Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Andrei Liimets kutsus ühise laua taha KÜSKi nõukogu endised esimehed TIIT RIISALO ja KRISTIINA TÕNNISSONI, et küsida neilt, milliseid muutusi nad kümne aasta jooksul kodanikuühiskonna arengus on näinud.
Alustame meenutusteringist. Tiit, sina olid päris KÜSKi sünni juures. Mis olid esimesed probleemid, mida te lahendama asusite?
TIIT RIISALO: Olukord on palju muutunud. Mõned päevad tagasi oli juttu inimestega, kes selles valdkonnas toimetavad ja on pikalt toimetanud, et aastal 2018 ei püstita keegi küsimust, kas Eestis on kodanikuühiskond olemas või mitte. Selge vastus on, et loomulikult on. Sel ajal, kui KÜSK alustas, oli see loomulikult ka olemas, aga selle sektori inimeste jõupingutus ei olnud sellisel määral avalikkuses esil ning oluliselt keerulisem oli leida mõistmist või tunnustamist. Istusid kõige servmise tooli peal ja pidid olema üsna koloriitne kuju, et sind üldse märgatakse. Nüüd on vabaühendused ikkagi vägagi nähtaval kuni selleni, et mõne töömeetodid on läinud sinnamaale, et tekib küsimus, kas turvamees peaks ta kabinetist välja tõstma. Ma ei hakka andma hinnangut, kas see on minu meelest õige meetod, aga igatahes viiakse oma sõnum kohale.
KÜSKi nõukogu esimehena seadsin ma endale prioriteediks tagada organisatsioonile töörahu. Toona ringles ettekujutus, et kuna kodanikuühiskond on midagi, millega tuleb tegeleda, siis anname neile midagi, et nad teeksid, ja siis kuna me neile midagi anname, tekib ka võimalus suunata või … korraldusi anda pole ehk õige väljend, aga seda tegevust omatahtsi mingisse rööpasse ajada. Seda oli oluliselt rohkem kui praegu. Nüüd ei teki enam küsimust, kas seda on vaja või mis on suutlikkus, vaid kodanikuühiskonda nähakse tõsiseltvõetava partnerina.
KÜSK sai toonase nõukogu tegevusel kujuneda selliseks, nagu ta praegu on, anda neid toetusi mõnikord rohkem, mõnikord vähem põhjendatult, aga 90% ulatuses õigete asjade tegemiseks. Taustal polnud mingeid teisi või kolmandaid kalkulatsioone, et nendega oleme sõbrad, nendega ei ole, need on tüütud, need ei ole. Prioriteet oli jalad maha saada ja see laias laastus õnnestus.
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma arvan, et kui KÜSK loodi, oli kodanikuühiskond nišikaup – natuke siin, natuke seal, et kõik nagu natuke teavad, et Kristina Mänd on midagi teinud ja Avatud Eesti Fond on natuke toetanud. Siis hakkas moodustuma kerge massikaup, tekkis õrn sektor. Mina sattusin KÜSKi umbes siis, kui oli kodanikuühiskonna tõusu- või õitseaeg. Nende kuue aasta jooksul kasvas rahastus jõudsalt ning tekkis võrgustiku- ja eestkosteorganisatsioone.
KÜSKi panus kõige selle käima lükkamisse ja tagant utsitamisesse oli väga suur, sest ta haldas rahakotti ja üritas liikuda projektikesksusest, mis oli Eestis tugevalt sees, võimekusekesksuse poole. Kui vaadata praegust olukorda, siis mulle tundub, et see õitseaeg on jõudnud mingisse stabiliseerumise etappi. KÜSKi rahastus on küll langenud 2008. aasta tasemele, aga positiivne on see, et järelikult on kolmas sektor piisavalt tugev. Ka ilma selle toetuseta on laua taga rohelised, linnaplaneerijad, linnukaitsjad, remmelgakaitsjad. Huvikaitse on arenenud, kodanikuühiskond on võrdväärne teiste sektoritega. Ei ole enam sellist altruismist-olen-sinuga-sama-laua-taga, patsutan ja toetan suhtumist.
Kust see muutus tulnud on, milliseid murdepunkte näete?
