Olen vegan-curious, karsklane ja feminist. Need identiteedimääratlused kombineerituna noore ea ja naissooga annavad tänases Eestis oi kui palju võimalusi, et tunda end karakterina lugu avanud tõsieluloos. Hämmastavalt paljusid inimesi segab, kui teed “teistsuguseid” valikuid, mis tuletavad meelde, et praegune süsteem ei ole meile kellelegi kohustuslik. Me saame tegelikult ka nii elada, et kõigil oleks parem.
Ma ei tea, kas ma olen hea kodanik. Ma olen päris kindlasti väga segaduses kodanik, sest ma ei saa aru, kas mina olen hull või teised, kes ja kuidas olukorda muuta saavad ja peaksid? Jah, ma püsiannetan, ostan tooteid ja teenuseid läbimõeldult, panustan vabatahtlikuna ja katsun seista, mitte võidelda oma tõekspidamiste eest.
Kosutan end Louis Theroux’ dokumentaalidega (mon dieu, milline suhtleja!), öökapil on Marshall B. Rosenbergi „Vägivallatu suhtlemine“ (et oskaksin maailmarahuga algust teha), ja naeran valjusti Anna Karolini naljade peale (sest naised teevad ilmselgelt väga head nalja, mis, samuti nalja tegeva naisena võin kinnitada, on tõdemus, mis pole veel peavoolu jõudnud). Käin EKRE presidendituuril, et üritada mõista naabrit, ja ventileerin ainult hermeetiliselt suletud keskkondades. Ja loomulikult mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun.
Mida ma aga tean, on see, et järgmisel korral on selles avaloos veel üks karakter. Head kodanikud, kes te ikka jaksate sõna võtta sotsiaalse õigluse nimel: kui te leiate end taas olukorras, kus keegi soovitab teil lahti imeda, mittekaagutada või midagi mahedamat, kuid sisult samast kategooriast, nii et ei oskagi midagi kosta, siis ei ole see koht, kus lugu lõpeb.Kui teil sõnad otsas, siis võtan jutujärje üle, ja koos viime selle sõrmuse tulle! You have my sword, bow and axe!
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu