Igaühel on õigus olla tõsiseltvõetud ehk kellele kuulub arvamisruum?

Kui otsime viha ja vastandumise asemele dialoogi ja arutelu, siis kohtume uute ootamatute takistustega. Suvekuudel käis arvamuskülgedelt läbi teemapuhang sellest, kellel üldse on õigus arvata. Noored naisarvajad olid häiritud, et arvamuskülgi täidavad peaasjalikud keskealised mehed; arvamustoimetajad kurtsid, et nad otsivad naisarvajaid tikutulega taga, kuid naised lihtsalt ei tiku püünele; naisarvajad tõid aga ohtralt näiteid, kuidas nende arvamuslugude all ei arutle kommenteerijad sisuliste mõtete, vaid autori huulepulgavärvi ja muude isiklike näitajate üle. Kes tahakski sellises arvamusruumis arvata.

Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Paris, kes aitas seda ajakirjanumbrit kokku panna, ütles, et veebis avaldatavatel arvamuslugudel pole muud filtrit kui vihakõne. “Kui ma loen, et sildistatakse inimesi mingi grupi kaupa, siis see tekst lendab prügikasti,” on Paris konkreetne. “Jätan avaldamata ka hüsteeria, isegi kui loo põhiarvamus minu arvamusega ühtib. Hüsteeria õõnestab argumenti, ma toimetan selle lihtsalt välja,” märgib ta. Paberlehes on ruumi vähem ja filter seetõttu tihedam.

Mis aga veebis lugudest edasi saab? Nad jäävad kommenteerijate kätte. Paris tunnistab, et praegu pannakse kommentaarium kinni Ukraina-, kooseluseaduse- ja pagulasteemalistel lugudel. “Mitte ettevaatusest, ennetavalt, vaid selgelt reaktsioonina, kui nende lugude all lahmimine käest ära läks,” kinnitab Paris. Ja see pole sõnavabaduse piiramine, vaid vihakõne piiramine.

Viimaste aastate trendina on Eesti avalikus arvamisruumis ajalehtede kõrvale tekkinud uued võimalused: Memokraat ja Nihilist arvamuslugude blogina, Müürileht ka ajalehena, ning kõik nad on kasvanud suure loetavusega arvamuskogudeks. Seal ei sõltu arvamused enam suure ajalehe toimetaja filtrist, vaid veebilehed seavad endile ise piirid (kui tahavad). Memokraadi asutaja Daniel Vaarik tunnistab, et alternatiivkanali loomise põhjus olid arvamustoimetused, kuid mitte sisu- või autorifiltri pärast, vaid selles plaanis, et seal tõmmati kokku pikki lugusid, kuna usuti, et nende aeg on ümber ja edaspidi loevad inimesed ainult lühikesi tekste. “Otsustasin eeskuju näidata. Mitte kõik katsetused ei kukkunud hästi välja, kuid varsti oli tekstidel täitsa arvestatavalt lugejaid,” tõdeb Vaarik.

Ta räägib, et Memokraat on tihti sattunud sündmuste keerisesse, näiteks 2012. aasta poliitilised skandaalid või varasem debatt Vabadussõja monumendi ehitamise ümber või 2010. aastal osalemine Ühtse Eesti suurkogu projektis. “Praegune vihakõne olukord on üsna täpselt see, mille eest me hoiatasime pikema analüüsiva traktaadiga trolliküttimisest juba 2009. Need probleemid on kujunud pikema aja jooksul ja meie jaoks kogu aeg olemas olnud,” märgib Daniel Vaarik. Trollideks nimetatakse veebis provokaatoreid.

Kui noored naisarvajad kahtlustavad, et arvamustoimetused filtreerivad naised autorite hulgast välja, ning toimetajad eitavad pattu, siis Memokraat tunnistab ise, et valib oma sisu väga hoolega – ja filtreid on oluliselt rohkem kui ajalehtede arvamuskülgedel. Vaarik räägib, et neljaliikmeline kolleegium vaatab kõik tekstid üle ning viimasel ajal on sõel nii tihe, et ka mitu tema enda teksti pole kolleegiumist läbi läinud ning Kristjan Lepik pidi ühe oma teksti saatma hoopis poliitika.guru-le, kuna Memokraadi omad jäidki selle sisu üle vaidlema.

“Tahaksime, et ilmuksid tekstid, mille puhul võiks öelda, et jah, need on tõesti väga head. Lisaks on mõtet avaldada neid tekste, mis pole juba kuskil ilmunud. Kindlasti on olemas piir hea ja halva tooni vahel samuti, proovime hinnata tekstide intellektuaalset taset ja esteetilist külge. Tahame tekste, mis on hästi kirjutatud, kuid mille taga on ka teadmised. Samas kujutame ette, et paljude meie tekstide puhul võiks potentsiaalne lugejaskond olla üsna lai – miks mitte näiteks 50 000.”

Elitaarne arvamisruum on sellega loodud ning kes ainult gurmee nautimise peal väljas on, võib elada kvaliteetsete arvamustega ilma traditsioonilise ajakirjanduse arvamuskülgi avamatagi. Otse loomulikult modereeritakse kommentaaridest trollimine, persoonikesksed rünnakud ja lahmimine kiiresti välja, kuid on ka erandeid, kus neist saab šõu osa. “Näiteks Sten Tamkivi tekst “Põlev kardin” rääkis vihakõne levikust ja kui sinna saabusid paar vihast kaikameest, siis koos nende kommentaaridega sai ka teksti mõte palju selgemaks,” räägib Vaarik.