Mis seekord teisiti on?

Euroraha taotlemise ja kasutamisega käib ikka kaasas enamasti põhjendatud kriitika, et bürokraatia on meeletu – lõputu hunnik pabereid, tõestamine, et sa pole kaamel, pikalt viibivad väljamaksed jpm. Toetuse taotlejate elu võiks igatahes idee poolest uuel perioodil tsipa lihtsamaks minna. Euroopast soovitatud halduskoormuse leevendamine ei pruugi päriselus muidugi kunagi tõeks saada, kuna võimalused selleks olid senigi olemas, aga “kulude hüvitamise lihtsustatud võimalusi” siiski paistab meiegi uuest seadusest.

Üks uus viis on standardiseeritud ühikuhinnad, kus näiteks koolituspäevale kehtestatakse üks hind kõigile toetuse saajatele ja aruandes tuleb tõestada vaid, et see koolitus tehti ettenähtud tingimustel ära. Hinnastandardi kehtestamine nõuab aga ametnikelt asjalikku analüüsi, mitte laest võtmist.

Teine viis on kindlasummaline makse alla 100 000-eurostele projektidele, mis on ilmselt kõige riskantsem variant – kui kokkulepitud tulemust täiel määral ei saavutata, ei näe taotleja sentigi. Kui saavutab, ei ole tegelikke kulusid jällegi vaja tõendada.

Kõige meeldivam on aga kolmas Eestis veel võõras viis, ühtse määra alusel kaudsete kulude hüvitamine, milleks võib olla 15% otsestest personalikuludest eelneva analüüsita või kuni 25% otsestest kuludest riigi teostatud analüüsi baasil või ESFi raames 40% otsestest personalikuludest projekti kõigi teiste kulude katteks. Projektirahvas sai sellest lausest ehk aru.

Isegi see 15% võimalus vähendaks määratult taotlejate koormust aruandes üldkulude proportsiooni projektis tõestada, mis seni paljudel enesetapumõtteid tekitas. Negatiivne on samas, et jätkuvalt ei plaani rahandusministeerium muude hüvitusviiside puhul lubada abikõlblikena juhtimiskulusid, samuti näiteks vabatahtlikku tööd – igasugune mitterahaline kaasfinantseerimine pole paslik.

Kõigi nende uute võimaluste kasutamise eest tuleb aga toetuse taotlejatel endil ilmselt natuke pingutada, sest mõne variandi kasutamine nõuab ametnikelt üksjagu lisatööd. Teisalt peaks aga ka ametniku töö aruannete kontrollimisel vähenema ehk nende endi elu ka lihtsamaks minema.