Viimased artiklid:
Viimased uudised:
2020. aasta suvehakul alustas vabaühenduste tulevikujuhtide arenguprogrammi esimene lend. Esitasime kõigile osalejatele viis küsimust. Saage tuttavaks, Kristina Amor.
Kes Sa oled ja millega tegeled?
Olen Kristina, tegelen Helpificus rahvusvahelise CoSIE projektiga, mille raames on Võrumaal kolme aasta jooksul aset leidnud Vunki mano! loometalgud. Tegemist on sotsiaalsete häkatonidega, mis kujutavad endast koosloomes innovaatiliste avalike teenuste arendamist, kuhu on kaasatud kodanike kogemus, ettevõtjate realistlikkus, ekspertide pädevus ja ametnike vastutus.
Minu südameasjaks on erivajadusega inimeste kaasamine loometalgutele, samuti erivajadusega inimeste ja eakate heaolu parandamine läbi digitaalsete võimaluste. Põnev ja õpetlik on olnud koostöö projektipartnerite Võrumaa Arenduskeskuse ja Tallinna Ülikooliga.
Samuti koordineerin Helpificus püsivabatahtlikest koosneva meeskonna töid-tegemisi ning suhtlen tugikeskkonna kasutajatega. Tore ettevõtmine on kampaania “Helpificu kuu sõber,” mille raames räägivad tuntud Eesti inimesed märkamisest, abistamisest ja hoolivama Eesti loomisest. Selle aasta 1. detsembril võtame taas osa annetamistalgutest.
Miks liitusid tulevikujuhtide arenguprogrammiga ja mida loodad selle jooksul õppida?
Mind käivitab missioonitunne ja veendumus, et tänu arenguprogrammile saan kujundada Helpificus edukamalt tuleviku sotsiaalhoolekannet. Olen kindel, et pärast programmi lõppu olen saanud juurde teadmisi strateegilisest juhtimisest, mille kaudu saan paremini määratleda meie missioonist ja visioonist lähtuvad arenguvajadused, seada tegevused eesmärkide elluviimiseks, seejärel hinnata nende mõju ja tulemuslikkust.
Mind paelub meeskonnatöö, sealhulgas erinevate osapoolte sisemise motivatsiooni äratundmine ja tugevuste võimendamine, protsesside käivitamine, meeskonna innustamine. Soovin saada veelgi osavamaks erinevate sihtrühmade kaasamises, võimestades kogukonnaliikmeid abivajajaid abistama ja ettevõtete töötajaid annetama oma aega erivajadusega inimeste ja eakate aitamiseks.
Loodan, et usalduslik side arenguprogrammis osalejate vahel loob kasvupinnase heaks ja viljakaks koostööks. Leian, et oluline on ka pärast lõpetamist kokku hoida, üksteist inspireerida.
Millist muutust tahaksid Eesti ühiskonnas või maailmas laiemalt enim näha?
Tihtilugu oleme nagu oravad rattas, oma mullis ja tegemistes. Kiirustasin ükspäev kortermajast välja, mõtted juba järgmiste tegemiste juures, märgates samal hetkel ühte vanaprouat rulaatoriga lifti juurde liikumas, õigemini paigal seismas. Küllap tõmbas ta hinge. Tegin kolm sammu tagasi ja küsisin, kas ta vajab abi. Abi ei olnud seekord vaja. Varsti liikus proua aeglaselt, kuid järjekindlalt edasi.
Soovin, et naabrid julgeksid üksteisega suhelda, vajadusel rohkem küsida või pakkuda abi. Et kuldses eas prouad saaksid õue, isegi kui oma jalad enam ei kanna. Noored ja tugevad mehed on ju selleks loodud, et kanda prouad kätel välja, tuua vajadusel poest toidukotid või ravimid. Mitte keegi ei peaks istuma nädalate viisi nelja seina vahel.
Soovin, et naised julgeksid küsida rohkem palka, sest nad teavad, et huumoriga pikitud emotsionaalsus ja empaatilisus on väärtus, mitte puudus. Juba koolides peaksid õpilased saama rohkem tarkusi inimsuhete loomisest ja hoidmisest. Mind inspireerib Helpificu Piibel, kus on kirjas head tavad ja eetikareeglid meeskonnaliikmete ning kaaskodanikega suhtlemiseks. Rohkem hoolimist kaasinimestest ja ümbritsevast looduskeskkonnast!
Soovin, et kodanikud tahaksid ja oskaksid kaasa rääkida avalike teenuste ja elukeskkonna kujundamisel. Et nad oleksid kaasatud otsustusprotsessidesse. Et avalikele aruteludele, mõtte- ja loometalgutele ei jääks minemata pelgalt põhjustel, et tööpäeva lõpus enam ei jaksa või ei ole info kogukonnani jõudnud. Ka mõtlemine stiilis, et mis meie nüüd ikka teha saame, ei vii kuhugi.
Kas ja kuidas loodad sellele muutusele kaasa aidata?
Üksteise märkamine saab alguse pisiasjadest. Ka mina saan anda panuse tugevamate kogukondade kujunemisele. Muutus saab alguse enesearengust, vanadest mõttemustritest lahtilaskmisest, kui need enam hingeleeki ei läida.
Lugesin kord Lehte Hainsalu raamatut “Üheksavägine”, kus autor andis edasi Jaakobuse mõtte, mida soovin jagada: “Peab valvama oma sõna, et kunagi ei kasutaks seda haavamiseks või hävitamiseks Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat… Olla sellest teadlik on samm edasi.”
Raamat, film, etendus, podcast, inimene või muu sulle oluline mõjutaja, mis või kes sind inspireerinud ja teistelegi soovitaksid?
Lühidokumentaalfilm „Kas elan tõesti” räägib kolmest erivajadusega naisest: Christel tahaks lihtsalt näha. Jelenal on kahju, et ta ei saa sõita jalgrattaga. Merilyn tunneb end tõeliselt elus, kui teda viiakse mere äärde. Kolm elu, kolm karakterit, üks saatus – olla naine ja puudega.
Vunki mano! loometalgutel inspireeris mind erivajadusega inimeste Tiia Järvpõllu ja Jüri Lehtmetsa poolt loodud Kuldvõtmekese meeskond. Soovitan teistelgi kaasa lüüa selle töörühma tegemistes.
Usun, et hinge toidab hea luule ning tegelemine aiakunstiga, see õpetab nägema taimede ilu ja looduse väge. Alles hiljuti Jäneda mõisa külastades soetasin endale „Mura leegitsevad mälestused,” milles on kirjanik Alexandra Lapierre kirja pannud Jäneda viimase mõisaproua Maria Zakrevskaja elu. Võtan lähiajal selle raamatu kätte, nii et arvustust küsige natuke hiljem.
Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud orienteerumise, mis rõõmustab meeli vahelduva maastiku ja erinevate ilmaoludega. Ka vihm on kihvt! Soovitan avastada iseendas väike laps, parimad asjad on nali ja naer.