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma arvan, et seda tuleb vaadata näide näite haaval. Üks suund oli see, et tulid suured projektid: Noored Kooli, Teeme Ära. Sellised, millel oli kogu aeg positiivne kuvand, ühiskond toetas, riik toetas. Samal ajal tekkisid huvikaitseorganisatsioonid, mille juures olid alati nii positiivne kui negatiivne hoiak – millegi eest, aga ka kellegi vastu. Mõlemad lained on ülipositiivsed. Ma arvan, et loodushoid on kõige struktureeritum kolmanda sektori pesa, kuna seal juhtub nii palju, kogu aeg peab seisukohti võtma.
TIIT RIISALO: Ma ei oska dramaatilisi muutusi esile tuua, olemuslikult on kõik protsessid evolutsioonilised. Alles pärast võime otsida neid nii-öelda majakaid. Kindlasti on ka selliseid hetki olnud, kus saadakse ühtäkki millestki aru, jõutakse mingi tõdemuseni, aga selle taga peab olema töö ja võime asju teha.
Kui ma kerin selle ajani tagasi, kui minust sai KÜSKi nõukogu esimees, siis ega mingi juhuslik generaator ei valinud isikukoodi põhjal Tiit Riisalot välja. Ma olin seal natuke varem tegutsenud, olin eluaeg aktiivne poiss olnud, koolis malevõistlusi korraldanud ja taastanud Eesti Üliõpilaste Seltsi. See kõik ju ongi kodanikuühiskond, aga mingil hetkel tundus tavaarusaam olema, et kodanikuühendus on külaselts ja võibolla sinna juurde sotsiaalteemadega tegelevad organisatsioonid. Siis jõuti arusaamale, et kodanikuühendus tähendab aktiivseid kodanikke, kellel on soov ükskõik mis vormis panustada väljaspool oma ametitegevust või mingisuguste äriliste ambitsioonideta.
Mind tõi organiseeritud kodanikuühiskonna juurde seda edendama Kristina Mänd, kes kutsus mind appi pidama motivatsiooniloenguid ja pärast mingeid projekte vedama. Kujutan ette, et üks tema tagamõtteid oli sooline tasakaalustatus, mis käib praegugi igalt poolt läbi. Ainult et see oli sektor, kus tuli sooliselt tasakaalustada teistpidi. Kui oli ruumitäis kodanikuühiskonna inimesi, olid seal Tiit Riisalo, Juhan Kivirähk, võibolla veel keegi ja kolmkümmend naisterahvast. Aja jooksul on see pilt muutunud.
KRISTIINA TÕNNISSON: Mingil hetkel algas võrgustumine – tekkis naiste varjupaik Tallinnas, tekkis naiste varjupaik Tartus, kokku tekkis naiste varjupaikade ühendus. Riik mõistis, et nüüd nad esindavad kedagi, seega on lihtsam kedagi laua taha kutsuda. Mis mind kõige rohkem rõõmustab – me oleme jõudnud ajani, kui kolmas sektor on võrdväärne karjäärivalik. Ei ole nii, et lähed vabaühendusse ainult siis, kui sul on rikas mees ja tahad niisama tšillida, vaid sa saad töötada professionaalina ja palga eest. See on suur muutus, et kolmas sektor kvalifitseerub tööandjana ja mitte ainult vabatahtliku patsutuskohana.
Samas sa mainisid, et mingi õitseaeg on möödas, tekkinud on stabiliseerumine. On see hea või halb?
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma arvan, et see on hea. Mingid teemad on ära kaetud ja saab tegeleda ka nooremate organisatsioonide järeleaitamisega. See dilemma oli ka kogu aeg KÜSKis õhus, et kui KÜSK on juba keskendunud tugevate aitamisele ja turg nendega täidetud, siis kas väiksemad mahuvad sinna juurde ja kas me märkame neid toetada. See küsimus on praegugi üleval. Võibolla ongi aeg mõnusaks stabiliseerumiseks, et mingid asjad paika loksuksid, muidu on kogu aeg igal pool nii palju muutusi, et ei jaksa enam.
KÜSK on kümne aastaga jaganud välja umbkaudu 15 miljonit eurot. On see suur raha?
