Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku ajakirja rubriigis Poolt ja vastu palusime argumenteerida, kas pagulasi peaks aitama siin või enne siia jõudmist. “Lähim ohutu riik võib olla päris kaugel,” kirjutab OUDEKKI LOONE, keskerakondlane. “Hädalisi tuleb aidata kriisipiirkonnas,” kirjutab RUTH ANNUS, Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja.
Oudekki Loone: Lähim ohutu riik võib olla päris kaugel
Põgenikud on reaalsed inimesed. Põ- genikud on inimesed, kes pagevad oma kodupiirkonnast võimu kuritarvitamise eest (tagakiusamine) või selle tõttu, et kodupiirkonnas ei saa enam elada (sõjad, looduskatastroofid). Põgenikud küsivad kaitset teise riigi võimult.
Arusaam “keegi peaks hädalisi aitama” on laialt eksisteerinud kogu inimühiskonna ajaloo jooksul. Vana-Egiptuses peeti asüülipaiga rahu rikkumist jumalateotuseks, vanas Kreekas eksisteerisid spetsiaalsed templid, mis olid ette nähtud orjadele, kes põgenesid liiga halva kohtlemise eest. Neil oli õigus nõuda enda müümist paremale peremehele. Kristlik kirik kinnistas asüülipõhimõtte keskaegsesse Euroopasse. Kaasaegse poliitilise asüüli kehtestati Prantsuse 1793. aasta konstitutsiooniga, mis kinnitas, et prantsuse rahvas pakub asüüli inimestele, kes põgenevad türannia eest.
Seni, kuni me ei ole saavutanud maailmarahu ja välistanud autoritaarsust või võimetust valitseda, on maailmas alati neid, kes põgenevad. Teistel on valik, kas neid vastu võtta või mitte. Kui lähtuda sellest, et kõik inimesed on moraalselt võrdsed toimijad, siis eksisteerib kohustus põgenikke aidata. Mis võiks seda kohustust piirata? Laias laastus on kaks vastuargumenti: vastuvõtva poole ressursside puudus ning need põgenikud, kes võivad soovida asüüli kurjasti kasutada. Põgenikele asüüli pakkumiseks peab nende jaoks kõigepealt olema füüsiline koht, kus on võimalik elada, lisaks on vaja kaudseid ressursse nagu inimesed, raha, haridussüsteem, politsei jne, et kaitse saaks efektiivselt realiseeruda. Ressursse ei ole lõpmatult, seega on riigid õigustatud kehtestama vastuvõetavate pagulaste üldarvu, lähtuvalt sellest, kui paljudele suudetakse inimväärset elu pakkuda. (Kodu) sõdade korral on põgenikevood massilised ja mõnikord on nende takistamine võimatu.
Kuigi eksisteerib nõue, et põgenik peab küsima abi lähimast ohutust riigist, siis võib osutuda, et naaberriikide ressursid saavad lihtsalt otsa. “Lähim ohutu riik” ei ole alati ka naaberriik. Naine, kes põgeneb ümberlõikamise eest, võib leida, et ta on lähiriikides samamoodi ohustatud. Poliitilise opositsiooni liige võib leida, et naaberriik annab temasuguseid välja. Keskaegses Euroopas leidis Katoliku Kirik ennast probleemi eest, et asüülipaiku kasutati kriminaalsete tegevuste jätkamiseks. Suure Aafrika Sõja ulatus ning Zaire’i kokkuvarisemine on otseselt seotud põgenikelaagritega, mille konflikti osapooled üle võtsid. Seesugust käitumist ei tohi tolereerida. Riikidel on õigus keelduda asüüli pakkumisest kõigile, kelle puhul on tõestatud kriminaalsed kaalutlused, kuritegude sooritamine on piisav alus asüüli katkestamiseks ja põgeniku väljasaatmiseks, kuid tuleb ka vältida hiiglaslike põgenikelaagrite teket konfliktiriikide vahetusse lä- hedusse.
Seega, ressursside olemasolul on mõistlik ka probleemikoldest kaugemal asuvatel riikidel teatud hulk pagulasi vastu võtta. See ei välista vajadust abistada ka konfliktikoldele lähemal asuvaid riike või panustada UNHCRi töösse.
