Viimased artiklid:
Viimased uudised:
2021. aasta sügisel alustas vabaühenduste tulevikujuhtide arenguprogrammi teine lend. Esitasime kõigile osalejatele viis küsimust. Saage tuttavaks, Kaimai Kuldkepp.
Kes sa oled ja millega tegeled?
Olen Kaimai, rööprähkleja, kes suhtub võrdse pühendumusega nii keskkonda kui ka inimõigustesse. Keskkonnateemadega tegelen igapäevaselt Rohetiigris ja võrdõiguslikkusega Feministeeriumis.
Oma teekonda võiksin kirjeldada justkui suure avastamisena, kus õppimine on pidev protsess ja suunamuutused arengu vältimatu osa. Näiteks sai alles TalTechi magistrantuuris majandust õppides selgeks, et tegelikult huvitab mind hoopis inimkäitumine ning tuli astuda Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumist õppima. Lisaks ülikooliharidusele olen end leidnud ka kutsekoolist, näiteks Polütehnikumist trükitehnoloogiat õppimas, või treenerikutset omandamast – olen juba 15 aastat tegutsenud lumelauatreenerina ja rajanud Eesti suurima mäespordikooli. Oma varasemas karjääris erasektoris oman pikajalist juhtimiskogemust, kuid vabaühenduste maailmas orienteerudes tunnen end kohati kui Alice Imedemaal.
Leian samas, et erinevate õpingute kompott on andnud mulle mõnusalt laia teadmistebaasi, et olla valmis avastama maailma kogu selle komplekssuses. Õppida märkama eri teemade lõimumispunkte ja välja tooma varjatud seoste võrgustikke. Armastangi elu juures enim mitmekülgsust ja veidike isegi vastuolusid. Näiteks naudin võrdse kirglikkusega nii ninapidi raamatutes nohisemist kui kõikvõimalikku aktiivset tegevust matkamisest rulasõiduni.
Miks liitusid tulevikujuhtide arenguprogrammiga ja mida loodad selle jooksul õppida?
Hüppasin 2021. aastal ootamatult erasektorist vabaühenduste tegemistesse ja tunnen end hetkel teadmisi ahmiva koolilapsena – kõik on uus, põnev ja väljakutseid esitav. Tulevikujuhtide programm tundub imeline abiline valdkonnas orienteerumiseks, sihtide seadmisteks ja kontaktide loomiseks.
Millist muutust tahaksid Eesti ühiskonnas või maailmas laiemalt enim näha?
Unistan kogukondlikust ühiskonnast, kus elu kulgeb aeglaselt ning inimeste ja ülejäänud looduse heaolu on esikohal.
Täpsemalt unistan ühiskonnast, kus poleks vaja tegeleda ühegi teemaga, millega ma oma töös igapäevaselt kokku puutun. Kus poleks vaja ei inimesi rohemuutusteni nügida ega elurikkuse eest seista. Kus poleks vaja muretseda võrdse kohtlemise pärast ega rääkida vägivalla ohvritest. Need näited näivad ehk üksteisest kauged, aga erinevate probleemkohtade juurpõhjused jooksevad ühiskonnas tihti samasse sõlmpunkti kokku. Ja nende silmale nähtamatute juurte murenemist tahakski enim näha.
Kas ja kuidas loodad sellele muutusele kaasa aidata?
Tegin oma elus ootamatult karjääripöörde, et vabaühendustes töötamisega luua võimalusi maailma muutumiseks. Tegutsen pisi-pisikeste sammudega oma unistuste ühiskonna suunas iga päev.
Raamat, film, etendus, podcast, inimene või muu sulle oluline mõjutaja, mis või kes sind inspireerinud ja teistelegi soovitaksid?
Olen hetkel lugemas Rebecca Solniti raamatut “Hope in the Dark”, mis annab lootust, et muutused ühiskonnas on toimumas ka siis, kui areng paremuse suunas paistab võimatuna. Minu jaoks on lohutav teadvustamine, kuidas kõik revolutsioonilised murdepunktid on läbi ajaloo ilmnenud küll ootamatult, aga pikaajalise pühendunud inimeste ühise panuse tulemusena. Sarnase lugemiselamusena soovitaks ka Rutger Bregmani raamatut “Inimkond: Paljutõotav ajalugu”, mis püüab tõendada, et meie kalduvus näha ja esile tuua negatiivsust on teinud meid pimedaks inimkonna suurimate muutvate jõudude, headuse ja kollektiivususe suhtes.
Ja kui juba soovitamiseks läks, siis üks mu lemmikraamatuid on Jean-Louis Fournier’i “Issi, kus me lähme?”. Vaid 100 lehekülge, aga nii nutt kui naer garanteeritud, enamasti korraga. Ja et feministina tasakaalu hoida, toon Fournier’ile kaaslaseks Läti kirjaniku Nora Ikstena raamatu “Emapiim”. Sealt leiab naeru küll veidi vähem, aga loo taustafooniks on vastuhakk nõukogude süsteemile, mis puudutab tänasel päeval eriti sügavalt.