TIIT RIISALO: No palju Hasartmängumaksu Nõukogu välja on jaganud? Ma arvan, et sellega võrreldes on väike raha. Teine põhjus, miks mind kutsuti KÜSKi nõukogu juhtima, oli see, et ma olin toimetanud ka poliitikas, tundsin poliitikuid ja nende mõtteviisi. Alguses võinuks olla muidu lihtne libastuda, aga sõltumata sellest, et jagatud on riigi raha, mille üle otsustavad tahes-tahtmata poliitikud, pole kunagi tehtud poliitilisi otsuseid. On hulk inimesi, kes õnneks ei esinda ühiskonna keskmist arvamust, kelle arusaam maailma toimimisest on väga lihtsustatud. Idealistlikku tõde ei eksisteerigi, saavad olla ainult vorst vorsti vastu tehingud. Üritasime luua sellise keskkonna, et inimesed, kes koos olid, otsustaksid oma parima äranägemise järgi. Loomulikult kaalutlusõigust kasutades võidi ka eksida, aga üritati siiralt aru saada, millest on kasu. Seetõttu arvan ma, et absoluutsummas see 15 miljonit pole suur summa, aga kuna neid otsuseid on üritatud teha objektiivselt, ausalt ja panustades sinna, kus mõju on kõige suurem, siis see raha on läinud õigesse kohta. Ja KÜSKil endal on olnud raamide seadjana mõju.
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma arvan, et see on Eesti riigis üks mõjuefektiivseimalt kulutatud raha. Ma arvan, et võrreldes näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega on selle raha mõju ühiskonnas olnud kordi suurem. Teiseks, vaadates, kuidas kritiseeritakse Eesti Teadusagentuuri, EASi või Innove rahastusotsuseid, siis KÜSKil on õnnestunud sellest kuidagi pääseda. Kuue aasta jooksul ei tundnud ma kordagi, et keegi tuleks oma agendaga. Nii palju, kui ma aru sain, oli kõik igatpidi läbipaistev. Erinevalt teistest pole paistnud otsuste tagant kellegi kõrvu ja JOKK-lahendusi.
Hasartmängumaksu Nõukogu saab lõpu, katuserahadega möllatakse samas edasi. See tekitab küsimuse, mida üldse peaks vabaühenduste rahastamises muutma.
KRISTIINA TÕNNISSON: Mulle on meeldinud strateegilise partnerluse projektid, mida siseministeerium on teinud. See on õige suund, annab mingi stabiilsuse. Kindlasti võib tulla hetk, kus tekivad kuldsed käerauad ja teised ei saa turule, aga praeguses ajahetkes mulle tundub, et see on õige suund.
TIIT RIISALO: Kuigi ma aktiivselt ei tegutse vabaühenduste või kodanikuühiskonna üldise huvi edendamisel, olen ma Kaitseliidu liige, Kalevi Jahtklubi liige, Tallinna merepääste liige, Orienteerumisliidu juhatuse liige. Mulle meeldib seal sellepärast olla, et kui Kaitseliidu eristaatus välja arvata, toimivad kõik need organisatsioonid printsiibil, et ka ilma riigi abita ei lõpetaks ükski neist tegutsemist. Sellise mudeli poole peaksime ka püüdlema, sest tegelik mõte on panna kodanikke rohkem panustama.
Vastandus, mida sageli konstrueeritakse, on käputäie võimekate vabaühenduste ja hulga väikeste kohalike tegijate vahel, kel on keerulisem rahastust leida, partnersuhteid luua, kelle võimekus on madalam, kes sõltuvadki näiteks katuserahast. Kas pigem aidata nõrgemaid järele või eelisedendada väga tugevaid?
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma läheks kolmanda variandi peale – aidata keskmikud tugevateks. Ma arvan, et nende väikeste kahe-kolmeliikmeliste puhul tulebki kõigepealt vaadata, kas nad ujuvad välja keskmikuks või mitte.
TIIT RIISALO: Siin tuleks tervemõistuslikult läheneda, et kindlasti on tugevatel organisatsioonidel ja nende liitudel suur roll. Ei saa kompetents igale poole koonduda, eriti Eesti-taolises väikeses riigis. Samas on Euroopa Liidul rida printsiipe, millest üks on subsidiaarsus ehk üldpõhimõttena tuleks otsused teha nii madalal tasandil kui vähegi võimalik. Aeg-ajalt kerkib ikka inimesi ja seltskondi, kes arvavad, et Eesti riiki peaks reformima ühes või teises suunas. Meie siin Tallinnas KÜSKi kontoris Toompuiesteel ei pea tegelikult aru saama, kuidas ühes Põlva maakonna omavalitsuses kõige õiglasemalt raha jaotada, et saaksid kõige võimekamad. Mida enam seda õnnestub sinna viia, seda parem.
