Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Jaan Aps jagab koheilmuvas põrumisteteemalises Hea Kodaniku ajakirjas lugu sellest, kuidas ta plaanis siduda oma elu suurimad kired dokumentaalromaaniks, mille valmis kirjutamine pole aga tänaseni õnnestunud.
“Mu vastas istus ratastoolis kena, õbluke neiu. Me rääkisime keerulistest asjadest. Kui üks teemadest eriliselt tõsiseks hakkas minema, ütlesin omalt poolt mingisuguse rahustava rumaluse. Laususin midagi taolist: “Küllap on antud küsimuses võimalik leida kõikidele sobiv lahendus.“
Tavaliselt muutuvad neiud ilusaid lollusi kuulates väliselt rahulikumaks. Minu kaasvestleja loomus osutus aga hoopis teistsuguseks. Tema pilk tumenes. Sellest paistis midagi ähvardavat. Mul hakkas ebamugav.
Ta vastas mulle sedasi: “Keegi saab alati kannatada. Eks ma püüan seda kõike võimalikult valutult teha. Samas kindlameelselt. Ei anna enam järele. Kui ma ikka midagi teha tahan, siis selle ka ära teen. Kasvõi üle laipade.”
Ma jälgisin neiut tähelepanelikult. Tema hääletoon oli vaikne, kuid tugev. Vaoshoitult raevukas. Otsekui jõuline tuuleiil pimeneva taeva all, mis ennustab purustava äikesetormi peatset saabumist. Ma polnud siiani oma vestluskaaslase tõelisest olemusest aru saanud. Püstine peahoiak. Tõsises näos välkuvad silmad. Alles nüüd mõistsin, kellega oli tegemist. Niisugused silmad ja sedamoodi peahoiak said kuuluda ainult ühte liiki naisterahvale.
Ja mulle oli tundunud, et ta vajas ainult sõbralikku naeratust ja rahustavaid rumalusi … Pagana pihta, kuidas ma olin eksinud! Nüüd ei jäänud mu kaasvestleja olemus enam varju. Sellel, et neiu oli õbluke ja istus ratastoolis, polnud mingit tähtsust. Ma olin kokku juhtunud väga erilise naisolendiga. Sõjaprintsessiga! Kui inimolendi hinges on sõjaprintsess või -prints juba ärganud, siis jõuab ta edaspidi alati lahinguväljale võitlema, ratastooliga või ilma.
Hiljem, kodu poole kõndides, hall veebruarikuine õhtu mind enda sisse mässimas, tulid mul sõjaprintsessi loole mõeldes pisarad silma. Mitte kaastundest, vaid heameelest.
Ma rõõmustasin, et ratastooli elama määratud väikestest tüdrukutest võivad suureks kasvades ometi saada võimsad sõjaprintsessid. Samavõrd tundsin heameelt selle üle, et on olemas maailmamuutjaid, kelle kangelasteod äratavad üles ratastoolis istuvate neidude soontes seni uinunud sõjaprintsessi vere.”
***
Eelnev tekst pärineb aastast 2011 ja on inspireeritud kohtumisest ühe neiuga, kes oli veetnud terve oma elu ratastoolis ning viibinud seetõttu koduõppel. Tänu sotsiaalsele ettevõttele nimega MTÜ Abikäsi sai ta lõpuks võimaluse asuda kontoritööle andmesisestajana. Iga päev kodust väljas käimise võimalus tõi tema ellu lisaks suhtlusvõrgustiku laienemisele ja suurematele unistustele ka uued raskused, sealhulgas suhetes oma ülihoolitseva emaga. Nagu tekstis öeldud, oli ta valmis takistuste ületamiseks “üle laipade” minema. Mõne teise inimese puhul ma vaevalt üle laipade minemist heaks kiitnuks, aga tundus, et tema puhul just nii peab. Vähemalt metafoorina.
Tol ajal oli mu professionaalses elus kaks kirge. Üks neist oli kirjutamine. Olin selleks hetkeks avaldanud kaks raamatut – humoorika kooliromaani “Tähtis kevad” ja romantilise fantaasiapõneviku “Hingelõõm” koos kunstnik Joonas Sildrega. Mõlemad märgiti ka romaanivõistlustel ära.
