Kust tuleb vabadus ja kuhu kaob kodanikuruum?

Ungari, Poola ja mitmed teised riigid on taganud rea hoiatavaid näiteid kodanikuühiskonna vabaduste ahenemisest. Vabaühenduste liidu üldkoosolekul palusime kolmel ägedal kodanikuaktivistil mõtiskleda kodanikuruumist – küsisime, kas Eestis on märke, mis viitaksid kodanikuruumi kitsenemisele, mille osas peaks eriti tähelepanelik olema, kuidas populismile vastu seista ning mida saab organiseerunud kodanikuühiskond kokkulepitud väärtuste hoidmiseks teha? Oma mõtted panid lühidalt kirja Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees, Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper ja Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht Sigrid Solnik.

Herman Kelomees (Eesti Väitlusselts)

Suhtume sageli kodanikuruumi kadumisse kui silda, mida peaks ületama alles selleni jõudes, ent siis võib olla hilja

Eeskätt paneb mind muretsema see, et need poliitilised jõud, mis läänes kodanikuvabadusi kärpima on hakanud (näiteks Ungaris), ei ole kuidagi vähem demokraatlikult valitud kui põhivoolu parteid ja poliitikud. Eesti Väitlusselts katsub teha oma osa selle mure leevendamisel. Meie pakutav lahendus on noortele kriitilise mõtlemise ja kitsamalt argumenteerimisoskuse pakkumine. Viimastel aastatel oleme keskendunud suurematest keskustest (Tallinn, Tartu, Pärnu) väljapoole vaatamisele. See on oluline, sest liberaalse ja mitteliberaalse maailmavaate esinemise vahekord on parajal määral seotud demograafiliste näitajatega. See on pikaajaline investeering tulevikku, lühiplaanis saame keskenduda meedias sõna võtmisele, demagoogia tuvastamisele ja väljatoomisele ning faktikontrollile.

Aga mida saaks kodanikuühiskond laiemalt teha just kohe, mitte pikaajaliselt? Kuna Ungaris ja mitmes teistes riikides on liikumine vähem liberaalse demokraatia ja kodanikuühiskonna pitsitamise vastu juba toimunud, saame öelda, et oleme nende ühiskondadega võrreldes paremas seisus, sest meil on võimalik teiste vigadest õppida. Ma pean vajalikuks tegeleda selle teemaga oluliselt konkreetsemalt kui praegu. Suhtume sellesse sageli kui silda, mida peaks ületama alles selleni jõudes, ent siis võib olla hilja. Võiksime defineerida seni Euroopas nähtu põhjal “punased lipud” ehk ohumärgid muutustest poliitikas või ühiskonnas, mis võivad anda teed mitteliberaalse demokraatia suunas liikumisele. Pandagu need mustvalgel kirja ja teavitatagu neist ühiskonda. Lisaks konkreetsele nimekirjale punastest lippudest peaks meil olema ka konkreetne plaan, mida rakendada siis, kui punased lipud tõusma peaks hakkama.

Sellega seoses teen ettepaneku korraldada kodanikuühiskonna kriisisimulatsiooni, kus vabaühendused saavad kokku tulla ning neile ette mängitava stsenaariumi alusel koos arutada ning otsuseid teha. Selline harjutus aitaks ka kodanikuühenduste inimestel paremini teineteisega tuttavaks saada ja võrgustuda ning see on juba iseenesest samm suurema liberaalse demokraatia kaitsmise võime suunas, rääkimata konkreetsetest ja läbimängitud vastupanu- ja lahenduskäikudest. Võiksime vähem mõtiskleda tõenäosuste üle ehk selle üle, kas midagi halba hakkab kunagi juhtuma või mitte. Meie valmisolek saab oluliselt mõjutada seda, kas keegi päriselt julgeb midagi hullu ette võtta.

Kari Käsper (Eesti Inimõiguste Keskus)

Võtame liiga iseenesestmõistetavalt seda, kuivõrd tähendab avalikes huvides tegutsemine vastutust olla kaasavam ja selgitada oma tegevuse sisu

Eesti kodanikuühiskonna tegutsemisvabaduse säilitamiseks ja suurendamiseks on kaks asja, mida tuleks esmajärjekorras teha. Tegeleda toetajaskonna laiendamisega ning olla muutustele ja võimalustele reageerimisel nobedam, sealhulgas kasutades tehnoloogiat.

Minu jaoks oli üks äratusmoment kooseluseaduse vastuvõtmise ümber käinud tegevus ja debatt. Kodanikuühiskond aktiveerus, ent selles debatis said eelise need, kes olid nobedamad reageerima muutunud olukorrale, hetkele kui poliitikud teema järsku üles tõstsid. Nende hulgas olid eelkõige vastased, kes kasutasid ühiskonna suhtelist homonegatiivsust, et oma toetajaskonda kasvatada. Samal ajal olid pooldajad sageli seotud riigi sihtfinantseerimisega või hõivatud projektides, mistõttu polnud neil vabu vahendeid ega inimesi kiirelt välja panna.