KRISTIINA TÕNNISSON: Põhimõtteliselt õige, aga praktika Eestis logiseb. Kohaliku omaalgatuse programm lõpetati just põhjusel, et iga kohalik omavalitsus otsustab, kes saab külakiige, kes külatamme. See oli väga onupojapoliitiline otsustamine.
TIIT RIISALO: Mõtlen oma praeguse töö peale – kuidas kodanikuühiskond sealt paistab. Suur osa minu tööst on planeerida vabariigi presidendi tegevust. Loomulikult ei tee ma seda üksi, aga kui me liigume Eestis ringi, on meil mingid põhimõtted ees, kuidas seda katta. Esiteks vaatame selle järgi, mis on riigipea vastutus ehk siis riigikaitset ja julgeolekut puudutav. Üha enam räägime laiapinnalisest riigikaitsest, käime väeosades, aga ka päästeametis, vabatahtlike pritsumeeste juures. Siin puutuvad juba need maailmad kokku, väga sageli on esindatud vabatahtlikud.
Järgmine asi, mida vaadatakse, on ettevõtlus. Kui ettevõtted õitsevad, kui on tööd, kui luuakse üha enam lisandväärtust, siis tõsta neid esile, tunnustada ettevõtlusaktiivsust, käia ettevõtete juures, kes teevad tõsist ja head tööd. Alati vaatame ka seda, kuidas nad suhestuvad kogukonnaga.
Kolmas suur valdkond, mida riigipea tahab katta, on haridus, kõikvõimalikud koolid, lasteaiad. Tihti on näha, et kooli kõrval on mingi MTÜ, kes haridussektoris kaasa lööb.
Ja neljandana on eraldi kodanikuühiskond. Riigipeal on nõunik Urmo Kübar, kellel on hea ülevaade sellest, kes mida Eestis teeb, kes on tubli, keda tuleks toetada. Kodanikuühiskond kumab tervest spektrist läbi ja on lisaks omaette tükina. Selles mõttes on asjad hästi. Ja ma arvan, et kuigi arvatakse, et eestlased on kohutavad individualistid ja eelistavad elada hajakülades, siis olles näinud, mis mujal ilmas toimub, siis see kodanikuühiskond on siin põhjamaades ikkagi kõige arenenum. Juba evolutsiooniliselt saame aru, et ilma koos tegemata ei pruugi me kaugele jõuda.
Milliseid puutepunkte või kasutamata potentsiaali on kõrgharidus- ja teadusasutuste ning kodanikuühiskonna vahel?
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma näen kõigi sektorite vahel palju kasutamata potentsiaali. Kogu aeg räägitakse kõrghariduse ja ettevõtluse koostööst, samasse lainesse võiks tuua kõrghariduse koostöö kolmanda sektoriga. Kõigil neil pehmetel kavadel, mida Eestis õpetatakse, võiks olla seos kodanikuühiskonnaga, olgu DD Akadeemia või NULA või Vabaühenduste Liidu võrgustikega. Ma arvan, et see hakkab samm-sammult tulema. Kui neli aastat tagasi oli esimest korda tõsine arutelu, kas peaks Eestis avama spetsiifilise kolmanda sektori õppekava, siis ma sain aru, et vau, see on juba märk, et see mõtegi tuli.
Mida näete kodanikuühiskonna järgmise suurema arenguvajadusena?
TIIT RIISALO: Ühelt poolt omatulu teenimise pool ja teisalt laiema avalikkuse teavitamine, et võimalikult palju ressursist saada inimeste käest, mitte oodata, et keegi armulikult keerab kuskil kraanid lahti. Tuleb läbi mõelda, milleks sa vajalik oled. Keegi ei taha ju oma taskust sulle raha anda, kui sa oled lihtsalt kena. Inimesed peavad aru saama, et su tegevus on vajalik ja edendab midagi. Sa pead suutma selgitada. Meie fookuses on kodanikuühiskond suuremal või vähemal määral nagunii, siin oleme insaiderid ikkagi, aga inimeste tähelepanu on kümnel muul asjal, oma igapäevasel elul. Sellises infost tiines keskkonnas, kus me praegu elame ja mis kuidagi ei muutu, peab olema oma sõnumites väga selge ja lihvima oma liftikõne sinnamaale, et sinust aru saadaks.