Teine inspireeriv osa mu elust oli igapäevatöö Heateo Sihtasutuses, kus aitasin suure mõjuga organisatsioonidel nagu SOS Lasteküla Eesti Ühing või Uuskasutuskeskus suuremaks kasvada ja sealjuures tekkivaid probleeme lahendada. Muu hulgas toetasime sotsiaalset ettevõtlust – tegutsemise viisi, kus toodete-teenuste pakkumise eesmärk on suurendada inimeste heaolu või kaitsta looduskeskkonda.
Mul tekkis mõte need kaks kirge ühendada ja kirjutada dokumentaalromaan sotsiaalsest ettevõtlusest. Kui küsisin endalt, kas selle ideega saab läbi kukkuda, oli vastus – ei! See oli kindla peale minek mitmel põhjusel.
Esiteks oli mul suurepärane kontseptsioon: jälgida kahte sarnase teemaga tegelenud alustavate sotsiaalsete ettevõtjate meeskonda, kellest üks osutus (tol hetkel) edukaks ja teine mitte. Teadsin, millised võimalused vormilisteks eksperimentideks selles peituvad. Dokumentaalne vorm oli minu jaoks uus väljakutse, millele kavatsesin läheneda loovalt, kombineerida tsitaate jutustamise ja metafooridega. Näiteks sõjaprintsessi katkend – see vestlus oli päris, tsitaat oli päris, samas kujutatud läbi ilukirjandusliku filtri.
Teiseks tahtsin kasutada selle loova väljakutse juures kõike, mida olin õppinud oma igapäevatööst ja protsesside juhtimisest. Otsustasin muu hulgas, et kõike pole vaja ise teha, näiteks intervjuude transkribeerimise saan delegeerida.
Kolmandaks töötas minu kasuks eelkommunikatsioon väga paljude inimeste intervjeerimisest, kes pidid saama ise nii-öelda romaani eestkõnelejateks ja sõna tulevikus edasi kandma.
Hakkasin tööga pihta ning pärast mõnda kuud olid kogunenud kümned intervjuutunnid, sajad leheküljed nende vestluste transkriptsiooni – mille eest maksin sadu eurosid – ja 141 lehekülge mustandteksti teose jaoks. Aga minu ees oli dokumentaalromaani laip, selline Frankensteini koletis, kes ei ärganudki ellu. Teiste sõnadega, raamat jäigi vaid mustandiks.
Mis läks valesti? See lugu võib olla õpetlik, sest kõik komistuskohad osutusid sisemisteks, mitte välisteks teguriteks.
Esiteks liigne enesekindlus oma võimete asjus. IT-ettevõtjate keeles: mul oli suurepärane äpiidee ja paar erinevat alamideed komponentideks, millest see äpp võiks koosneda, aga kui kõik ideed kokku panin, äpp ei toiminud. Oli väga ilusaid kohti metafooridega, oli humoorikaid juhtimise õppetunde alustavatelt ettevõtjatelt, oli hingekriipivat informatsiooni ühiskondlikest probleemidest, aga see ei moodustanud tervikut.
Sealjuures ei saanud ma kokku kõiki komponente, mida lootsin. Romaan vajab ellu ärkamiseks värvikaid üksikasju – värve, helisid, tundevirvendusi. Neid sain intervjuudest napilt. Ja küsimus polnud vaid detailides. Mind šokeeris, kui vähe oli inimestel meeles kolm kuni viis aastat tagasi tehtud asjadest. Kiire elutempo hukutav amneesia.
Teiseks planeerisin teha kõiki neid asju oma päevatöö kõrvalt ja kirjutada õhtuti, öösiti, nädalavahetuseti. Olin kindel, et saan sellega hakkama. Esimese romaani olin ka kirjutanud täisajaga töö, täisajaga magistriõppe ja eraelu kõrvalt. Ma ei arvestanud aga sellega, et kui oled vanuses 30+, on organism muutunud. Tööd saab õhtuti teha küll, kui vaja e-kirjadele vastata ja praktiliste asjadele mõelda, aga lehekülge väga head loovteksti kirjutada on hoopis keerulisem. Rääkimata teisest või kolmandast leheküljest.
