Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eestis räägitakse, et kui noortele siin ei meeldi, siis nad rändavad välja – kuhugi, kus meeldib. Siin on mõned verinoored maailmamuutjad laias ilmas, kellele ka ei meeldinud ja osa isegi oli sunnitud oma riigist lahkuma, aga kõik nad asusid süsteeme muutma, enda ja teiste jaoks. Ja juhtumisi on nad kõik tüdrukud.
Ajalooõpikust teame, et ajaloo käiku suunas 20. sajandi alguseni valdavalt valge rikas heteroseksuaalne keskealine või vanemapoolne kristlasest mees, kui mõned erandid välja jätta. Tänapäeval tegutseb maailma elus aktiivselt tunduvalt rohkem naisi ning erineva rassilise ja usulise taustaga inimesi, seega võiks fookust laiendada ja küsida: kus on noored?
20. sajandi ajaloost meenub mulle kaks väga erinevat rolli mänginud ja noorena lahkunud tüdrukut, kelle nimesid tuntakse väga laialt. Esimene neist oli Anne Frank – koonduslaagris hukkunud tüdruk, kelle päevik on ilmselt olulisemaid ja ehtsamaid holokausti teemal kirjutatud tekste eales. Teine oli Samantha Smith, kes kirjutas 1982. aastal Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretärile Juri Andropovile kirja, millega ergutas rahuteemalist arutelu nii USAs kui ka NL-is. Nad mõlemad on maailma kõnetanud oma tekstidega, seda II maailmasõja ja õhus olnud III maailmasõja kontekstis, kus inimestele läks korda just inimlik, noor ja naiselik hääl.
Järgnevalt võtame ette kolm noort naisaktivisti, kes tegutsevad küll eri valdkonnas ja eri meetoditega, aga lõppkokkuvõttes ütlevad üht ja sama: maailm peaks olema parem paik noorte jaoks, sest siis saab ta paremaks meie kõigi jaoks.
Emma Watson (1990)
Kui näitleja Emma Watsoni kontole maandus Harry Potteri filmide järel (lisaks miljonitele dollaritele) üleilmne kuulsus, tulid ka need, kes tahtsid tuntud nägu enda teemade ette rakendada. Paljud staarid piirduvad sel puhul parfüümi- ja moebrändidega, kuid Watsonist sai lisaks Burberry ja Lancôme’i reklaaminäole ÜRO naiste hea tahte saadik. Feminist juba kaheksandast eluaastast, asutas ta HeForShe-nimelise liikumise, mis kutsub mehi üles soolise võrdõiguslikkuse kaitseks välja astuma. Kampaania avapauk kõlas ÜRO tribüünilt, kui Watson pidas ilmselt tuntuima kõne naiste võimustamise teemal. Ka järgnevatel aastatel on ta pidanud hulga kõnesid üle maailma ja kutsunud inimesi üles feministlikku liikumist toetama, seisnud tütarlaste haridusvõimaluste eest arengumaades ning levitanud feministlikku kirjandust ja mõtteviisi.
Kui seda lugu kirjutasin, täitus meedia kriitikaga Watsoni suunal: näitlejanna rinnad olid ajakirjas Vanity Fair ilmunud fotol liiga paljad. Kriitikud osatasid, et feministlik aktiivsus ja enda keha erootilises valguses eksponeerimine ei sobi üldse kokku. Watson reageeris teravalt ja vastas, et feminismi põhiväärtusteks on just vabadus, vabanemine ja võrdõiguslikkus ning tema rinnad ei puutu mitte kuidagi asjasse.
Lisavaatamist: 20.09.2014 Watsoni kõne ÜRO-s.
Malālah Yūsafzay (1997)
Malālah on Pakistani neiu, kes tahtis haridust, aga sai kuuliga pähe. Nii kõlab tema autobiograafia alapealkiri. Teismelise lihtsas keeles kirjutatud (ja seepärast noortele lugemiseks hästi sobilik) raamat räägib tema elust ja avab noore
pakistani naise mõttemaailma. Riigikorra muutmisega Pakistanis kaasnesid piirangud naiste osalusele ühiskonnaasjades ning Talibani terroristide kontrolli alla langenud aladel alustati võitlust naiste hariduse vastu.
Sellest ja enda unistustest kirjutas Malālah BBC blogisse ja hiljem ka oma raamatusse. 2012. aastal ründasid terroristid Malālah koolibussi ja rängalt kannata saanud tüdruk viidi Suurbritanniasse ravile. Paranemise järel esines Malālah ÜRO-s ja paljudel tuntud foorumitel. Ta jätkab oma tegevust, propageerib tüdrukute õigust haridusele ja pälvis selle eest Nobeli rahupreemia, olles noorim laureaat preemia ajaloos.
Malālahst on saanud sümbol nii lääne avaliku arvamuse kui ka noorte liberaalsete moslemite jaoks*: kui ühed näevad temas tundmatu ja võõra maailma progressiivset kehastust, siis teised eeskuju haridustee alustamiseks või jätkamiseks.
Nobeli loengu käigus segas Malālahle vahele Mehhiko aktivist, kes tahtis juhtida tähelepanu massilistele inimröövidele oma riigis. Malālah ütles selle peale hiljem, et probleeme on nii Mehhikos kui ka USA-s ja Norras ning on väga oluline, et laste häält oleks kuulda. Eks tänu temale ja paljudele ta järgijatele ongi kuulda.
Lisalugemist: Malālah Yousafzai ja Christina Lamb, “Ma olen Malālah. Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe”. Tõlkinud Karin Suursalu. Sinisukk 2015.
[1] Loe siit veel noorte moslemite mõttemaailma teemal
Jana Panfilova (1997)
Ida-Euroopa riigid troonivad HIV leviku edetabelite tipus ning seejuures on mõnes neist ravi kättesaadavus kehvem kui Kesk-Aafrika riikides, nõustamisteenusest rääkimata. HIV-i peetakse eelkõige täiskasvanute haiguseks, millega täisealine inimene – tõsi küll, suurte psühholoogiliste raskustega – tuleb ikkagi toime. Keerulisem on lastel ja noortel: Jana sai oma staatusest teada kümneaastasena, nakkuse sai ta emalt ilmselt juba sündides. Jana-taolisi lapsi ja noori on tema koduriigis Ukrainas ligi 50 000.
Selleks et noortel oleks kergem HIV-iga leppida ning diskrimineerimist ja häbimärgistamist täis ühiskonnas täisväärtuslikku elu elada, asutas Yana koos üheksa sõbraga veebiplatvormi ja liikumise Teenergizer!. Esialgu kogemuste jagamiseks loodud koduleht kasvas suureks platvormiks koos mobiilirakendusega ja läks ka offline’i: kodulehe materjalidest inspireerituna jagavad noored võrdse nõustamise põhimõtteid, korraldavad laagreid ning asutavad uusi ühendusi ja loovad algatusi ka väljaspool Ukrainat.
“HIV-positiivne inimene on küll oma staatuse poolest eriline, kuid muidu on ta samasugune inimene nagu kõik teisedki. See, et inimene on elu jooksul võib-olla vigu teinud, ei tähenda, et temasse peab kuidagi teisiti suhtuma,” ütleb Yana ja levitab seda mõtteviisi ka väljaspool HIV-positiivsete kogukonda.
Vaata lisa: http://teenergizer.org.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.
