Heategevuskool 1: Annetades õnnelikuks ja edukaks

Teame kõik, et annetades saame aidata neid, kes seda kas mõne õnnetuse, valede valikute või kehva saatuse tõttu vajavad. Leidub aga soliidne hulk teadustöid, mis näitavad, et annetamine aitab ka abiandjat ennast, tehes teda õnnelikumaks, tervemaks ja isegi jõukamaks.

“Ma ei ole kohanud ühtegi õnnetut annetajat.”

Need sõnad ütles Reynold Levy ning võib kindel olla, et annetajaid on see mees oma elus kohanud üksjagu. Ta juhtis 12 aastat Manhattanil asuvat Lincolni keskust, Metropolitan Opera ja teiste maailmakuulsate kultuurimekade kodu, ning muu hulgas tähendas see töö rohkem kui miljardi dollari kogumist annetajatelt. Nii oli ta ilmselt parim võimalik kogemuste jagaja meile, muuseumikeskuse Smithsonian töötajatele, kes me olime just alustanud veel ambitsioonikamat kampaaniat: koguda oma muuseumite tööks 1,5 miljardit dollarit.

“Igaühel, kellelt te annetust EI küsi,” jätkas Levy, “on täielik õigus olla teie peale pahane, sest te jätate nad ilma ühest kindlamast võimalusest olla õnnelikum, tervem ja edukam.”

Teame kõik, et heategevusega, sealhulgas raha annetades, saame aidata neid, kes mõne õnnetuse, kehva saatuse või valede valikute tõttu abi vajavad – olukord, mille eest halbade asjaolude kokkulangemisel pole keegi kaitstud. Vast vähem oleme teadvustatud, et heategevus võib olla tõhus vahend niisuguste murede lahendamiseks ka ühiskonnas tervikuna – et selliseid õnnetusi, kehvi saatuseid või valesid valikuid oleks vähem.

Mullu annetati Eestis rohkem kui 31 miljonit eurot, mis kindlasti ei ole väike summa. Teise valgusesse paneb selle numbri aga maailma riike võrdlev World Giving Index, mille järgi on meil iga annetaja kohta neli täisealist mitte-annetajat.

Teisisõnu: Eestis on sadu tuhandeid heategevuses mitteosalevaid inimesi, kes saaksid endale lubada iga kuu vähemalt mõne euro andmist heaks otstarbeks, ja kümneid tuhandeid, kellele poleks probleemiks sellest ka oluliselt suurem regulaarne annetus. Kui palju kasvaks meie võimalused leida lahendusi olulistele valukohtadele ühiskonnas, kui ka nemad annetajate sekka lisanduksid!

Ent on veel üks ja sootuks vähe räägitud põhjus, miks heategevuse nappi kandepinda probleemiks pidada. See toob meid tagasi Reynold Levy’ sõnadeni õnnelikest annetajatest.

Pole nimelt sugugi juhus, et World Happiness Indexi järgi maailma õnnelikemad riigid – Taani, Šveits, Island, Kanada, Holland, Uus-Meremaa jt – on ka need, kus inimesed innukamalt annetavad.

Ei pea muidugi olema geenius, oletamaks, et õnnelikud inimesed on tõenäolisemad annetajad kui õnnetud. Ent tänaseks on kogunenud juba soliidne hulk teadustöid, mis näitavad, et see suhe toimib ka teistpidi – annetamine teeb inimesi õnnelikumaks. Ja mitte ainult – ka tervemaks ja jõukamaks.

Näiteks USA-s, kus seda teemat enim uuritud, on tõestatud, et muude näitajate poolest sarnaste, väikese sissetulekuga inimeste seas on suurem tõenäosus oma majanduslikku olukorda parandada neil, kes annetavad, kui neil, kes seda ei tee. Sama käib ka jõukamate kohta: iga heategevuseks antud dollar suurendab järgmisel aastal inimese sissetulekuid keskmiselt 4 dollari võrra, millest osa läheb omakorda annetusteks. Tekib justkui positiivne nõiaring.

Mis loogikat saab olla väites, et raha ära andmine muudab kedagi jõukamaks? Teadlased pakuvad siin kaht sorti seletusi.

Annetamine, teistele kasulik olemine, muudab inimese enesekindlamaks. Enesekindlad inimesed on tõhusamad, olgu koolis või tööl. See suurendab usaldust, usaldus vähendab stressi, mis on samasugune terviserisk kui suitsetamine, vähene liikumine või kehvad toitumisvalikud.

Teine seletuste ring keskendub suhetele: annetamine kui teadagi positiivse märgiga tegevus paneb teisi sinusse paremini suhtuma. Annetajad on tavaliselt ka aktiivsemad oma kogukonnas ja organisatsioonis, mida toetavad – see toob nende teele uusi võimalusi, mis endassetõmbunud ja kitsima inimeseni kunagi ei jõua.

Seega, kuigi öeldakse, et raha eest õnne ei saa, siis tuleb välja, et saab küll – kui raha kasutada heategevuseks.

Kes on otsustanud oma tervisekäitumist muuta, teab, et ühest trenniskäigust, tervislikumast einest või suitsuvabast päevast üksi pole just suurt tolku. Iga muutus peab kusagilt algama, kuid tulemusteks on vaja järjekindlust ja teadlikkust. Nii ka heategevuses. Mõtteainest pakkudes püüab siin abiks olla heategevuskool. Kuni aasta lõpuni võtame Vikerraadios igal tööpäeval ette ja seame kahtluse alla ühe heategevuse osas levinud arvamuse. Homme alustame küsimusest, kas heategevuses on olulisim suur süda või äkki hoopis mõni muu organ?

Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.

• Artikkel
• Nõuanne
• Raha