Gordoni Perekooli koolitaja, PREP-paarisuhte koolitaja ja suhtlemistreener MARGE VAINRE kirjutab põhjustest, miks koolitused ei toimi. Ärge saage valesti aru, koolitused oma olemuselt pole kasutud, aga et neist tolku oleks, tuleb oma puudusi taluda ja tahta uut teadmist imada. Aga ka siis peab koolitus olema hästi tehtud ja õigesti valitud.
Kuitahes hea koolitus ei pruugi toimida, kui see ei vasta osaleja vajadustele ja ootustele. Nii võib vahel juhtuda, kui enne koolituse valimist pole tehtud piisavalt eeltööd, tutvutud selle sisu ja eesmärkidega või pole endale selge, millist tulemust oodatakse, millisele probleemile lahendust otsitakse või mis on see isiklik arenguline ülesanne, mida koolitus peaks toetama.
Koolituse tellimisel võib olla nii ebaselgeid kui ka varjatud eesmärke. Küllap on paljudele tuttav olukord, kui aasta lõpus on koolituseks eraldatud raha veel kasutamata või tellitakse see ajatäiteks mõnele pigem meelelahutuslikule firmaüritusele ning püütakse ühendada meeldivat ja kasulikku.
Vähene motiveeritus on neil, kes pole ise saanud otsustada koolituse valiku üle. Pole just haruldased juhtumid, kus ülemus otsustab töötaja eest, millises suunas ta peaks arenema ja milliseid puudusi endas likvideerima. Kui koolitusel osaleja pole ise tunnetanud vajadust midagi uut õppida, siis püüab ta suure tõenäosusega ka koolitusel pigem tõestada seda, et tal pole seda kõike vaja.
Motiveerituse ja oma vastutuse kujunemise eelduseks on koolitusele tulija enda rahuolematus oma seniste teadmiste või oskustega, samuti valmisolek vaidlustada mõnd senist mõtteviisi. Võiks öelda ka nii: millegi uue õppimine eeldab suutlikkust taluda oma ebatäiuslikkust, et avaneda uutele võimalustele. Kui suur osa energiat kulub millegi tõestamiseks või kinnituse otsimiseks, et mitte muutuda, siis jääb vähem ressurssi uue vastuvõtmiseks.
Õppija vähesele vastutusele ja vastuseisule uue omandamisel viitavad näiteks pidev kõrvalehiilimine harjutamisest ja kodutöödest, hilinemised, keskendumine ebaolulise arvustamisele või kaldumine filosofeerimisele, vähene valmidus eneseanalüüsiks.
Võib juhtuda, et koolituse pakkuja suurim huvi on piisavalt palju osalisi ja saadav tulu ning tulemuslikkus osalejale jääb tagaplaanile. Koolitaja vastutus on uurida oma sihtrühma-tellija vajadusi, selgitada võimalusi, leida parimaid viise tulemuslikkuse saavutamiseks. 1,5tunnisest loengust suurele auditooriumile võib piisata, kui on tarvis tutvustada mõnd uut ideed või jagada kogemusi, ebarealistlik on aga muuta ühe päevase koolitusega meeskonna konfliktsed suhted hästi toimivaks või õpetada 30 inimesele kahe päevaga suhtlemisoskusi, lootes, et edaspidi lahendataks see kõik probleemid.
Kui koolitaja ei mõju oma ala veenva eksperdina ega suuda osalejatega head kontakti luua, on tal ilmselt ka raske tekitada koolitusele tulijas huvi ja valmisolekut midagi uut õppida ja kogeda. Isegi väga head erialateadmised ei pruugi mõju avaldada, kui puudub usalduslik kontakt ja turvaline õhkkond grupis. Mida rohkem sisaldab koolitus avatud arutelusid, praktiliste oskuste harjutamisi, soorituste analüüsi ja tagasisidet, seda määravamad on koolitaja isiku mõju ja usalduslik suhe. Mida vabam on osaleja riskima, et teha vigu ja proovida midagi uut, seda suurem on võimalus, et ta areneb.
Koolituse kasutegur on vähene, kui kuuldut-räägitut on raske seostada igapäevaeluga või loodetakse, et koolitusel osalemisest piisab kompetentsi tõstmiseks. Nii võib koolituse lõppedes olla peamine nähtav tulemus vaid veel üks kaust, mida riiulisse panna.
Koolitaja saab aidata luua sidet õpetatuga, tuues praktilisi näiteid ja julgustades oskusi praktiseerima. Samas pole kasu sellest, kui panustada liialt konkreetsete juhtnööride jagamisele, võttes võimaluse leida koolitusel omandatule ise laiemat tähendust. Pole olemas kindlaid nippe ja võtteid, mis garanteeriks hea tulemuse igas olukorras, kuid vahel ollakse ka pettunud, kui koolitaja neid ei jaga. See on ilmselt küsimus, kas panustada kala jagamisele või õnge ulatamisele.