Martin A. Noorkõiv: Dokumentaalfilmid sundisid
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ma ütlen päris ausalt: ma ei mäleta oma elust aega, kui ma ei oleks tahtnud maailma parandada. Minu esimesed mälestused sellest olid varajasest lapsepõlvest, kui olin umbes neljane.
Mäletan, et vaatasime perega siis palju dokumentaalfilme. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see veel must-valges televiisoris või siis koosnesid need filmid alati must-valgetest kaadritest.
Need filmid kippusid alati olema sellised tagantjärele targad, ala “kui liitlasväed oleksid varem selle lennuki avastanud, siis oleksid need ja need ellu jäänud” ja et oleks vaid mõni asi ajaloos teisiti tehtud, oleks kogu maailm teistsugune. Tänu neile filmidele hakkas 4-aastane mina tundma, et ma tean, kuidas maailmas asju paremaks teha.
Mitte, et ma selle tundega midagi teinud oleksin. Kaugel sellest, gümnaasiumi lõpuni nokitsesin peamiselt arvutite kallal, vaatasin hunnikute kaupa filme ja mõtlesin palju, kuid ei teinud mitte midagi.
Tegema hakkasin kogemata ja selliste täpselt parajalt väikeste sammude kaupa, et ei osanud ära hirmuda. Tudengina läksin ühe üliõpilasorganisatsiooni juurde, et uute inimeste (tüdrukutega) tutvuda. Jäin, sest hakkas ka muus mõttes põnev. Hakkasin korraldama üritusi ja võtma vastutust. Olin ka suur TEDi fänn, nii et kui TEDx formaat välja kuulutati, alustasin TEDxTartu korraldamist – teadmata, mille sisse end mässin. Nii need asjad eskaleerusid, väikeste sammude kaupa.
Alusmotivatsioon oli aga alati sama. Dokumentaalfilmidest pärit usk parema maailma võimalikkusesse. Dokumentaalfilmid muidugi valetasid, ainult tagantjärgi on võimalik nii kindlalt teada, mis valesti läks. See ei olnudki aga enam oluline, luges veendumus ning kui see veendumus kohtus õige juhusega, oli aktiivne tegutsemine juba pigem paratamatus. Seega mis muud kui soovitada kõigile lastele rohkem dokumentaalfilme näidata. Ehk näkkab!
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
