Viimased artiklid:
Viimased uudised:
2021. aasta sügisel alustas vabaühenduste tulevikujuhtide arenguprogrammi teine lend. Esitasime kõigile osalejatele viis küsimust. Saage tuttavaks, Piret Pent-Miiling.
Kes sa oled ja millega tegeled?
Ma olen Piret Pent-Miiling ja iseloomustaksin ma end ilmselt abistaja, nõuandja, teiste toetajana. Tütre käest mind iseloomustavat omadussõna küsides sain vastuseks esialgu “entusiastlik”, veidi järele mõeldes pakkus ta siiski “järjepidev”. Rolle, millesse igapäevaselt mahtuda, on mul palju, ilmselt kohati isegi liiga palju.
Ma tegutsen sotsiaalvaldkonnas, kus mu põhifookus on erivajadustega inimeste toetamisel. Aastaid tagasi ütlesin toonasele tööandjale, et vanemapuhkuselt ma tagasi ei tule ja mitte kunagi oma elus ma enam erivajadustega inimestega ei tööta! Nüüdseks olen selle sihtgrupiga olnud otseselt ja kaudselt seotud üle 15 aasta. Tänaseks olen loonud oma ettevõtte, oleme partnerid kohalikele omavalitsustele ja ka riigile, osutades sotsiaalhoolekandeteenuseid. Valdkonna praktikuna astun esimesi samme ka oma teadmiste teistele edasi andmise ja uute tegevusjuhendajate koolitamisega. Idealistina loodan seda valdkonda arendada nii kutseliidus kui ka ametiühingulises tegevuses kaasa rääkides.
Miks liitusid tulevikujuhtide arenguprogrammiga ja mida loodad selle jooksul õppida?
Ma arvan, et olen elupõline ja igikestev õppija. Mulle meeldib end täiendada ning iga uue teadmisega kaasneb mingi uus teema, mille kohta veidi rohkem teada saada. 2020. aasta lõpus iseenda tööandjaks hakates ei olnud mul ettekujutust, mida see tegelikult tähendab. Tööd ma ju teha oskasin, teadsin ka oma varasema kogemuse põhjal seda, kuidas ei tohi tööd teha ja teistele tööandja olla. Aga tegelikult – kuidas olla juht, kuidas näha tulevikku, kuidas seada enda tegevusele pikaajalisi või ka lühemaajalisi eesmärke, kuidas nendeni jõuda, kellega koos ja mida ma kõike veel pean tegema… äkki langes suur küsimuste koorem mu õlule.
Tulevikujuhtide arenguprogramm jõudis mu ellu justkui päästerõngas, mis mitte ainult ei päästnud mind uppumissurmast, vaid on suunanud valgust andva majakana nägema ka suuremat pilti, looma teistsuguseid seoseid erinevate valdkondade vahel. Lisaks on programm olnud ülisuureks abiks mitte ainult vabaühenduste juhtimise, vaid ettevõtluse põhialuste selgitamisel. Mul on selge pilt, kuidas ja millest üks hea organisatsioon “koosnema” peaks ja kuidas juhtida seda elutervelt, jätkusuutlikult nii oma töötajate, liikmete, klientide, koostööpartnerite kui ka eelkõige iseenda suhtes.
Millist muutust tahaksid Eesti ühiskonnas või maailmas laiemalt enim näha?
Viimasel ajal on tunne, et inimesed on väga enesekesksed, raha- ja kasuahned, elutempo on kiire ja mobiilne, enamus tegevusi toimub operatiivselt nuti- ja tehnikamaailmas ning reaalne soe inimkontakt on vaikselt hääbumas. Kõigil on rutt ja tõtt, iseenese ja oma vajaduste tähele panemiseks ei ole enam aega. Naabrit ei nähta, tema elust ei teata enam midagi. Inimene on inimesele võõras – ja sageli väga üksi. See toob kaasa erinevad probleemid ja kajastub muide ka meie üha kasvavas klientuuris.
Muutus, mida mina tahaksin laiemalt näha, on seega väga lihtne ja mõneti sama triviaalne nagu kunagi missivalimiste võitjate suurim soov, et maailmas valitseks rahu ja armastus. Aga just seda ma soovin, et valitseks rahu. Rahu meie sees ja meie ümber. Et oleks hoolivust ja armastust – nii enda, kui oma lähedaste, kogukondlaste vastu. Et meil oleks aega ja me paneks tähele.
Kas ja kuidas loodad sellele muutusele kaasa aidata?
Ma arvan, et see eeskuju, mida olen andnud nii enda koostööpartneritele, neile, kellele oma teadmisi edasi annan, neile, kes erivajadustega inimestega kokku puutuvad, on üks väike samm selle muutuse teel. Aga see tee on pikk ja konarlik. Ühiskonnas toimuvad muutused, eriolukorrad, ootamatused on justkui märk sellest, et me kõik peame oma eludes midagi muutma ja teatud põhimõtteid ümber hindama. Väärtused, mida ei saa käega katsuda, rahas või meetrites mõõta, on vaja tõsta esiplaanile.
Erivajadustega inimesed on mõnes mõttes heaks eeskujuks oma lihtsa ja avatud olemisega – neile ei lähe korda, mis autoga keegi sõidab. Oooo, auto – lahe! on siiras ja õnnelik emotsioon. Millal sina sellist emotsiooni tegelikult kogesid? Või oskasid väikesest asjast või lähedasega koos oldud hetkest rõõmu tunda, selles hetkes kohal olla? Erivajadustega inimestega töötamine on õpetanud mind teisi tähele panema ja hetkes kohal olema, rõõmustama ja nautima. Muidugi olen ma ka paljut vahepeal unustanud ja tähelepanuta jätnud, nüüd on hea seda uuesti endalegi meelde tuletada. Ja oma tegevusega tahan seda ka teistele meelde tuletada.
Raamat, film, etendus, podcast, inimene või muu sulle oluline mõjutaja, mis või kes sind inspireerinud ja teistelegi soovitaksid?
Mind on väga inspireerinud muusika ja eriti meeldib mulle Trad Attack! Umbes aasta tagasi avaldas Sandra Vabarna avameelselt oma loo raskustest, ärevus- ja paanikahäiretest. Ja selle, kuidas ta oma ellusuhtumist, hoiakuid ning elustiili on muutnud. 2021. aasta lõpus sain teada kogemuskoolitusest “Asi on minus!” ja see on minu igakuine inspiratsiooniallikas. Ettehoiatavalt – see on ainult naistele. Ja Sandra Vabarna – kiire elustiiliga muusiku, kahe lapse ema, nüüdseks ka arengutreeneri muutumine ja enda tähtsustamine on olnud viimased pool aastat minu motivaatoriks. Julgen seega soovitada mõtet – asi on minus!