See ei tähenda vastupidist üldistust, et pikki strateegilisi dokumente pole vaja. Ka seda on vaja, nagu erakonnal on vaja programmi. Inimesed ei saa aru, et programm on erakonna liikmete jaoks formaat teemade arutamiseks, läbivaidlemiseks ja mõtestamiseks, mida on üldse vaja teha, kuidas seda teha. See viib inimesed ühisele platvormile. Ka kodanikuühiskonnal on vaja läbi mõelda, mida me tahame teha, ja nagu poliitikutel, kellele me seda sageli ette heidame, oma eesmärgid lihtsalt maha müüa. Kui võrrelda nüüd ettevõtlusega, siis asjad, mis tegelikult ei rahulda inimeste vajadusi, mille järele tegelikku vajadust pole, reeglina ebaõnnestuvad.
KRISTIINA TÕNNISSON: Ma tooksin välja kolm dimensiooni. Üks on stabiliseerida püsimajäämine. Et kui ka rahastus kukub, jääme ellu. Kui Tiidul on usku, et isegi kui rahastus ära võetakse, käivad pritsumehed ikkagi koos siis, minul on seda vähe, aga ma tahaks, et algatused jääks vaatamata poliitilistele ja rahalistele lainetustele ellu.
Teine on järelkasvu küsimus ja see, et igal inimesel oleks oma nii-öelda kodanikuühiskonna pesa, olgu varjupaika vajavate naiste toetamiseks, keskkonna kaitseks või linna planeerimiseks. Et isal on, lapsel on, tema sõbral on ja see oleks kokku common knowledge, umbes nagu igal inimesel on elukoht.
Kolmandaks, me oleme tasapisi valmis maailma vallutama. Teeme Ärast välja kasvanud maailmakoristus on suuremaid projekte, mis üldse tehtud. Või näiteks DD Akadeemias mõtleme praegu, kas teha oma filiaal Lätisse. Oleksime esimene kolmanda sektori organisatsioon, millel oleks oma esindus Lätis.
Lõpetuseks, ajakirjanumbri keskne teema on kestvus. Millega tuleb hakkama saada, et EV200ni kesta?
KRISTIINA TÕNNISSON: Praegu on vastandlike trendide paljusus. Korraga globaliseerumine ja lokaliseerumine – tere tulemast, rahvusvahelisus ja uued inimesed, aga ei, minu kodu on ainult minule. Ma arvan, et see on loomulik lainetus ühiskonnas, aga muutused on nii kiireks läinud, et üks muutus ei jõua lõpule minna, kui juba tuleb vastassuunaline lainetus. See tähendab vajadust kohanemisoskuse järele, suutlikkust elada pooldades samal ajal korraga mitut vastandlikku väärtust, mis seni pole me poliitilise skaala ja mentaliteedi puhul mõeldav olnud. Praegu kas armastad või vihkad, aga äkki sobivad mõlemad ühte maailmavaatesse ja on võimalik tunnetada mitut tõde.
TIIT RIISALO: Ma tunnen, et mul on tohutult vedanud, et ma olen saanud elada sellist elu, nagu ma olen tahtnud, ja teostada ennast ja kõiki oma ideid. Mõnikord olen läbi kukkunud, mõnikord pole ideed realiseerunud, aga valdavalt on õnnestunud olla mina ise, teha asju, mida ma tahan – see ongi vabadus. Riivamata seejuures teisi, kurja tegemata. Kui küsida, kas ma praegu olen kindel, et järgmise 10, 20 või 100 aasta jooksul selline keskkond säilib, siis ma pigem olen optimistlik, aga mitte naiivne, et see igal juhul läheb nii. Vastupidine võimalus valmistab mulle muret ja üldse mitte ainult enda pärast. Tihti küsitakse, mida lastele õpetada, ja ainuke asi, mis ma tunnen, et mul on õpetada – olge need, kes te olete. Realiseerige ennast, teostage oma ideid, ärge laske ennast mõjutada ainult trendidest ja peavoolust. Siis on teil võimalik ennast teostada ja elada täisväärtuslikku elu. Selline keskkond peaks Eestis säilima ja senimaani on ta ka olemas olnud. Kindlasti on inimesi, kes väidavad vastupidist ja nende reaktsioon mitte ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt, on see, mis muret valmistab, aga seda ei tohi ignoreerida, sellega tuleb suhestuda.
