Poolt ja vastu: Kas kooseluseaduse ja pagulaste debatid õpetasid meid aktiivsemalt osalema?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kas kooseluseaduse ja pagulaste debatid olid oma kurnava lõhestamise juures ka kodanikuhariduse õppetunnid, õpetades eestimaalase aktiivsemalt ühiskonnaasjades osalema? Maie Kiisel leiab, et Eesti inimesed õppisid oma arvamust välja ütlema. Margo Loor täiendab, et õppisid küll, aga ainult välja ütlema, mitte teisi kuulama, ning kvaliteetse ühiskondliku aruteluni pole me veel jõudnud.
Maie Kiisel, TÜ ühiskonnateaduste instituut: “Jah, õpetasid küll”
Õppimiseks peetakse reeglina midagi, mis toimub teadvustatult. Siis, kui istume koolipingis ja kuulame õpetaja selgitusi Pythagorase teoreemi või demokraatia toimimispõhi mõtete kohta. Eksamil ehk suudame neid fakte meenutada, aga päriselus pole nende ellurakendamine niisama lihtne. Samas saame täisnurkse kolmnurga ülesjoonistamise ning perekesksete läbirääkimistega hakkama ilma erilise vaimupingutuseta. Sellised praktilised argioskused aitavad meid märkamatult edasi ka siis, kui on vaja ruumijaotust kavandada või koosolekut juhtida. Meie sisemine autopiloot on seetõttu hindamatu abimees. Erinevalt koolipingi teadmistest omandame “autopiloodi” aga märkamatult, eeskujusid jäljendades ja iseenda võimeid vähehaaval proo vile pannes.
Eluspüsimiseks vajab see pidevat kasutamist. Näiteks ütleme tere inimestele, kes ka meile tere ütlevad. Ületame muru sealt, kus keegi juba raja sisse tallanud. Kirjutame luuletusi, mis sarnanevad luuletustega. Sellist õppimist nimetatakse kogukondlikuks koosloomeks (mõiste pärineb antropoloogidelt Lave’ilt ja Wengerilt).
Jäljendades kinnistunud oskusi on lihtne pidada enesestmõistetavaiks, mistõttu imestamegi, kui meie kõrval oleval inimesel need puuduvad. Kui ta ei tule toime prantsuse r-i hääldamise, veebibrauseri kasutamise, konverentsil sõna võtmise või bürokraatlikku konteksti sobivate sõnade pruukimisega.
Meil on lihtsam suhelda selliste inimestega, kel on meiega sarnased oskused, sõnavara, tähendusväli, mõtteviis ja seeläbi ka tuttavate ring. Sellised “autopiloodile” rajatud kogukonnad pole teadvustatud, aga toimivad inimsuhete kujundajana nii, et sarnasus lähendab sarnaseid, erinevus kasvatab kaugenemist.
Mis hetkel aga sarnasuse kogukonnad üksteisest nii kaugele liikusid, et tekkinud lõhe märkama hakkasid? Eero Janson MTÜst Eesti Pagulasabi, mis tegeleb põhiliste inimõigustega, tunnistab, et oma suureks üllatuseks leidis ta end 2015. aasta kevadel ühtäkki mitte keskpõrandalt kõigile arusaadavate küsimustega tegelemas, vaid “äärmuslaste” seast, mida vastandati eiteakust ilmunud teisele äärmusele.
Mitmed inimesed, kellelt pagulasdebatist õppimise kohta pärinud olen, leiavad, et nende kõige suurem õppetund ongi tõdemus, et see, mida sai pidada arvamuseta “sooks”, on hoopis vastaspool, kellega suheldes on raske leida õigeid, vastastikku arusaadavaid sõnu: “Kui tõekspidamised on igapäevastes aruteludes testitud, nii ratsionaalsed, loogilised, veatud, siis miks ta mind ometi ei mõista?” Tuttav ärimees õppis seda, et “rumalal rahvamassil” on sageli õigus. Näiteks selles, kas Kreeka kavatseb laenu tagasi maksta. Ütleb, et õigus polnud ministril, kes üksnes oma raius, vaid arvukal skeptilisel kommentaariumipublikul.
Aga kogukondlik koosloome? Need inimesed, kes on elanud võrdlemisi märkamatuna ja sõnavõtmisjulguse ning -oskusteta, on – suuresti ka tänu meediatehnoloogiliste võimaluste arengule – saanud tõuke jäljendada avalikus ruumis seda, mida nad on seal ise pikka aega näinud: dialoogi sarnaste vahel, kes saavad näpuga näidata kellelegi kolmandale, keda pole kohal. Meedia toel ja üksikute eestvedajate eeskujul on tasapisi õpitud sõna võtma, avalikult esinema ja üldse mõistma, et sõnavõtmine kui selline on ok. Aktiveerunud on sootuks uued näod, kes saavad oma kogukonnas kasvatada teistmoodi tegutsemise oskusi. Et poliitilist eneseväljendust on teadlikult õpetades raske saavutada, tuleks hinnata uute aktivistide rolli nähtamatu kogukondliku õpikogemuse loomisel. Küsimus on, kas ka teine pool oma “autopiloodi“ üle vaatab.
Margo Loor, SpeakSmart: “Jah, osalema küll, aga mitte arutelu pidama”
Inimene õpib kogu elu, ütlevad laulusõnad, ja küllap see nii ongi. Erineb see, mida ja mil viisil õpitakse. Käimasoleva pagulastega seotud ühiskondliku arutelu käigus on kindlasti olnud võimalik õppida. Mina olen palju õppinud pagulaskriisi olemuse ja põhjuste kohta ning ma ei ole selles kindlasti üksi. Osa jällegi on õppinud oluliselt paremini demagoogilisi mõjutusvahendeid kasutama.