Ka Ungari kodanikuühiskonna valitsuspoolse materdamise ja allutamise kordumise vältimiseks tasuks mõelda eelkõige sellele, kuidas kasvatada ja jõuda rohkem toetajaskonnani – Eesti inimesteni, kelle huvides tegutseme. Avalikes huvides tegutsemisele tuleb anda ka selge sisuline ja kommunikeeritud tähendus. Võtame sageli liiga iseenesestmõistetavalt muuhulgas seda, kuivõrd tähendab avalikes huvides tegutsemine maksueeliste kõrval ka vastutust olla kaasavam ja selgitada oma tegevuse sisu.

Teisalt ei jäta puutumata ka vabakonda tehnoloogis-majanduslik paradigmamuutus, mida kogu maailm läbi elab, ning mis nõuab kõigilt nobedamat ja kaasavamat lähenemist. Kodanikuruum on Eestis alati olnud veidi isemoodi: EMSLi kaasabil on loodud ühte veidi dogmaatilist varianti kodanikuühiskonnast, mida iseloomustab formaliseeritus ning vähene paindlikkus. See vabakond on ennast ise tsenseerinud ja neutraliseerinud, mistõttu Ungari tüüpi seadusi polegi poliitikutel põletavat vajadust vastu võtta. Samal ajal käib “EMSLi aiakesest” väljas spontaansem, kaootilisem ja kohati mõjusam tegevus.

Seetõttu pühendame meiegi Inimõiguste Keskuses enam aega just toetajaskonna koondamiseks ja ühendamiseks, lisaks juba toimivatele koalitsioonidele ja võrgustikele, mida veame või millesse panustame (mitmekesisuse kokkulepe, võrdse kohtlemise võrgustik, pagulasorganisatsioonide ümarlaud, palgalõhe koalitsioon, inimõiguste ümarlaud). Seda nii Eestis sees kui rahvusvaheliselt. Samuti proovime olla nobedamad muutustele reageerimiseks. Selleks tuleb üle vaadata tegutsemisviisid ja -protsessid, kaasamine ja eelkõige senised rahastusmudelid. Samuti olla nutikamad tehnoloogia kasutamisel

Sigrid Solnik (Arengukoostöö Ümarlaud)

Kodanikuühiskond saab ja peab aitama kaasa sellele, et iga kodanik oskaks ja tahaks kriitiliselt mõelda

Millised märksõnad seostuvad mõistega „kodanikuruum“ neil, kes tegutsevad globaalse kestliku arengu vallas? Alustuseks kindlasti julgeolek – vaesuse vähendamise  ja globaalse solidaarsuse asemel näeme üha enam seda, et arengukoostööks mõeldud vahendid suunatakse ümber julgeolekusse. Koolidele ja haiglatele eelistatakse piiritarasid, aitamise asemel kardetakse. Euroopa arengukoostöö organisatsioonide rahastuse ja tegevuse piiramine aga lööb kõige valusamalt just maailma kõige nõrgemaid.

Teise peamise märksõnana tuleb pähe kriitiline mõtlemine. Statistika jedi master Hans Rosling on tõdenud, et globaalsetest mustritest ei teata palju. Küsimustele “kui suur osa maailma naistest on käinud koolis” või “kas äärmusliku vaesuse määr maailmas on tõusnud või langenud?” pakkus keskmine šimpans rohkem õigeid vastuseid kui keskmine rootslane. Eestlaste teadmised on rootslastega samal tasemel või veidi madalamalgi. Kallutatud või lausa vale informatsioon on kõikjal meie ümber ka kodusemate teemade osas. Ent paljud ei vaevu infole kriitiliselt lähenema, fakte kontrollima, infot eri allikatest ammutama ega allikaid võrdlema. Kodanikuühiskond saab ja peab aitama kaasa sellele, et iga kodanik oskaks ja tahaks kriitiliselt mõelda.

Kolmandaks on oluline maine. Just vabaühenduste maine. Kestliku arengu pärast muretsevate ühenduste inimesi peetakse sageli ka lähemas tutvusringkonnas poolhulludeks. No mida sa üritad, vahet ju ei ole! Teisedki vabakonna esindajad peavad tõtt vaatama eri stereotüüpidega kas siis kampsunitest, maksumaksja raha raiskamisest või kes teab millest veel. Muidugi on palju neid, kes toetavad ja elavad kaasa. Ent kardan, et oluliselt rohkem on neid, kes sellest kodanikuühiskonna asjast päris hästi aru ei saa ja seetõttu ka ei hooli, ei toeta, ei pea tähtsaks ega usalda. Ja kui rahvas ei saa aru, miks on elav, hingav ja tegutsev kodanikuühiskond oluline ja kuidas igaüks sellest võidab, olemegi hädas. Häda muutub eriti ilmselgeks siis kui meiegi kodanikuruum peaks mingil põhjusel drastiliselt kahanema.

Viimase märkusena – nö professionaalse kodanikuühiskonna kõrval on vaja rohkem kodanikuaktiivsust. Ei pea olema MTÜs selleks, et oma tegemiste või tegemata jätmistega nii kodus kui kaugemal jälge maha jätta. See va organiseerunud kodanikuühiskond saab ehk ka omalt poolt kodanikuaktiivsuse kasvule kaasa aidata.

Vabaühenduste liit korraldab 16. novembril rahvusvahelise kodanikuruumi teemalise arutelu pealkirjaga “Kust tuleb vabadus ja kuhu kaob kodanikuruum: foorum kodanikuühiskonnast Euroopas”. Lisainfo peagi vastaval teemalehel.

• Artikkel
• EMSL