Ruth Annus: Hädalisi tuleb aidata kriisipiirkonnas
Arusaam, et kriisipiirkondades elavaid inimesi tuleb aidata, on läänelikes demokraatlikes ühiskondades sügavalt juurdunud humaanne põhimõte. Käepärase ja lihtsa lahendusena pakutakse sageli pagulaste elama asumist neisse riikidesse, kus nende elu ei ole ohus. Sellega kaasneb aga mitmeid aspekte, millega on mõistlik arvestada nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
Kuni lähteriigis olukord ei stabiliseeru, ei vähene ka inimeste hulk, kelle elu on seetõttu ohus. Inimeste arv, kellele Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja muud vastuvõtvad riigid on suutelised pakkuma rahvusvahelist kaitset oma territooriumil, on kaduvväike võrreldes tegelike abivajavatega, keda on kümneid miljoneid. Ühekordse või ajutise lahendusena pakutud rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ümberjagamine erinevate riikide vahel kas vabatahtlikult või kohustuslikult ei ole olemuslikult jätkusuutlik, sest probleemi põhjus ei kao, see ei ole ajutine ega ühekordne. Kümned tuhanded inimesed riskivad sihtriikidesse jõudmiseks oma eluga ja maksavad suuri summasid kuritegelikele vahendajatele. Paljud saavad surma. Tulemuslikum ja jätkusuutlikum lahendus on koostöö lähteriikidega, suunates ressursi olukorra parandamisse kohapeal nii ajutise kui pikaajalise lahendusena, et need inimesed ei peaks kodumaal enam kartma oma elu pärast ja saaks keskenduda oma riigi ülesehitamisele.
Kestev kiire immigratsioon tõenäoliselt kahjustab vastuvõtvaid riike. Mistahes põhjusel riiki elama asunud sisserändajad muutuvad osaks ühiskonnast. Mida erinevam on sisserändajate sotsiaalne, kultuuriline ja religioosne taust, seda rohkem ja pikemat aega vajavad nad vastuvõtva riigi abi, et aktsepteerida põlisrahvastiku väärtushinnanguid, lepitada võimalikku konflikti erinevate maailmavaadete vahel ja leida sobiv jõukohane võimalus ühiskonda panustada. Välispäritolu kogukondade mõju vastuvõtvale ühiskonnale ei sõltu sellest, mis põhjusel sisserändajad on algselt riiki lubatud – kas nad tulid pagulastena, perekonnaliikmetena, töötajate või üliõpilastena. Mistahes alusel sisserändajate vastuvõtmisel tuleb arvestada sotsiaalsete, majanduslike ja julgeolekualaste mõ- judega nii lühemas kui pikemas perspektiivis.
Migratsioon taastoodab migratsiooni nii otseselt kui kaudselt. Iga inimesega, kellele antakse elamisluba, kaasneb üldjuhul täiendav sisseränne, mida vastuvõtval riigil on raske piirata. Võttes aluseks pigem tagasihoidliku kordaja 2,5, siis saame tulemuseks, et 300 pagulase vastuvõtmisel lisandub Eestisse lähiaastate jooksul tegelikult mitte 300, vaid ca 750 inimest, 1000 pagulase vastuvõtmisel lisandub järelrändena arvestuslikult veel 1500. Ka laiemalt vaadates, mida suurem on diasporaa vastuvõtvas riigis, seda lihtsam ja kiirem on edasine immigratsioon. Kuna immigratsioonisurve heaoluriikidesse on oluliselt suurem kui sihtriikide valmidus sisserändajaid vastu võtta, siis ei ole alust prognoosida sisserändesurve vähenemist, vaid pigem suurenemist. Sisserändajatest tuleneva mõju hindamisel vastuvõtvale riigile tuleb näha rändeprotsesse terviklikult, prognoosides adekvaatselt ka sisserändajate tegelikku hulka.
Sundides inimesi, kes on end uues koduriigis sisse seadnud, kriisi leevenemisel oma päritoluriiki tagasi pöörduma, tuleb arvestada, et kojusõit tähendab neile uut suurt muudatust, kus tuleb jälle nullist alustada. Paljud ei tarvitse olla valmis muutma oma elukorraldust nii suurel määral, isegi kui nad südames tahaksid tagasi pöörduda. Seetõttu on mõistlik arvestada, et tegelikult jäävad ka pagulastena justkui ajutiselt riiki tulnud inimesed siia valdavalt alaliselt elama. Seega kujundab pagulaste vastuvõtmine riigi püsirahvastiku koosseisu, mõjutades pea kõiki eluvaldkondi – alates kultuurilise ja religioosse mitmekesisuse suurenemisest lõpetades haridus-, tööhõive-, sotsiaal- ja muude poliitikatega.