Üks võimalus sõnastust täpsustada on küsida, kas pagulasdebatt on õpetanud Eesti ühiskonna pidama sisukamat avalikku arutelu, ja sellele küsimusele on mu vastus eitav. Sisukam arutelu tähendab minu jaoks argumenteeritud mõttevahetust, kus oma seisukohti selgitatakse loogiliselt ning tuuakse andmeid ja näiteid, mis kinnitavad seisukohtade paikapidavust. Ühtlasi puuduvad selles arutelus emotsionaalsed rünnakud, sildistamised, näpuganäitamised, info teadlik moonutamine ja teised demagoogiavõtted.
Mõnest Lotmani või Kaljuranna kirjutatud erandist hoolimata ei ole meedias, blogides, sotsiaalmeedias ja tundub, et ka kodustes söögilaudades peetud pagulasteemaline arutelu olnud eriti sisukas. Keeruline on aga ühiskonnalt argumenteeritust nõuda, kui seda eriti kusagil õppida pole võimalik. Gümnaasiumi õppekavas on argumenteeritud arutelu tänaseks õpetatud vaid neli aastat. Enamik kõrgharidusega inimesi on taasiseseisvuse ajal läbinud stuudiumi Eestis ilma, et neile oleks argumenteeritud mõtlemist või eneseväljendust õpetatud.
Ka organisatsioonide sees toimuv arutelu, olgu organisatsiooniks siis ettevõte, ministeerium või ülikool, on sageli väiteline ning otsused tehakse jõupositsioonilt, seades peamiseks kriteeriumiks otsustamise kiirust, mitte kõikide seisukoha kuuldavõtmist. Üks Tartu Ülikooli keskastme juht, kes oli mõnda aega töötanud suure Rootsi ülikooli juures, ütles hiljuti nukrusega, et talle sobib Rootsi mõeldud-tehtud ühiskond ikka palju paremini kui Eesti tehtud-mõeldud ühiskond. Seega, isegi kui pagulasdebati käigus või tulemusel oleks ühiskond tahtnud õppida sisukama arutelu pidamist, napib oma riigi sees nii neid, kellelt eeskuju võtta, kui ka neid, kelle juurde õppima minna.
Tulemusliku õppimise eeltingimuseks on väljumine mugavustsoonist, arusaamine, et olemasolevate teadmiste ja oskustega ei ole võimalik soovitud lahenduseni jõuda. Kaldun siiski arvama, et enamikus ühiskonnast isegi ei tekkinud tahtmist õppida. Karjuti veidi, sõna “pagulane” tuli keelepruuki, aga lõppude lõpuks ju (Eestis) midagi ei juhtunud. Ilma tungiva vajaduse või isegi teatava šokita enamik meist oma mugavustsoonist naljalt ei välju.
Väärib meenutamist, et Karl Popperi avatud ühiskonna mõtlemise tekkes ja levikus oli väga olulisel kohal teisest maailmasõjast saadud kollektiivne ühiskondlik šokk. See pani küsima, mis läks valesti ja kuidas saaks paremini. Ühes osas maailmast oli vastuseks argumenteeritud ühiskondliku diskussiooni ning sellele toetuva avatud ühiskonna mudel.
Kas on üldse võimalik luua sisukas avalik arutelu, kus teise poolega astutakse tegelikku, ratsionaalsesse mõttevahetusse, mitte lihtsalt ei hüüta loosungeid neile, kes juba nagunii kõnelejaga sama usku olles kaasa noogutavad? On küll. Me kõik suudame olla ratsionaalsed, ärakuulavad, rahulikud, kuid selleks on kaks olulist eeltingimust.
Esiteks peab keegi meile läbimõeldud suhtlemist õpetama ja harjutama, et meis olemasolev ratsionaalne baasvõimekus välja areneks. Soovitavalt teevad seda vanemad kodus ja õpetajad koolis. Olen näinud Eesti Väitlusseltsis õpetatud noori ja tean kogemusest, et see on tehtav. Haridusuuringud (nt Warner ja Brusch ke, 2001) kinnitavad seda kogemust.
Teiseks peab keskkond, milles kasvame ja elame, seda soodustama. Kodus ei ole nii, nagu isa käsib, vaid nii, nagu pere ühiselt kokku lepib. Koolis ei ole nii, nagu direktor ütleb, vaid kõigil on võimalus oma põhjendatud arvamusega otsustamises osaleda. Ettevõtteid juhitakse argumenteeritult, meedia eelistab sisuliselt kvaliteetset materjali. Briti või Rootsi ühiskond, olles küll kaugel kirjeldatud ideaalist, on erinevates aspektides sellele palju lähemal kui Eesti praegu.
Ma arvan, et Eesti ei õppinud pagulasdebati tulemusel paremini debatti pidama. Heal juhul oli see üks väike kogemus, mis tõukab meid õiges suunas. Ühiskonnana õppimine on pikk protsess. Muidugi, minu seisukohta saab kontrollida muu hulgas selle abil, kui hästi see võimaldab ennustada tulevaste sündmuste kulgu. Ma ennustan, et järgmine terav ühiskondlik küsimus tekitab sama suure polariseerumise, sama palju argumenteerimata poriloopimist. Muutus algab meist, paremini argumenteeritud vestlustest ja otsustest meie kodudes, koolides ja organisatsioonides. Alles seejärel saame loota sisukamat ja rahulikumat arutelu ka ühiskonnas laiemalt.
