid oskusi on meil tänapäeva ühiskonnas üha rohkem vaja,” tõdeb Piipuu.

Lauri Läänemets ütleb, et kõikidest oma eestvedamistest on ta saanud suhtlemis- ja läbirääkimisoskusi, aga lisaks midagi, mida saab õppida ainult kogemusega: suure pildi nägemist. “See on nagu “Matrixi” filmis, kus peaosaline mõistis protsesse, luges koodi ja teadis, mis järgmiseks tuleb. Tegutsemisega tuleb see oskus ette näha, mis järgmiseks ja ülejärgmiseks juhtub, kui ma nüüd astun selle või teise sammu,” kirjeldab Läänemets kasumit.

YFU Eesti esindajad kinnitavad positiivset trendi, et kes sisse lülitatud, need mõtestavad enda elus igat tahku, ja Solnik on selle kõndiv tõestus. Nagu öeldud, vajab vahetusaastale minemine valmisolekut mugavustsoonist välja astuda, kuid kui samm tehtud, on see kui arengukiirendi, kus oma valmisolekut ja ettevõtmisjulgust piirideta arendada. Kadri Eensalu põhjendab: “Vahetusaastal on noor oma turvakeskkonnast väljas, see sunnib tegutsema ja annab ka julgust teha midagi, mida kodus ei teeks. Silmaring avardub ja võõras keskkonnas hakatakse esimest korda mõtlema sellele, miks ma olen selline, nagu ma olen. Osa oma põhimõtetest ja arvamustest tuleb ümber hinnata.” Uuringute järgi annab vahetusaasta lisaks keeleoskusele orienteerituse loovatele lahendustele, tekitab uudishimu enda, teiste ja ühisosa kohta, treenib stressitaluvust ja suurendab empaatiavõimet. Küsitlus kinnitab, et paljud seostavad oma hilisemaid edusamme YFU-st saadud kogemustega ning lihtsalt automaatseid palgatöötajaid neist ei saa: “Vahet pole, kas nad lähevad palgatööle, ümbermaailmareisile või kusagile eestvedajaks, nad teavad, miks nad midagi teevad ja milliseid kogemusi otsivad, ning nende lähiaja eesmärgid on paigas. Armastan meie noorte kohta öelda, et nad käivad mööda maailma ringi mitte käed taskus, vaid valmis tegutsema,” võtab Terje Kruup YFU vilistlase profiili kokku.

Ja ehkki võiks arvata, et eestvedamine on isiksuseomadus nagu introvertsus-ekstravertsus, räägib Lauri Läänemets lugusid Väätsa valla noortest, kes algul on olnud klassi kõige tagasihoidlikumad lapsed, kuid kui huvijuht on nad kaasa kutsunud ja tegutsema innustanud, on neist saanud kogu valla kõige aktiivsemad tüübid. “Olen näinud sellist sisselülitamist väga palju – kui meelitad nad kaasa, siis neist tulevadki liidrid!” kinnitab aktivistist vallavanem. Muide, Läänemets ise ei julgenud päris üksi õpilasesindusse minna ja läks alles siis, kui sõbrad läksid …

Nagu näete, seda lugu ajendanud küsimus teistmoodi täiskasvanutest põrmustus aktivistidega vesteldes päris kiiresti. Keegi pole teistmoodi, igaüks tahab midagi teha, ajastust sõltumata, anna ainult võimalus!

Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris. 

• Artikkel
• Noored