Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ÜRO seatud 17 kestliku arengu eesmärki on suured ja laiad, sisaldades kokku pea paarsada alaeesmärki. Saamaks ülevaadet, mis nende valdkondade sees toimub, palus Andrei Liimets ekspertidel vabakonnast ja mujalt kirjutada, milline pilt Eestis ja Eesti perspektiivist paistab ning kuidas eesmärgid aastaks 2030 päriselt täidetud saada võiks. Vaesuse olemusest ja vajalikest sammudest selle kaotamiseks kirjutab Kärt Mere Vaesuse vastu võitlemise võrgustikust.
Vaesus on väga mitmekihiline ja keeruline, sageli väga raskesti mõistetav. Neil, kes pole vaesust kogenud või väga lähedalt näinud, on raske mõista, miks elule alla jäädakse ja miks vaesusest välja ei pääseta. Vaesusel on mitu nägu ja palju erinevaid tekkepõhjusi. Teda on kergem hoomata, kui läheneda vaesusele üksikisiku vaatenurgast ning rääkida vaesusest mitte kantseliiti kasutades, vaid tavainimesele arusaadavas keeles. Pole keeruline aru saada, et mitte keegi ei soovi olla vaene, kaotada sissetulekutes, kogeda heaolu kaotust, jääda hätta finantskohustustega ning kulutustega eluasemele ja igapäevaelule, loobuda rahuldustpakkuvast elustiilist.
Vaesuses elavatel inimestel on väga piiratud võimalused eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks. Kõrvalejäetus ning ilmajäetus ei allu üksikisiku jõupingutustele, et vaesusest välja tulla. Üksikisikute probleemidest kasvavad aga välja kogu ühiskonna sotsiaalsed probleemid. Ühiskond tervikuna peab hädasolijatele abikäe ulatama ning pakkuma tuge ja ressursse. Kõige tulemusrikkam abi on ennetav ja süsteemne, kus abi saaja ja abi andja teevad mõtestatud koostööd ja jagavad vastutust.
Vaesuse seljatamiseks vajame läbimõeldud ja realistlikku tegevuskava, mis asendaks kampaaniad stiilis “Kõik tööle, maksku mis maksab!“. Olemasolevad strateegiad ei tööta. Vaatamata sellele, et uuendused sotsiaalvaldkonnas on absoluutset vaesust vähendanud ja tööpuudus on üle aegade madalaim, on suhteline vaesus püsinud sama tasemel, sest hinnatõus ja maksumuudatused on kulutusi suurendanud. Suurenenud on vanemaealiste inimeste vaesus.
Toidupank kogub annetusi, kuid ei suuda vastu tulla kõikidele abivajajatele. Palved “Aita täita tühja kõhtu!“ ja “Kingime elu!“ korduvad päevast päeva ja nädalast nädalasse teleekraanil. Eri ühingute ja organisatsioonide tegevuse toetamiseks on kaubanduskeskustes kogumiskastikesed, annetusi paluvad nii haiglad kui ka lastekodud. Soodushinnaga tooted toidupoodides kaovad kui nõiaväel, sotsiaalmeedias paluvad igal nädalal aina uued raskustesse sattunud inimesed kaaskodanike abi. Muster kordub – ootamatu haigestumine, pere lagunemine, planeerimata suuremahulised väljaminekud, töökaotus, vanadus jne.
Meie palgad pole võimaldanud inimestel mustadeks päevadeks ressursse koguda. Enamasti pole keegi ebameeldivateks üllatusteks valmis ja seetõttu on probleemi ilmnemisel vaja abi kohe. Kui lähikondlased aidata ei saa, ei osuta kohest abi keegi. Uskumatult kurb, kui raskustesse sattunud kodanikud kogevad esmalt hurjutamist, süüdistamist ning halvakspanu. Sildistavaid ja süüdistavaid repliike jagavad heldelt mitme erakonna esindajadki.
Veniva, heitliku ning süsteemitu abistamise tulemusel vaevaliselt jalule saanud kodanik on edaspidises elus ärevil ja alalhoidlik. Ta on nõus, et kord kuus perega väljaspool kodu einestamine on priiskamine ning uute riiete ja jalanõude soetamine lausa kuritegelik ettevõtmine. Mõnes peres kaalutakse uue jope ostmist lapsele sama põhjalikult kui auto ostu heal järjel peres. Krooniliselt õnnetu kaasmaalane lapib auke eelarves, otsib lisatööd, paneb pere kartuli- ja makaronidieedile, läheb haigena tööle ning kannatab hambavalu käes. Prillid ostetakse vajadusel supermarketist. Lapsed jäävad ilma kõikidest tavaperedele loomulikult kättesaadavatest asjadest. Vanemad tunnevad süüd, et nad oma lastele vajalikku pakkuda ei suuda. Laste jaoks on virelemine normaalne, sest see on ainus eluviis, mida nad on kogenud. Pereliikmete suhted pingestuvad, sest hirm ja mure toimetulemise pärast hoiab neid pidevas stressiseisundis.
Vaesuses elav kodanik ei protesteeri ega nõua õigusi, turvalisem on olla varjus, sest alati võib olukord muutuda veelgi hullemaks. Pidev süütunne pärsib igasuguse algatusvõime ning motivatsiooni, tapab usu oma võimekusse paremini toime tulla.
Sellises olukorras inimesi on meie ümber kõikjal, iseasi, kas me neid märgata ja aidata oskame. Eestis on vaene olla suur häbi, sest ajalooliselt on vaesteks peetud rumalaid ja laisku inimesi, kes on oma hädades ise süüdi. Seepärast iseloomustab Eestit suur varjatud vaesuse osakaal.
Eestil on palju väljakutseid. Meie sotsiaalkulutused SKP-st on Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Vananeva rahvastiku ja negatiivse iibega väikeriik on kui vaene sugulane, kes aina oma auke lapib ja vaesust varjab. Millegipärast me väldime hirmsasti põhjalikku ning ausat arutelu vaesuse teemal. Me ei söanda küsida vaesuses elavatelt inimestelt endilt, missuguseid muutusi nad vajaksid selleks, et oma kohustustega paremini toime tulla. Me oleme nii uhked oma saavutuste üle, et unustame märgata, kas kõikidel on rõõmustamiseks põhjust. Me näeme suurt vaeva selle nimel, et Euroopa poolt vaadatuna esirinnas olla, ja panustame liiga vähe oma inimeste heaolusse. Me soovime, et peredesse sünniks rohkem lapsi, aga ei suuda pidada konstruktiivset debatti, et aru saada, mis sündivuse tõusu takistab. Puudulik kommunikatsioon saab pikapeale saatuslikuks igas eluvaldkonnas, ka peresuhetes, igasugustes suhetes.
Üksteist paremini kuulates ja kaasa mõeldes võiksime edu saavutada. Kui tööandjad ja töötajad, õpetajad ja õpilased, mehed ja naised, isad ja emad, lapsed ja vanemad, vanemad ja vanavanemad, noored ja vanad, meie ja nemad, kogukonnad ja erakonnad, poliitikud ning kodanikud üksteist kuulda võtaksid, poleks raske mõista, et meil kõigil on erinevad vajadused ja ootused ning soov suurelt unistades paremini hakkama saada. Me peame vaid kokku leppima, kuidas konsensusele jõudes tegutsema hakata. Selleks et midagi muuta, on vaja poliitilist tahet ja häid otsuseid.
