Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Toidutööstuse igas ahela osas tekib paratamatult ülejääke. Tootmine on energiakulukas ja aina kallim, kuid samas on toiduraiskamine viimaste aastate jooksul oluliselt suurenenud (Keskkonnaministeeriumi uuring „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas). Toiduraiskamine on ühiskonna jaoks nii keskkondlik, majanduslik kui ka sotsiaalne probleem, mistõttu tuleb leida lahendusi üle jääva toidu kasutamiseks selle asemel, et see prügikasti visata. Viimaste aastate jooksul on erinevates kohtades üle Eesti tekkinud uus nähtus – toidujagamiskapid. Milleks neid vaja, kui Toidupank ja teised abiorganisatsioonid juba jagavad abivajajatele toitu?
Toiduabi antakse nimekirja alusel ja selle eesmärgiks on aidata abi vajavaid inimesi. Toidujagamise eesmärgiks on aga päästa söök prügikasti sattumast. Sealjuures ei ole oluline, milline on päästetud toidu sööja sotsiaalmajanduslik staatus. Vahel on riknemise piiril toidu kogused niivõrd suured, et toit läheb raisku, kui seda kiiresti kõigile soovijatele laiali ei jagata. Toidukappide kaudu saabki toidule kiiresti sööjad leida.
Abivajajatele toidu andmist reguleerib toidu annetamise juhend, toidujagamise puhul aga sööb inimene kapist võetud toitu omal vastutusel. Toidu söögikõlbulikkuses veendumiseks tuleb kasutada oma meeli – teha kindlaks, et söök on endale omase välimuse, lõhna, tekstuuri ning maitsega. Nutikas kokkaja oskab ka vähesest imelisi roogasid valmistada.
Kui toiduabina koostatakse võimalikult mitmekülgne kombinatsioon kaua säilivast ja kiiresti riknevast toidust, siis toidujagamise kaudu jagatakse seda söögikõlbulikku toitu, mida parajasti leidub. Olgu see kapitäis leiba-saia, jääsalatit, kohupiima, torte, arbuuse, kurke, kompotte, jogurtit või maasikaid. Igale toidugrupile leidub alati soovijaid, kes saadu üle rõõmustavad.
Toiduabi andmisel räägime annetamisest ning see tegevus kuulub sotsiaalministeeriumi valdkonda. Toidujagamine on aga muutus mõttemaailmas, kus me ei päästa mitte inimesi, vaid me päästame toitu ja seega liigitub toidujagamine pigem keskkonnasäästlikkuse edendamise temaatikasse. Toidujagamine on inimeselt inimesele loodud kodanikualgatus, mille alustalaks on austus toidu vastu ning mure raiskajaliku käitumise pärast. Mitte ükski raas toitu ei tohiks minna raisku – see on suhtumise ning põhimõtte küsimus, sest toidu prügikasti panemine Eestis on maksustiimuli puudumise tõttu seni kõige odavam ja lihtsam lahendus. Tore, kui toit siis vähemalt pakendistki eemaldatakse, et seda oleks võimalik komposteerida. Inimesed, kes on teinud kodaniku järelvalvet ja prügikastide kaasi tõstnud, oskavad rääkida, kui keeruline on mõista, mis põhjusel igapäevaselt nii korralikku toitu prügikasti pannakse.
Tegelikult on toit rohkelt emotsioone tekitav teema. Toidujagamine võib inimesi liita, arendades oskust olla vastutulelik, lahke ja tänulik kaasinimese suhtes. Samas esineb ka probleeme ahnitsejate ja kapi tühjendajatega. Seda eriti, kui nad selle toidu kodus halvaks lasevad minna ja lõpuks ikkagi prügikasti panevad. Selline vastutustundetu käitumine vajab kõigi pealtnägijate poolset korrale kutsumist. Igaüks võiks võtta endale ja jätku ka teistele, et toidujagajate pingutus ei oleks asjatu.
Tartu Toidujagamine on oma 3 tegutsemisaasta jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu. Vabatahtlikest koosnev grupeering on hästi koordineeritud ja aina enam toitlustuse ning toidukaubandusega seotud ettevõtteid usaldab oma ülejääva toidu Tartu Toidujagamisele. Meie kappide külastatavus on väga suur ja nõnda kaob kogu toit alati vaid loetud minutite vältel. Päästetud toidu kogused aina suurenevad, rõõmustades kõiki osapooli – selline tegevus on tõesti vajalik ja süsteem toimib! Vahel on ülejäävat toitu korraga suurem kogus. Siis anname sellest Facebooki lehel teada. Vaid lühikese aja jooksul tuleb kohale suur hulk soovijaid. Korraldame ka avalikke ausaid toidujagamisi, kus toidu üleandmine toimub käest kätte. Vabatahtlikud annavad parima, et kõigil soovijatel oleks võimalikult võrdne võimalus toitu saada.
Lõpetuseks pakun paar ettepanekut. Esmalt võiks iga inimene leida enda jaoks selle ühe heateo, mida teha keskkonna hüvanguks. Keegi meist ei suuda ega oskagi olla ideaalselt keskkonnasäästlik, aga kõik algab iga inimese kestvast soovist liikuda elu edasiviivas suunas. Teiseks räägin oma isiklikust kogemusest, et toidud on tegelikult mõnda aega söödavad ja maitsvad ka pärast pakendil märgitud kõlblik kuni kuupäeva möödumist. Seda muidugi juhul, kui toitu on hoiustatud õigetel tingimustel. Erinevad toidugrupid hakkavad erineva aja jooksul oma kvaliteeti kaotama, aga mitte koheselt. Seega ei ole kuupäeva möödumise temaatika nii must-valge, et täna kõlbab ja homme ei kõlba. Loomulikult peab igaüks ikka oma keha tundma ja sellest lähtuma. Kindlasti tuleb abiks vaata-nuusuta-maitse test enne toidu tarbmist. Ka sügavkülmutamine aitab, kui kohe ära süüa ei jaksa. Ja kolmandaks pakun toidukaitse ameti ideed, mis ühelt poolt suunaks toiduga seotud ettevõtteid aina paremini läbi mõtlema, mida teha üle jääva toiduga ning teiselt poolt toetaks toidujagamiste algatuste arengut üle kogu Eesti. Oluline on, et tekiks diskussioon erinevate huvipoolte vahel, keda toiduraiskamise vähendamine kõnetab.
Ave Porkon
Tartu Toidujagamise vabatahtlik
