9. klassi õpilaste jaoks on tegu täielike eeskujudega, järgneb sosistamislaine ja äratundmine ja kuidagi märkamatult otsustavad tervelt 4-5 inimest sellest klassist minna esimesele koosolekule, mina nende hulgas. Selgub, et tegu on entusiastliku kambaga, kes võitlevad õpilaste õiguste eest, korraldavad üritusi ja teevad seda kõike tulihingeliselt.
Juba loomulikku rada pidi järgnes koolileht, hoolekogu, esimene MTÜ, Õpilasesinduste Liidu tegemistes kaasa löömine jne. Ma arvan, et see võimaldas suunata tegudesse minu ilmselt kusagil juba olemas olnud uskumuse, et kes siis veel tegema peab, kui ise ei tee. Ja eks muidugi ka maailmavalu leevendada.
15 aastat ja 9 vabaühendust hiljem olen tagantjärele väga tänulik toonasele huvijuhile, kes eristus ülejäänud (samuti) toredatest õpetajatest oma ideederohkuselt, nooruslikkuselt ja vastuvoolu sõudmise innustamiselt ja toetamiselt. Ma arvan, et õpilasesindus vajas sellist tuge väga ja tänu nendele esimestele õnnestumistele on püsima jäänud mitmed tänased aktivistid.
Loe ka teiste lugusid heaks kodanikuks olemisest ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu