Juhan Kivirähk: Tunda ennast ühiskonnas ja ühiskonda endas
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Põhiseaduse esimene paragrahv kuulutab Eestis kõrgeima riigivõimu kandjaks rahva. Vahetult pärast iseseisvuse taastamist ei olnud kellelgi veel piisavat ettekujutust, kuidas vabas demokraatlikus ühiskonnas rahvana seda “võimu kanda“ tuleks. Õppida tuli nii valitutel kui ka valijail.
Veerand sajandiga, mis tänavu möödub iseseisvuse taastamisest, on vabakond muutunud ühiskonnas arvestatavaks jõuks. Kui eelmise sajandi 90ndatel valmistas kodanikuühiskonnaga arvestamise vajadus paljudele poliitikutele veel nalja ning kodanikuaktivistidel soovitati soojalt “oma liistude“ juurde jääda, siis nüüd ei julge vähemasti ametlikus retoorikas keegi kodanike arvamustega arvestamist ja nende kaasamise vajalikkust kahtluse alla seada.
Ent riigivõimu teostamises osalemine ei kujuta endast üksnes kodanike õigust, vaid ühtlasi ka kohustust: kohustust olla teadlik nii lahendamist vajavate probleemide sisust kui ka oma pädevusest ja võimekusest otsustamises osaleda. Kahtlemata on kodanikuhariduses tehtud ära palju selleks, et julgustada ja õpetada kodanikke ja kodanikuühendusi oma huvisid esindama, nende realiseerimise ja kaitsmise eest julgelt ja põhjendatult seisma.
Kuid ühiskonna ressursid on teadagi piiratud ning oma huvide kaitse toimub enamasti konkurentsipõhiselt. Eriti selgelt näeme seda selliste kodanikuühenduste nagu erakonnad juures. Mõnikord jääb mulje, et parteid oleksid valmis võitlema oma ideede ja lahenduste eest viimse veretilgani ning kandma kasvõi kaotusi, peaasi, et vaid konkurendid oma tahtmist ei saaks. Rein Taagepera on seda kirjeldanud kui poliitilist nullsummamängu, kus mäng käib kas võidu või kaotuse peale, kuid kõige hullemaks ja häbiväärsemaks lahenduseks peetakse kompromissini jõudmist. Ehkki vabakonnas tervikuna on koostöökultuur paremal järjel, nakatab erakondade viljeletav halb poliitiline kultuur ka teisi kodanikuühiskonna organisatsioone.
Peaksime jõudma selleni, et inimesed õpiksid oma isiklike ja grupihuvide sõnastamise ja kaitsmise kõrval tajuma ka laiemat ühiskondlikku konteksti, mõistma ja aktsepteerima ka teiste inimeste ja gruppide huve. See tähendab ühiskonna sidususe olemuse ja olulisuse tajumist ning oskust olla empaatilised. Ühiskonnaelu probleemidele ei ole üht ja ainuõiget lahendust, parim lahendus peitub alati tasakaalupunktis erinevate huvide vahel. Viimased ei kao ju ühiskonnast kuhugi – isegi, kui mõni erakond või huvigrupp õnnestub ajutiselt tasalülitada, jäävad vastandlikud huvid ühiskonda alles.
Seepärast peaks tänase kodanikuhariduse eesmärk olema õpetada inimesi ühelt poolt selgelt tajuma oma kohta ühiskonnas ning teiselt poolt ära tundma ühiskonda iseendas. Kui tihti me õigupoolest mõtleme selle peale, et suur osa meie igapäevastest toimingutest, meie arusaamadest, veendumustest, hirmudest ja rõõmudest on tingitud ja mõjutatud teiste ühiskonnaliikmete poolt? Kas näiteks edukas ärimees kirjutab oma saavutused pelgalt isikliku töökuse, tarkuse ja osavuse arvele või tunneb ja tajub ta ka seda, et tema edusse on oma panuse andnud tuhanded temast vähem edukad kodanikud – kõik need, kelle tegevus tagab ühiskonna toimimise, esmatähtsate teenuste olemasolu, õpetamise, tervishoiu, transpordi, toitlustuse jne jne.
Tihti kiputakse ühiskonnas elades enda jaoks välja valima vaid selle meeldivamat osa ning ignoreeritakse negatiivset. Paraku tuleb meil ühiskonnaliikmetena märgata ka elu pahupoolt ja selle eest vastutada. Me ei saa ega tohi mööda vaadata alkoholismist, narkomaaniast, kuritegevusest jms väitega, et mina ise olen korralik inimene ja need “teistsugused” pole minu probleem. “Mina küll ei ole sellega nõus, et minu kui maksumaksja raha eest mingitele pättidele süstlaid jagatakse,” kõlas ühe ärritunud raadiosaatesse helistaja arvamus. Huvitav, kelle raha eest seda siis tegema peaks?! Ja mis läheks ühiskonnale maksma see, kui me nii ei talitaks?
Globaliseerunud maailmas lisandub ühiskonnasisese sidususe mõistmisele kohustus tajuda ka seda, mis toimub meie ühiskonnast väljaspool. Globaalprobleeme ei saa tõkestada riigipiiridega ning ka siis, kui probleemid pole meie tekitatud, jõuavad nad ühel hetkel ikkagi meieni. “Viletsus on hierarhiline, sudu on demokraatlik,” kirjutas Ulrich Beck “Riskiühiskonnas”. “Viletsust saab lokaliseerida, tuumaajastu ohte aga enam mitte.”
Kodanikuhariduse tänased väljakutsed ei piirdu aga vaid ühiskonna sidususe parema mõistmisega, suurema empaatiaga lahenduste otsimisel ning globaalprobleemidega tegelemisega. Me ei saa ühiskonnana toimides ignoreerida tõsiasja, et elame looduskeskkonnas ning peame arvestama kõige elavaga. Raudteede ehitamist, metsaraiet ja maavarade kaevandamist ei saa hinnata vaid ühiskondlike hüvede seisukohalt plusse ja miinuseid kokku lüües – võrdväärselt olulisena tuleb arvesse võtta ka mõju looduskeskkonnale, selle liigirikkusele ja lõppkokkuvõttes ka inimkonnale.
Juhan Kivirähki arutlus juhatas sisse Hea Kodaniku kodanikuhariduseteemalise ajakirjanumbri kevadel 2016.