Kõik on alati valikute küsimus ja ju ma ei tahtnud seda raamatut nii väga kirjutada, et end töölt vabaks võtta, seega üritasin asju oma elus kombineerida. Väga lihtne on leida pseudolahendusi, mis justkui aitaks edasi, ent ei toimi strateegiliselt. Võtsin ühe nädala enda motiveerimiseks ja lendasin Barcelonasse päikese kätte kirjutama. Seal oli väga tore, aga kui romantiline see ka ei tunduks, on päikese käes kirjutada raske – palav hakkab, lähed varju otsima, eks ole. Teiseks, kui protsess on põhimõtteliselt kraavi jooksnud, ei aita ka talgunädal seda uuesti teele tagasi.
Kolmandaks, nagu ettevõtluses ei tähenda hea asja tegemine Eesti turul, et see toimiks Prantsusmaa turul. Olin kirjutanud eri žanrites, aga mitte dokumentaalromaani. Kui tehniliselt oleks veel hakkama saanud, siis mitte ideoloogiliste-eksistentsiaalsete küsimustega. Mida lehekülg edasi, ei tundunud mulle inspireeriva romaani kirjutamine päriselust kuigi eetiline.
Tavapubliku inspireerimine eeldab ilustamist, lõplike lahenduste pakkumist. Elu on küll inspireeriv ja põnev oma värvikuses, ent lõplikud lahendused ja õnnelikud lõpud kuuluvad muinasjuttudesse, mitte ausatesse dokumentaalromaanidesse. Tegelikus elus võivad sõjaprintsessid koopasse kinni jääda. Sellised koopasse kinni jäämise lood aga inimestele ei meeldi, autorit süüdistatakse selles, et ta ei näe väljakutseid võimalustena.
Lisaks üks neist ettevõtetest tegutses endiselt. Kogu aeg tuli uusi sündmusi juurde. Millal tõmmata dokumentaalromaanis joon vahele, et siit leheküljelt enam elu edasi ei lähe ja edasist vaadake päevauudistest? Mul puudus ka ajaline distants raamatu lehekülgedel toimuvaga: kuidas anda hinnanguid sündmustele, mille ümber pole ettevõtte käivitamise möllu tolm veel hajuda jõudnud?
Kuna selline mõttetöö toimus öötundidel, ei suutnudki ma neid küsimusi enda jaoks ära lahendada, vähemalt mitte sellises kontekstis ja väsinud peaga. Ja kontekst muutus 2013. aastal veelgi, sest tuli kätte õhtu, mil ma ei olnud enam palgatöötaja. Teadsin, et saan järgmisel hommikul tegeleda kahe asjaga: muuta maailma Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) juhatajana, mis ei toida mind finantsiliselt täielikult ära, ning juhtida väikest konsultatsiooniettevõtet, mille klientidega koostöö oleks rahastanud minu rolli SEVi eestvedajana.
Ise ettevõtja olemise üks suuremaid plusse on, et saad ise valida, mis kell ärkad. Ja ma tegin valiku ärgata järgmisel hommikul kell pool kuus, et jõuda valmis nii ülesanded klientide tarbeks kui ka tegevused koos SEVi tiimiga. Dokumentaalromaan haihtus mu kirjutuslaualt ja mõtetest otsekui jälg liival, millest laine on üle rullinud.
Mõnikord olen käinud rannal seda jälge otsimas. Need on ilusad ja kurvad jalutuskäigud, sest viirastusena on jälg alles. Kumab, aga kätte ei anna.
Igal inspiratsioonilool peab olema ratsionaalne ja positiivselt tulevikku suunatud kokkuvõte, eks? Õppetunnid ja nii edasi. Mina õppisin sellest loost, et iga protsessi alguses tuleb kindlaks teha peamised edutegurid ja seda eriti hoolikalt juhul, kui võrreldes eelmiste edukate tegevustega on kontekst vahepeal muutunud.
Kas mul on selle jaoks piisavalt energiat? Millised takistused võivad ette tulla? Kuidas neid ennetada? Ja kui nende lihtsate küsimuste küsimisest hoolimata jõuad silmitsi kaljuseinaga, tasub mõnikord ehk kiiremini ümber pöörata. Alati ei pea võitma. Eriti juhul, kui lahing osutub valeks ja õigem lahing ootab juba all orus.
